Niipalju, kui mulle virtuaalreaalsus ka uute ja ulmeliste kogemuste saamise vahendina ei meeldi, on sellel ka teine suurepärane külg. Iga kosmoselennu, tulistamismängu ja roolikeeramise kõrval on mõni väiksem ja mõtlemapanevam ning südamlike tegelaste ja kaasahaarava looga mängukogemus. Mõelge näiteks „The Lost Beari“ või „Mossi“ või „Crow: The Legendi“ peale. Nad on kõik olnud sellised parajad suutäied imelist loojutustamist, mille virtuaalreaalsus tunduvalt ägedamaks teeb. PlayStation VRi eksklusiiv „Ghost Giant“ ei ole mingi erand ja puudutab videomängus üsnagi tõsiseid ja liigutavaid teemasid.
„Ghost Giantis“ mängid sa just nimelt pealkirjas kirjeldatud tegelast, hiigelsuurt vaimu. Mängu alguses kohtud sa Sancourti linnakese lähistel elava Louis’-nimelise kassipojaga, kes oma metsaonni lähedal järve kaldal lohutamatult pisaraid valab. Sealt hakkab hargnema sinu ja kassikese vaheline sõprus ning sa saad täpsemalt teada, mis väikesele poisikesele nii suurt muret valmistab. Mängu juhitakse Move-pultidega ja maailmas ringi liikuda ei saa. Teose peatükid on otsekui nukuteatri lavad, mille keskel sa seisad ning oma nähtamatute kätega asju liigutada saad.
Too nukuteatri-efekt on üks „Ghost Gianti“ peamistest võludest. Tegelased näevad välja nagu nukud ning tasemetesse on lisaks muudele peidetud vidinatele varjule pandud ka erinevad mütsid, mida sa nii Louis’le kui ka teistele tegelastele pähe panna saad. Majadel on küljes nupud ning tänavatest turritavad välja kangid, mille abil sa ümbritsevaga suhelda saad. Näiteks kohe mängu alguses palub Louis sinu abi auto käivitamisel, mille tarvis pead sa auto katusel olevast nupust kinni haarama ja masina mäe otsa tee peale tõstma, et see alla veeredes käivituks. Graafiline üldmulje on fantastiliselt hea ning tegelaste hääled on suurepärase tundelisusega sisse loetud.
Mäng ise ei ole teab-mis-raske, sest enamasti on tegu seiklusmänguliku „pane üks asi õigesse kohta, et lugu edasi läheks“ süsteemiga ning vale asja vales kohas kasutada lihtsalt ei saa, sest mäng lubab sul üles noppida ainult neid asju, mis selleks mõeldud on. Isegi siis, kui sa mõne vajaliku asja lihtsalt üle õla ära viskad, manatakse see hetke pärast algsesse kohta tagasi. Küll aga on tegevused ise loo mõttes kaasahaaravad, sest ühel hetkel haarad sa pilvede järele, et põldu kasta, teisel jälle üritad prügimäelt leida klaverit, et muusikaõpetajale heameelt valmistada. See, kuidas sa aga neid tegevusi läbi viid, on täpselt selline, kuidas üks kummitushiiglane neid teha võiks.
„Ghost Giant“ ei ole pikk. Usun, et kolme-nelja tunniga saab igaüks looga ühele poole ning korvpallid saavad samuti korvi sopsatud ning ussikesed näpuga torgitud. Jah, sellised kõrvaltegevused on ka. Mis aga mind väga-väga paelus, olid trofeed. Kui enamikus mängudes (ja ka siin) on trofeesid, mis antakse sulle siis, kui oled torkinud kõiki ussikesi või kogunud x-arvu mingit asja, siis „Ghost Giantis“ on rida väga leidlikke trofeesid, mida saab mingi kindla tegevuse eest. Ma ei taha ühtegi neist ära rikkuda, seega lähemalt kirjeldama ei hakka, aga ma kinnitan teile, et nende avastamine pelgalt trofee nime ja umbkaudse kirjelduse järgi on väga rahuldust pakkuv tegevus.
Mul tuli ette paar momenti, kus PlayStationi Move-puldid ei tahtnud sõna kuulata, sest mingid esemed kukkusid täpselt mängu poolt ette nähtud haardeulatusest välja, aga kerge rapsimise peale sai neist võitu. Ainuke morjendavam viga tuli ette mängu eelviimases peatükis, kus Louis tahtis mulle ikka uuesti ja uuesti ja uuesti patsu lüüa. Selles oli ilmselt süüdi labidas, mille ma olin suutnud niimoodi talle jalge alla pillata, et ma ei saanud seda enam kätte võtta ja mäng lihtsalt ajas sõrad vastu. Pärast umbes kolmekümnendat patsu sain aga labida näpuga eemale udjatud ja lugu jätkus. Seega varuge kannatust sellisteks puhkudeks.
„Ghost Giant“ ei kavatse teid tehniliste lahenduste ja nõksudega jalust maha lüüa, vaid pakub huvilistele armast ja sõbralikku lugu, mille ma soovitan kõikidel, kes omavad PlayStation VRi ning kellele meeldis „Moss“ või „The Lost Bear“, kindlasti läbi mängida. See on suurepärane ja tundeline pilguheit ühe abivalmi ning hoolitseva lapse maailma ja ma kinnitan teile, et virtuaalprillidega ei näe keegi teid nutmas, seega võite lasta vaimustavalt heal graafilisel stiilil ja mõnusal mängukogemusel ennast kaasa haarata ning ma loodan tõsiselt, et mängu looja Zoink toob meieni veel mõne samas stiilis/maailmas toimuva loo.
Lapsevanematele: PSVR on küll soovituslik alates 12. eluaastast, aga “Ghost Giant” on saanud PEGIlt heakskiidu, et seda võivad mängida absoluutselt kõik vanusegrupid. Mängus kellelegi haiget teha ei saa ja kõik näeb üliarmas välja, aga lugu käsitleb pereliikmete ja sõprusega seotud tõsisemaid teemasid, seega arvestage sellega, kui oma lastele “Ghost Gianti” mängida annate.
Platvorm(id): PS4+PSVR
Ilmus: 16. aprill 2019
Arendaja: Zoink AB
Väljaandja: Zoink AB
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit:
