Everybody’s Golf VR – peaaegu nagu päris

Paljud teist on ilmselt golfimänge proovinud. Olemuselt nad üldjuhul väga ei erine: valid kepi, vajutad ühe korra nuppu, et seda viibutada, teise korra, et hoovõtt lõpetada ning kolmanda, et pall teele saata. Üsna lihtne ja tore, aga kipub pisut üksluiseks muutuma.

“Everybody’s Golf” (tuntud ka kui “Hot Shots Golf”) mänguseeria on Playstation’i omanikele tuttav juba üle 20 aasta. Olen üht neist mõned aastad tagasi Vita peal proovinud ning kogemus sarnanes eelmises lõigus kirjeldatule. Kuigi väikeste suutäitena mängitavad asjad pihukonsoolile üldiselt hästi istuvad, siis eriti kauaks ta mind ei köitnud.

Virtuaalreaalsus sobib golfi mängimiseks suurepäraselt, nagu kinnas O. J. Simpsoni… vabandust, Tiger Woodsi kätte. Haarad virtuaalse kepi, tõstad üles, lajatad ja imetled palli kõrget lennukaart. Intuitiivne ja lõbus ning ka kardiotreeningu lahtrisse võib väikese linnukese märkida. Autentseima elamuse saab kindlasti PS Move puldiga, aga kui majapidamises sellist ei leidu, ajab ka DualShock 4 asja ära.

Liigselt mööbeldama ei pea – väga suurt vaba ruumi mäng ei vaja. Jalad on enamasti paigal, seista tuleb näoga kaamera poole, liiguvad vaid käed. Kepi vahetamisel hüppab pilt vastavalt selle pikkusele pallist õigele kaugusele. Ringi võib muidugi vaadata ning palli pilguga saata, aga väike ikoon näitab alati kuspool kaamera asub. Kui Playstation VR-il kipub vahel olema probleeme puldi jälgimisega, siis tänu püsivale asendile siin seda muret peaaegu ei esinenud.

“Everybody’s Golf VR” lubab mängida ka istudes, aga PS Move puldiga see eriti hästi ei õnnestu. Puttamine on eriti keeruline, sest puldi vertikaalsesse asendisse saamiseks tuleb kätt ebaloomulikult väänata. DualShockiga seda muret pole – löök toimub pulti küljelt küljele kallutades. Aga kuulge, me istume niigi liiga palju, eks. Marss püsti, PS Move kätte, rihm korralikult randme ümber ja birdie-jahile!

Kui treeningväljakul põhitõed selgeks tehtud, võib suunduda esimesele, metsarajale. Ranna- ja sauruserajad on veel lukus, aga ära muretse, nad avanevad üsna kiirelt. Mäng asetab su kätte maastikule ning augu kaugusele vastava kepi ning näitab protsentides enam-vähem kui tugevalt lööma peaks. Golfikeppe saab vahetada, aga siin-seal jätab tehisintellekt endale õiguse su valikuid pisut piirata.

Kui simuleeritud katsetustega tugevus ja suund paika saadud, vajuta nuppu ja soorita “päris” löök. Virtuaalse löögi tugevus sõltub puldi viibutamise (või kallutamise) kiirusest. Sajaprotsendipauk nõuab üsna väledat nähvakat, aga soovi korral saab tundlikkust menüüst muuta. Puldi suund, kalle ja pöördenurk mõjutavad palli trajektoori, aga harjutamine teeb meistriks ning küllap need vindid ka pikapeale õigele poole keeravad. Kui pall standardsesse auku laekuda ei taha, teeb elu lihtsamaks tornaado-auk, mis tavalisest suurem ja mille ümber pöörlev miniatuurne keeristorm plastikkera lahkelt õigele teele juhatab.

Kuna spordimängudele külge poogitud narratiiv üldjuhul kriitikat ei kannata, võib vist õnne tänada, et siin see praktiliselt puudub. On vaid korduskaameratest nähtav mina-siluett, rada, kepp, pall ja auk… ning caddy, kes iga su lööki kommenteerib ja kelle jutuvada kahjuks seadetest vaigistada ei saa. Ainuke võimalus oleks heli maha keerata, aga siis läheks kaotsi ka palli korralikul tabamisel tekkiv plaks, mis on auditiivsele nirvaanale nii lähedal kui üldse olla saab. Õnneks tuleb appi evolutsiooni käigus Y-kromosoomiga kaasa tulnud oskus ebaoluline jutt kahe kõrva vahel olevasse salapärasesse musta auku lihtsalt ära kaotada…

Et mängus siiski ka progressioonitunnet oleks, saab selle käigus üht-teist lahti lukustada. Alternatiivne caddy, erineva pikkusega ja ümberpööratud rajad, algajale või profile sobivad golfikeppide komplektid jms. Mõne asja eest küsitakse ka päris raha, aga need on kosmeetilised ning sooritust mõjutada ei tohiks.

Rajad näevad kaunid välja. Arendaja on leidnud mõistliku tasakaalu detailsuse ning sujuva mängitavuse vahel. Päikeseloojang troopilises rannas või brontosaurus su pea kohal kõrgumas lisab mõnusat emotsiooni. Keskkonnad on stiliseeritud, aga siiski usutavad ja ehedad. Kohati võiks vanduda, et tunned sooja tuuleiili end paitamas… Ahjaa, aken on lahti.

• 

• 

• 

Mitmikmängu seekord ei ole, küll aga edetabelid, kus enda skoori sõprade või kogu maailma mängijatega võrrelda. Et tulemus seal kajastuks, peab mängima vähemalt 9 tavalise auguga rajal. Raja keskel salvestada ei saa. Pikematel, 18 auguga isenditel võiks sellest ju isegi puudust tunda, aga palli lennuanimatsioone vahele jättes, saab nad tegelikult umbes 20 minutiga läbi tehtud.

“Everybody’s Golf VR” on väga korralik meelelahutus. Virtuaalreaalsus annab traditsioonilisele golfi-videomängule uue mõõtme, mis on tavapärasest, välksündmustel põhinevast, täiesti erinev. Sisu on esmapilgul ehk pisut vähevõitu, aga täishinda selle eest ei küsita ja ta pakub kerget treeningut ning mõnusat ajaviidet paljudeks tundideks.

Lapsevanematele: Kuigi “Everybody’s Golf VR” on sisu poolest sobiv alates kolmandast eluaastast, ei soovita Sony lapse silmade normaalse arengu tagamiseks PSVR peaseadet kasutada enne 12. eluaastat.