NBA 2K20 – pealt siiruviiruline, seest… oranž nagu korvpall

„NBA 2K“ sarja mängude järgi võib juba vaikselt ajaarvamist harrastama hakata. Aastake on möödas ja septembri alguses potsatab järjekordne väheke täiustatud versioon eelmise aasta pallipatsutamisest minu konsooli.

Möödunud aasta jooksul mõistsin, et „NBA 2K“ mängude arvustamine on tegelikult selline tänamatu tegevus, sest kuigi ma laulsin 2018. aasta lõpus ilmunud mängule kiidulaulu, suudeti aasta jooksul erinevate suuremate ja kulisside taha peituvate parandustega kõik peeti keerata. Sel aastal tundub kõik sama rada pidi minevat, sest kuigi mulle karbist välja võetuna mäng jubedalt meeldis (miks, sellest juba hetke pärast) ja meeldib ka praegu, tervitas mind 13. septembril selline mehine 24 gigabaidi suurune uuendus. Mida see täpselt muutis? Küllap ma järgnevate nädalate jooksul saan teada. Hetkel aga… lugege edasi.

Kui rahvatarkus ütleb, et tervet ja toimivat asja ei maksa parandama hakata, siis „NBA 2K“ on selle musternäidis, sest kondikava jäetakse samaks ja näpitakse ainult taustal tiksuvaid mootoreid. Eelmisel hooajal massidesse paisatud mäng toimis suurepäraselt ning „NBA 2K20“ on samuti parim viis viie vastu kossusimulaator, mida ma mitmete aastate jooksul mänginud olen. Sel hooajal pööratakse erilist tähelepanu taaskord sellele, et mängijatel oleks raskuskese ja inerts. Kui mängujuhiga mõni kogukam vastane ette satub, saab teda vabalt tasakaalust välja viia ning temast mööda tuisata või pall vastase jupatsitega vastamisi jäänud mängijale toimetada. Triblamine on viidud lisaks parema kangiga võimlemisele ka vasaku kangi peale, seega õppimist ja avastamist on järjekordselt uus hulk, sest ära tuleb õppida palju uusi liikumisi ja animatsioone.

Kui ma juba eelmise aasta mängu juures mainisin, et meeskondade tähed mängivad sootuks hirmsamalt kui tavamängijad, siis sel hooajal on vahed veelgi suuremad ja seda ka „tavaliste“ mängijate puhul. „NBA 2K19-s“ mängisime sõbraga New York Knicksi meeskonnaga hooaega ja meie suurimaks üllatajaks oli pingilt leitud Damyean „Damn, son“ Dotson, kelle suurepärane pallivaldamine ja viskekunst meile nii mõnegi mängu päästis. Sel hooajal on pingipoisid tõesti pingipoisid, kellega pole vähegi kuulsamate meeste vahele asja. Sa pead toimetama oma palli tõepoolest kindlate skooritegijate kätte ja panema oma parimad kaitsjad vastaste tähti peale võtma, sest vastasel juhul joostakse sinust lihtsalt üle.

Tänu sellele tuleb ilmsiks ka muudetud viskamine. „NBA 2K20-s“ on viletsamate kolmesehuntide vabaks jätmine täiesti õigustatud, sest CPU ei taba enam kolmeseid ega ka muidu vabu viskeid sajaprotsendiliselt. Tänu sellele on lahtiseid palle rohkem ning mäng tundub elavam ja loomutruum. Eriti fantastiline on vaadata blokkide ja lauapallide võtmise animatsioone, sest lisaks kindlale mängijale omastele visetele on sisse skanneeritud ka musta töö tegemise animatsioone ja see lubab mängu tempot paremini kontrollida. Enam ei ole ka mind mitu aastat häirinud vastaste spurti sinu korvi alla (sülitab kolm korda üle vasaku õla, et see mingi patchiga tagasi ei tuleks). Selle tagab mängijate vastupidavuse muudatus, mis ei luba pidevalt täiskiirusel mööda platsi ringi sibada ja see kehtib nii sinu kui ka arvuti juhitud meeste kohta.

Mängulaad, kus kõik need muudatused tegelikult kõige paremini esile tulevad, on „NBA 2K20-sse“ lisatud WNBA (naiste NBA, kes kursis pole). Kuna naised on pisemad, on väljakul rohkem ruumi ja just siin tulevad tempo ning füüsika uuendused kõige paremini esile. Esteetilise külje pealt paitab siin kõrva ka natuke teistsugune kommentaatorite koosseis, kuigi mitmed laused on ikkagi otse NBAst kopeeritud. Aga tegu alles esimese aastaga, kus naised 2K mängus esinevad, seega jääme ootama, mis sellest välja võlutakse. Hetkel saab neid juhtida ainult kiires mängus või hooajas. MyCareeris ja MyGMis tuleb endiselt meestega leppida.

Kui mängitavus on taas aegade parim, siis on mul järjekordselt tõsiselt kahju samast asjast, mis mind ka varem häirinud on. Nimelt näeb ka „NBA 2K20“ tõsiselt vaeva, et sind palliplatsilt eemale hoida. MyCareeri viie-kuuetunnises loos jõudsin ma kossu mängida vist hädise tunnikese, sest muu aeg kulus kuulsatest nimedest kubiseva, ent igava loo kuulamise, tegelaste suhtumise üle ahastamise ja erinevate sponsorlepingute ning reklaamide vaatamise peale. Loos oli koguni stseen, kus minu tegelane (kellel on taas kord rumal hüüdnimi – Che) kutsuti öösel kossuväljakule istuma, kus Karl-Anthony Towns küsis, et mis minu lemmik Gatorade’i maitse on. Vaese üliõpilasena Nike’i tossudes-dressides ringi jooksmisest ma üldse ei räägi.

Järjekordselt häiris mind ka asjaolu, et minu mängija oskuste tase ulatus vaevu 69ni, ehk eelpool mainitud „Damn, son“ Dotson tõmbaks mulle haledalt mütsi silmadele, aga ma olen oma meeskonna staar ning tunnen eesnime pidi kümneid NBA tähti. Jah, üheks minu esimeseks kossumatšiks oli üks-ühele tänavakorvpall Kemba Walkeri vastu. Ma ei võitnud teda. Tänu sellele on esiteks kõik ootused sulle meeletult kõrged ja teiseks teeb mäng sulle sind NBA draftis valivas meeskonnas meelevaldselt ruumi. Veab, kui sa hõivad mõne keltsa mängija koha, kuid ühel mu sõbral juhtus see, et ta valiti Utah Jazzi, kus mäng temaga samal positsioonil mängiva Donovan Mitchelli pingi otsa peale istutas. Kuna MyCareeris treeneri valikuid mõjutada ei saa, oligi mees lihtsalt unustatud ega mänginud enam minutitki. See on päris jõhker möödalask.

MyCareeris kasutatava mängijaga saab sukelduda ka virtuaalsesse keskkonda nimega The Neighborhood, kus sulle avaneb kirev snäkibaaride, tänavakossu ja riidepoodide mikromaksemaailm. Igal sammul tuletatakse sulle meelde, et sa võiksid firmale natuke veel raha anda ja endale asju osta, sest muidu sa lihtsalt ei sobitu sellesse klantsi maailma, sest sul pole ilusaid riideid või piisavaid oskuseid. Mõlema parandamine vajab aga raha ning kui ühe mängu eest makstakse sinu tegelasele tuhat virtuaalraha palka, ei jätku sul kaugeltki kõige jaoks ka pärast esimest hooaega. Samuti ei arvestata sinuga eriti mänguväljakul, sest 85+ reitinguga mehed lihtsalt ei sööda „alamõõdulisele“ mängijale palli. Hea, kui üldse mängu võetakse.

Ja siit jõuamegi sujuvalt kõige kirevama kivi juurde, milleks on MyTeam. Jah, see on see mängulaad, mis augustikuus oma kasiinotreileriga kõik tagajalgadele ja lapsi kaitsma ajas. MyTeam on kaardikogumismängulaad, kus sa pead pakkidest või võitude eest saadud mängijatest meeskonna kokku panema ning sellega vastastele kere peale andma. Sel aastal andis mulle asja kohta esimese vihje Neighborhoodis nähtud uudisteriba maja seina peal, mis andis kõigile mängijatele võimaluse näha, millise staari mingi kasutaja äsja pakist välja rebis. Kui te ei soovi virtuaalraha oma mängija peale kulutada, siis on teil võimalus seda siin teha. Mõlema jaoks seda otse loomulikult ei jätku. Isiklikult hoian MyTeamist aupaklikusse kaugusesse, sest minu jaoks on kossukaartide kogumine siiski füüsilises maailmas eksisteeriv hobi ja virtuaalkaarte rebida pole mul mitte mingit tahtmist. Kellele see aga mokkamööda on, siis võimalus on siin kõigi kellade ja viledega olemas.

MyCareeri ja MyTeami kõrval on teie meelt lahutamas veel kaks valikut. MyLeague ja MyGM. MyLeague on taas robustne hooaegade mängimine, kus saad mängijaid vahetada, meeskonda täiustada ja üritada NBA meistritiitel lõpuks ometi endale kangutada. MyGM oli varem selle detailsem versioon, kus pidid hoolitsema ka mängijate meeleolu, snäkkide hindade ja spordihalli kujunduse eest. See on ka „NBA 2K20s“ nii, ent miskipärast otsustas 2K selle siduda internetiga ja luua jooksva edetabeli meeskondade bossidest. See tähendab seda, et igas virtuaalses päevas on sul mingi arv tegevuspunkte, mida sa kasutada saad ja nende efektiivne kasutamine viib sind tabelis edasi. Loodetavasti. Samuti tähendab see seda, et kui su positsioon nõuab Lonzo Balli virisemise rahuldamist, siis ei pruugi sul enam korvpalli mängimiseks punkte jätkuda. Ja nii jõudsimegi ringiga tagasi minu väite juurde, et „NBA 2K20“ näeb koledal kombel vaeva, et sa kuidagi palliplatsile ei jõuaks.

Kui te suudate ennast sellest blokaadist läbi murda, ootab korvpallifänne tõeliselt nauditav maiuspala, sest MyLeague ja niisama viis viie vastu korvpall on vähemalt kirjutamise hetkel suurepärased ja internetis loetavast kisast hoolimata pole ma isiklikult ühegi häiriva vea otsa sattunud. See ei välista vigade olemasolu, aga tõestab seejuures, et nende esinemine on individuaalne ja sõltub mitmest erinevast asjaolust. Ma loodan, et ma saan sama head kogemust ka terve eelseisva NBA hooaja vältel nautida ja 2K ei hakka suuremaid muudatusi mängus tegema. Kahjuks on kogu „NBA 2K“ sarja ümber käiv lärm, klants ja rahanuiamine juba standardiks saanud ja sellest ei pääse üle ega ümber. Seega peavad mängijad ise otsustama, mis neile meeldib. Mina vaatan sellest mööda ega lase pideval rahalunimisel ennast segada, sest mikromaksed neile mõeldud mängulaadidest eriti välja ei tüki ning minu jaoks on „NBA 2K20“ tõeliselt hea.

Lapsevanematele: Korvpall on kõigile sobiv, aga enne mängima asumist peaks mängijatele selgeks tegema, milline on mikromaksete ja virtuaalraha ostmise koha pealt teie perele mõistlik käitumine. “NBA 2K20” saab mängida ilma ühtegi senti lisaks kulutamata, aga see võib teatud mängulaadide juures tähendada mobiilimängudele sarnanevat ajakulu.