„Kingdom Hearts 3“ on järg ühele väga pikale ja… ütleme, et segasele mängude seeriale. 2002. aastal PlayStation 2-l alguse saanud Jaapani rollimängugigandi SquareSofti (nüüdne Square Enix) ja kõikide armastatud Disney ühisprojekti raames on välja antud nii palju erinevaid mänge nii paljudel erinevatel platvormidel (ja need kõik on teineteisega loo poolest seotud), et mitte keegi vast ei saa enam aru, millised loo otsad nüüd täpselt kokku sõlmida tuleb. Ilmselt võiks seda võrrelda olukorraga, kus „Õnne 13“ jookseks küll ETV pealt, aga paar vahepealset hooaega ilmusid ajalehes järjejutuna, teisel kanalil omaette seriaalina ning Raadio 2-s kuuldemänguna. Mõni teatrietendus mahuks ka veel vahele. Näiteks Viljandi Ugala esituses. Kui oled kõik need ära näinud/lugenud, on jällenägemisrõõm meeletu, kui aga ei ole, tuleb teha teatud möönduseid.
Nimelt olen mina ise mänginud „Kingdom Heartsi“ sarjast ainult esimest ja teist mängu. Mitte ühtegi muud. Seega kolmandat käivitades polnud mul aimugi, mis vahepealsetes episoodides juhtunud on, aga… sellest pole tegelikult otseselt midagi hullu. Otsustasin nimelt läheneda „Kingdom Heartsile“ nii, nagu ma mõnda koomiksifilmi olen sukeldunud. Pean lihtsalt aktsepteerima fakti, et need tüübid on head, need on kurjad ja miskipärast on neil Lego klotsidest ehitatav kosmoselaev. „Miks?“ polegi otseselt oluline küsimus, sest teekond, millele „Kingdom Hearts 3“ sind viib, on niivõrd kirju ja mitmekülgne, et vahel ongi parem õlgu kehitada ja leppida, et ilmselt nii ongi, nagu ekraanilt mõista antakse.
„Kingdom Hearts 3“ on sarnaselt oma eelkäijatele märulirollikas, mille peategelase Sora kaaslasteks on kuningas Miki ustavad rüütlid Donald ja Kupi. Koos palju läbi elanud kolmik on saanud lahutamatuteks sõpradeks ning just sõprus ja südame jõud on need, mis aitavad neil ka seekord pahadele pasunasse anda. Mängu ülesehitus on iseenesest lihtne. Vaatad ära varieeruva pikkusega vahevideote kompoti, kus erinevad tegelased üritavad sulle lugu/toimuvat selgitada, istud oma klotsilaeva, mida mängus nimetatakse Gummi laevaks, ning kihutad järjekordse Disney filmi teemalise maailma poole. Maailmasse maandudes omandavad tegelased üldise korra hoidmise huvides tolle maailma temaatikasse sobiva välimuse (mis näiteks „Toy Story“ ja „Kariibi mere piraatide“ teemalistes maailmates on fantastiline), kohtuvad seal mingist Disney filmist tuttavas stseenis tolle maailma tegelastega, löövad käed pahadele koha kätte näitamiseks ning haaratakse võtmed, kilbid ja võlukepid kätte. Kokku on erinevaid maailmaid üheksa, aga võideldakse kaheksas, sest Karupoeg Puhhi maailm on „ühenda-kokku-viis-ühesugust-eset“ minimängude päralt.
Kaheksas maailmas ühendatakse aga jõud kohalike kangelastega ja antakse kolki erinevatele kurjamitele. Ja see kolki andmine on kõige eepilisem ja kirjum lihtsakoelisem kolki andmine eales. Sora on nimelt ikka relvastatud hiiglasliku võtmega, mida nimetatakse keyblade’iks. Iga maailma läbimine annab talle ühe tollele maailmale omase võtme juurde ning Sora saab kasutada selle erivõimeid, mis niisama lööginuppu klõpsides saadavale ilmuvad ja mida kontekstipõhise nupuga kasutada saab. Donald ja Kupi toimetavad omasoodu, kuid ka neile saab teatavaid juhiseid anda, kuidas nad lahingus käituma peaksid. Aga igatahes… „normaalsel“ raskusastmel ei ole „Kingdom Hearts 3“ raske. Enamiku vastaste alistamiseks piisab niisama lööginupu klõpsimisest ning Sora alistab nii õhus kui maa peal tantsiskledes kõik vastased. Bossid on veidi kangemad ja omavad õige mitut eluriba, aga langevad enamasti sama strateegia ohvriks.
Kuna aga „Kingdom Hearts 3-le“ eelneb suur hulk muid mänge, on mängu tegijad põhimõtteliselt kõik eelnevalt kasutatud võitlusmehaanikad siia mängu toppinud. Seega on sul lisaks lööginupule ka „kontekstipõhine“ nupp, mis lisaks väljaspool võitlust tegelastega suhtlemisele ja kastide avamisele võitluse ajal erinevaid eriefekte lagedale manab. Eriefekti saadaval olekut tähistab menüü kohale hüppav ikoon ja sul on efekti aktiveerimiseks kindel aeg. Nii saavadki võitlustest värvikirevad ilutulestikuorgiad, kus üks löök on uhkem kui teine. Sa saad teha kombolööke oma võitluskaaslastega, kasutada oma võtme erivõimeid ja kutsuda esile erinevaid Disneylandi atraktsioonidel põhinevaid rünnakuid. See meenutas mulle ühte „World of Warcrafti“ lauamängu, mille juhend oli 40 lehekülge pisikest ingliskeelset teksti, aga mäng ise taandus sellele, kui palju kolme eri värvi täringuid sa loopimiseks kokku ahnitseda suudad. Siin on sama. Mäng lennutab sulle igal sammul uusi mehaanikaid, millest mõnda kasutad sa ainult ühes kindlas maailmas, aga sa pead ainult meelde jätma, et lisaks lööginupu haamerdamisele tuleb vahepeal ka teist nuppu vajutada. See oli nii lihtne, et Rapuntsli ja Elsa maailmates andsin puldi oma viieaastase tütre kätte ja ka tema sai ilusti hakkama, sest maailmates eksimisvõimalust pole ja võitlus on mugav ning lihtne. Lisaks tavalöökidele on kasutada muidugi ka terve maagia arsenal ning Link-süsteem käputäie kõrvaliste Disney tegelaste endale appi kutsumiseks, aga neid läks vaja nii harva, et ma unustasin poole mängu pealt ära, et vahepeal võiks maagiat ka kasutada.
Lisaks kirevatele võitlustele on ka maailmad täielikud vaatamisväärsused. Mängu graafika on fantastiliselt ilus, tegelaste animatsioon ja näoilmed on hoolega tehtud ja muusika super. Isegi vana hea „Let it go“ kaigub üle terve Arendelle’i kuningriigi, sest vaja ju aasta lõpus kinodesse jõudva „Frozen 2“ filmi tarvis rahvast vaikselt üles kütma hakata. Ainuke, mille üle viriseks, on häälenäitlemine. Peale üksikute erandite on kõikide tegelaste laused nii puised ja tundetult loetud, et vahepeal võttis täitsa kukalt kratsima, kuidas Disney sellise asja läbi lasi. Eriti kraapis kõrva see kõmiseva bassihäälega tegelane, kes Jack Sparrow’… vabandust, kapten Jack Sparrow’ rollis Johnny Deppi järele aimata püüab. Kusjuures, mind hakkas vahepeal häirima ka kaamera. Kuna kohati on sinuga kaasas müttavad tegelased pirakamad, siis kipuvad nad tahtmatult sinu vaatevälja varjama. Kui siia lisada ka veidi kohmakas sihtimissüsteem, tuleb vähemalt paaris kohas ette lisaks vastastele ka niiöelda kaameraga kaklemist.
Kui te arvate, et pahade peksmisega asi piirdub, siis te eksite. Erinevates maailmates lukustuvad lahti minimängud, kus saab lumel kilbiga kelgutada (kilbitada?) või siis „Ratatouille’ist“ tuttava Remyga kokata. Kui ka sellest veel ei piisa, saab otsida kõikjale ära peidetud Miki pea siluette, mida peategelane oma nutitelefoni kaameraga pildistada saab, pildistada ka maailmate vaatamisväärsusi, koguda materjale, et endale uut varustus valmistada ja võtmeid tugevdada, telefoni vanu elektronmänge meenutavaid pisimänge korjata ja ka mängida ning Gummi-laeva ehitada ja sellega ka kosmoses lennata. Nimelt saab laevaga nüüd ka kosmoses ringi lennata ja omamoodi tulistamismängu mängida, kui selleks huvi peaks olema. Minul ei olnud, aga mind suruti sellegipoolest mõnda maailma sisenemisel kohustuslikku võitlusesse, mis oli küll kerge, aga võttis tänu minu väikese tasemega laevale küllalt palju aega.
„Kingdom Hearts 3“ on vahva ja ilus seiklus, mis on küll mitte-fänni jaoks segane, aga see ei sega mängu nautimast, kui sa loo peale väga süviti ei mõtle. Kui teile meeldivad jaapanipärased rollimängud ja/või Disney multikad, siis võite julgelt „Kingdom Heartsi“ peale mõelda. Lisaks on eelnevad osad PlayStation 4-l ja Xbox One’il saada ka, nii et soovi korral võite kogu sarja läbi mängida. Samas ei ole see kohustuslik ning mäng teeb isegi katse videotega lugu mängijale ära seletada, kuid isegi siis on keerdkäigud keerulisemad, kui „Vaprates ja ilusates“. Nii et kui Disney ja JRPG-d südamelähedased on, võtke „Kingdom Hearts 3“ ligi ja seigelge niisama Disney maailmates, koheldes neid lihtsalt eraldiseisvate episoodidena. Neile, kes kõiki varasemaid osi samuti mänginud on, on tegu ilmselt suurepärase seeria lõpuga, kuid kõikidele teistele on ta niisama vahva, kirev ja lõbusate mehaanikatega fantaasiaseiklus.
Lapsevanematele: kuigi mängus käsitletakse tõsiseid teemasid nagu sõprus ja isiksuseks olemine, ei ole mängus peale rohke inglise keele ja pikkade vahevideote vaatamise mitte midagi, mis võiks ka noorematele mängijatele üle jõu käia. Kena graafika ja ilusad Disney maailmad lausa kutsuvad ennast mängima.
