Dragon Quest XI S: Echoes of an Elusive Age – Definitive Edition – lapsepõlv tuleb meelde

0

Kunagi nooruspõlves mängisin nii Super Nintendol kui kahel esimesel PlayStationi konsoolil ridamisi läbi erinevaid Jaapani RPGsid. Jah, neid seiklusmänge, kus tavaliselt veidra soengu/ürbiga peategelane kuhja sõpru kokku kahmab ning maailma mingi meeletult ohtliku kolli käest päästab. Võib-olla tulevad „Final Fantasy“, „Tales of Misiganes“ ja „Dragon Questi“ nimed teile tuttavad ette? Need sarjad on tõelised klassikud, mida ikka ja jälle mängitakse, ülistatakse ja armastatakse. Tänapäeval on Jaapani RPGd liikunud samuti tänapäevasema ja läänelikuma netirollika stiili poole, kus saad võitluste ajal ka ringi lipata, et vastase mollimiseks soodsamat positsiooni valida ning niisama reas seismine ja menüüst valikute tegemine on moest läinud. Minule pole see muutus absoluutselt meelt mööda olnud ja seepärast oligi “Dragon Quest XI” minu jaoks otsekui sõõm mitmekümne aasta tagust värsket õhku.

„Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age – Definitive Edition“ on Switchi versioon 2018. aastal (tegelikult ilmus ta Jaapanis juba 2017. aastal) PlayStation 4-l ja PC-l ilmunud mängust, kuhu on olemasolevale seiklusele lisatud suur hulk uuendusi-parandusi ning pikitud juppe ka ainult Jaapanis ilmavalgust näinud Nintendo 3DSi variandist. Ja uskuge mind, tegu on ühe nauditavama JRPG-kogemusega läbi aegade.

„DQ XI“ lugu kubiseb juba kulunud klišeedest, kuid kuna ka kogu mäng ise on tõeliselt retrohõnguline, annavad erinevatest kohtadest juba ammu tuttavaks saanud elemendid kokku imelise koosluse. Lugu räägib pisikeses kolkakülas kasvanud noormehest, kelles vallanduvad täiskasvanuks saamise testi ajal üleloomulikud võimed. Jah, ta on otse loomulikult lapsendatud ja jah, ta on iidse kangelase Valgustaja (The Luminary) taaskehastus. Kaasas ainult kasuvanemate palve külastada esimese asjana Heliodori kuningriiki, võtab kangelane ette esmapilgul lihtsana näiva teekonna, et anda kere peale maailmas pead tõsta julgevatele koletiste hordidele ning tagada rahu kõigi seitsme maa ja mere taga. Selles ettevõtmises on talle abiks hulk sümpaatseid tegelasi, sest tuleb välja, et isegi iidsetele kangelastele kuluvad sõbrad teinekord marjaks ära.

Kuigi peategelane on paljudele rollimängudele omaselt tumm, on maailm ise vapustavalt isikupärane. Iga linn, küla ja majake, kuhu sa satud, võib sulle rääkida oma loo, kui sa ainult viitsid inimestega suhelda ja riiuleid puistada. Igal regioonil on oma eripära ja kui ma sattusin Itaalia aktsendiga rääkivate kaupmeeste linna Gondoliasse, olin hetkega lummatud, sest isegi kõige suvalisemate linnaelanike lauseehitus ja kõnemaneer oli ülima hoolega paika pandud. Õnneks on sul aega ja võimalust maailmaga tutvuda, sest kuigi ruum tundub tohutu, ei kasva see sul kunagi üle pea. „DQ XI“ maailm on nimelt küllaltki lineaarne ja selle linnu ühendavad kord kitsamad, kord laiemad koridorid. Mängijale jääb vabaduse tunne, kuna osad alad on mitmetasemelised, kuid tegelikult suunatakse sind alati väga kindlalt õige koha suunas.

Ühe õige JRPG sees tuksub aga korralik võitlussüsteemi-süda ning „DQ XI“ oma on taas kord nii klassikaline kui vähegi olla saab. Samas sisaldab see mitmeid tänapäevasemaid nüansse, mis võitlemise märksa mugavamaks teevad. Neli tegelast seisab reas ja sa annad neile menüüst käsklusi, mida lüüa, millist oskust kasutada või kui võimast maagiat käiku lasta. Okei, sul on tegelikult võimalus ka siin mööda piiratud ala võitluse ajal ringi lipata, aga see ei anna mitte mingit boonust ega strateegilist eelist. Mina lülitasin kiirelt staatilise ja tuttava kaamera peale. Vaenlased on kaardil näha ja võitlemist saab suuresti vältida, aga kakelungid on tegelaste taseme kasvatamise koha pealt siiski olulised. Ja siin saab mängu enda jaoks mugavamaks teha. Menüüsse sukeldudes saad võitluse kiirust muuta ja võrreldes mängu eelmiste väljalasetega on juures ka uus ülikiire kiirus, mis tuleb kasuks neil puhkudel, kui leiad, et sinu kamba tase vajab võitluste abil natuke turgutamist. Lisaks saad kõikide tegelaste juhtimise usaldada konsooli hoolde ja anda neile üldised juhiseid, kuidas võitluses käituma peaks. Noh, midagi „Final Fantasy XII“ gambit-süsteemi taolist. See muudab muidu tuima ning potentsiaalselt pulte hävitava nupuklõpsimise mõnusaks mollimise pealt vaatamiseks. Iga hetk võid ühe või kõigi tegelaste juhtimise taas üle võtta, kui leiad, et masin viletsat tööd teeb. Vajadusel saab pärast võitlust menüüsse minna ja lihtsa nupuvajutusega „Heal all“ kõik viga saanud ravimaagiaga terveks teha.


Võitlemisel on sulle abiks erinevad relvad, turvised ja omadused. Omaduspunkte saad tegelaste tasemete kogunemisel ja nende eest saad omamoodi mängulaual alasid avada, misjärel sulle mingi uus oskus või boonus antakse. Kuna lauad jagunevad eri sektoriteks vastavalt tegelase suunitlusele ja relvadele, on mõnikord vaja natuke ette mõelda, kuhu suunas liikuda, et mängu edenedes efektiivsem võitleja olla. Relvi ja turviseid saab nii poodidest kui ka varanduskastidest, aga kõige ägedam on neid meisterdada kaasaskantava alasiga (Fun-Sized Forge), mida saab nüüd kasutada igal pool, mitte ainult laagripaikades. Fun-Sized Forge laseb sul kokku segada maailmast leitavad või kui midagi puudu jääb, siis ka käigu pealt raha eest ostetavaid koostisosi, et hetkel selgeks õpitud retseptide järgi endale varustust vorpida. Jah, sa pead kõik ka ise valmis haamerdama ja jälgima, et mingit asja puruks ei peksa. Selle juures on abiks erinevad sepavõtted, mille õigel kasutamisel saadav vammus veelgi kasulikumaks muutub. Ainuke probleem oli see, et tänu koostisosade ostmisvõimalusele muutis see linnades asuvad poed põhimõtteliselt kasutuks ja käisin neis ainult eriturviseid piilumas, sest mitmed rüüd muudavad ka sinu tegelase välimust. Switchi variandis saad lahti lukustatud välimust kasutada ka siis, kui sa tegelikult selle andnud varustust enam ei kanna, sest varustusemenüüsse on lisandunud rida “Outfit”.

Kõige suurem muudatus, mis Switchi versioonis võrreldes PS4 omaga on, muudab aga mängu tundmatuseni. Nimelt on võimalik mängu mängida vanu Super Nintendo RPGsid meenutava kahemõõtmelise graafikaga ning seda algusest lõpuni. Salvestuspunktideks olevates kirikutes saab soovi korral vaadet vahetada, aga selline vahetus viskab sind tagasi viimase suurema peatüki algusesse ja täpset progressi kaotust on pahatihti raske ette ennustada. Ma oleks soovinud vahetut muutumist, aga võta näpust. Igatahes, koos graafikaga muutub ka võitlussüsteem. Võitlustesse satud siin suvaliselt, sinu tegelasi enam võitluse ajal näha pole ja oma tegevused tuleb valida iga käigu alguses, misjärel need osaliste kiiruse järgi käiku lastakse. Isiklikult kavatsen mina „DQ XI“ kunagi üleni kahemõõtmelisena läbi teha, sest see valik on mõeldud just minusuguste vanade RPG-fännide jaoks, kuid ülitihedalt ette tulevad juhuvõitlused võtsid kiirelt avastamisisu ära.

Ühe korra tuleb mängu jooksul ka kohustuslikus korras „vanasse graafikasse“ minna. Selleks on Tickingtoni linn, millest pääseb kõikide teiste „Dragon Questi“ mängude maailmatesse, et seal miskine kiire probleem korda ajada. Kui te ei taha selles kaasa teha, võite sealt loo läbimise ajal kohe lahkuda ning asjaga tegeleda alles hiljem.


Graafika koha pealt on „DQ XI“ vapustav ja ma julgeks öelda, et kohati on tegemist Switchi kõige kaunima mänguga. Akira Toriyama pintslist pärinev tuttav tegelaste disain on imeline, mäng jookseb sujuvalt, kaadrisagedus ei kannatanud ka kõige tormilisemates lahingutes ja mängu maailm ise on vapustavalt isikupärane. Graafiliselt on mäng PS4 variandiga vaat et võrdne, ainult käsikonsoolina mängides on näha karvasemaid servi ja udu. Küll aga on muusika see asi, milles mina pettusin. Jah, reklaamiti, et PS4 variandi MIDI-muusika asemel on nüüd täieõiguslikud orkestripalad ning selles osas ei ole mul midagi ette heita, sest kvaliteet tundub tõesti vapustav, aga minule endale lihtsalt ei meeldi „DQ XI-s“ kasutatavad palad. Suursugused pasunahelid tüütasid mind ära umbes viie minutiga ja ma oleks soovinud, et kasvõi kordki kõlaks pikemalt mõni rütmikam-rõõmsameelsem pala. Aga see on täielikult minu enda kiiks. Lihtsalt ei istu selline stiil ja kõik. Jah, ma saan soovi korral kuulata ka MIDI-muusikat või koguni „DQ VIII“ taustahelisid, kuid see ikkagi ei päästa.

„DQ XI“ on suurepärane rollimäng. JRPG-de fännidele, kes seda teost varem mänginud ei ole, on ta minu meelest vaat et möödapääsmatu, kuna detailne maailm ja armas klišeedest kubisev lugu hoiavad sind kogu 70+ (minu puhul 82) tunni jooksul niiöelda tooli serval. Tõsimeelsete fännide jaoks on võimalik mängu alustades paika seada ka Draconian-raskusastme valikud, kui tavaline liiga lihtne tundub. „DQ XI“ ei ole tavalise raskusastmega nimelt kuigi keeruline ja paljud vastased ei vaja suuremat strateegiat peale õigeaegse ravitsemise, kuid see muudab mängu ligipääsetavaks ka alles JRPG-sid avastama hakkavatele seiklejatele, sest terve mängu jooksul ei tekkinud ühtegi igavat momenti. Minu enda jaoks tegi Switchi versiooni nauditavaks see, et ma sain teda kaasas kanda. Ma ei pidanud tunde teleri ees istuma, et peaaegu sajatunnise mänguga kuhugi jõuda.. Täpselt nagu „Xenoblade Chronicles 2“ omal ajal, tuli ka „Dragon Quest XI“ minuga igale poole kaasa ning lahutas minu meelt nii Tartu rongis kui ka tööpäeva keskel tekkinud puhkepausil. Imeline mäng.

Lapsevanematele: mäng vajab palju lugemist ja kannatlikkust, seega niisama kiiret märulit armastavatele lastele seda hankida ei tasu. Kui aga märkate, et teie võsuke armastab animet või mangasid, on ka palju hullemaid viise, kuidas 60 eurot kulutada ning mis kõige vahvam, te ei pea olema selle mänguseeriaga varem kokku puutunudki.

Dragon Quest XI S: Echoes of an Elusive Age
HEA
Isikupärane maailm
Vapustav lokaliseering ja häälenäitlemine
Näeb suurepärane välja
Võitlussüsteem on mugav ja kasutajasõbralik
HALB
Muusikastiil muutus pika kuulamise peale tüütavaks
5
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 27. september 2019
Arendaja: Square Enix
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch

Mängu saab osta siit:
osta_euronicsosta_amazon

Jäta oma kommentaar siia...