Nintendo Labo VR Kit – kui puhas on sinu Switchi ekraan?

Küsi ja sulle antakse. Nintendo Labo sõidukitekomplekti arvustuse lõpus küsisin, et huvitav, millal Nintendo Labot tutvustavas videos näidatud fotoaparaadi turule toob. Kulus umbes pool aastat ja öeldigi välja, et kohe-kohe ilmub neljas Nintendo Labo komplekt, mis keskendub virtuaalreaalsusele. Just. Seesama pisike hübriidkonsool Switch hakkab mängijatele pakkuma võimalust ka virtuaalreaalsuses tegutseda. Muidugi juhul, kui nad ostavad ühe kahest turule tulnud Labo VR-komplektist. Odavamas VR Starter Kitis on sees ainult peakomplekt ja futuristlik papist pumppüss ning kallimas on lisaks neile kahele toy-conile veel fotoaparaat, lind, tuulelapats ja elevandimask.

Minu kätte maandus arvustamiseks ja katsetamiseks just see suurem karp ning eelmistele Labo komplektidele omaselt jätkus siin lõbu küllaltki kauaks. Põhitöö ja muude tegevuste kõrvalt oli tükk tegu, et leida aega kogu kupatuse kokku voltimiseks, aga lõpuks sai kõik kokku. Sarnaselt eelnevatele Labodele tuleb ka VR-komplekti vaadelda kui mänguasjade, meisterdamise ja videomängu kooslust. Kui teile meeldib kas üksi või koos lastega asju meisterdada, on siin tegemist tükiks ajaks ning kõik juhised on Labole omaselt suurepärase detailsusega paika pandud ning juhendeid saab keerata, suurendada, edasi-tagasi kerida ja pausi peale panna. Taas kord paneb siin piirid inglise keel, nii et keelt mitte valdavad lapsed peavad aeg-ajalt ema-isa käest abi küsima.

Aga alustame algusest. Labo VR Kiti avades leiate karbist suure hulga stantsitud papilehti, plastikust VR-prillide läätsed ning paki kleepsude, kummiribade ja kinnitusklõpsudega. Kõigepealt tulebki kokku panna VR-prillid ise, sest see osa paneb kõik ülejäänud toy-conid tööle. Kui nii pooletunnine voltimine selja taga on, siis ongi aeg Switchi ekraan prillidesse libistada ja vaadata, kuidas teie silme ees maagilisi asju juhtuma hakkab. Ei, keegi ei pese teie eest nõusid ära, nii võimas Switch ka ei ole. Küll aga lastakse teil proovida esimesi mikromänge ning võite proovida, kui (eba)mugav on peakomplekti ühe käega hoida ja teises käes oleva puldiga proovida kossupalli läbi virtuaalse rõnga lennutada. Peakomplekti kasutavad mikromängud lausa karjuvad mingisuguse peapaela või muu kinnituse järele, et prillid ilma käes hoidmata ees seisaks, aga muude mänguasjade koha pealt ma saan aru, miks see nii tehtud on.

Nimelt, nagu eelpool mainitud, istub too prillikomplekt kõikide teiste vigurite sisse. Järgmisena asusingi suure õhinaga kokku panema just nimelt oodatud fotoaparaati, sest ma kujutlesin juba vaimusilmas ette mingit „Fatal Frame’i“ või „Pokémon Snapi“ taolist mängu, mida sellega mängida saab. Kahjuks või õnneks on tegu aga tunduvalt lihtsamate üllitistega. Fotoaparaadiga on seotud kaks mängu, mis on mõlemad seotud kõige esimese Labo Variety Kitiga. Kui te mäletate, siis seal sai kokku panna õnge, millega kalu püüda ja maja, kus sees elas näljane värvimuutev kassi ja tennisepalli ristsugutis. Nüüd saate mõlemat maailma pildistada. Esmalt veealune seiklus, kus te saate kas niisama pilte klõpsida või mängu poolt ette antud sihtmärke pildile püüda. Fotoaparaadil on täiesti töötav suum, mis mõnusa krõbinaga pilti edasi-tagasi kerib ning nupule vajutades ongi pilt salvestatud. Natuke ärritav on aga see, et korraga saab teha ainult kolm pilti, misjärel mäng sind menüüsse pilte üle vaatama viskab. Seda on kuidagi naeruväärselt vähe. Teine valik on külastada toda tennispallikassi maja ning teda erinevates poosides pildistada.

Teisena sai valmis lind ning tema puhul oli tegu juba veidike keerulisema viguriga, sest peate papist kokku voltima liikuvad tiivad, mis alla vajutades virtuaalmaailma-linnu lendama panevad. Siinkohal on mänguks pisike avatud maailmat meenutav saar, mis on täidetud linnumajade, mägede, hõljuvate saarte ja puudega. Ahjaa, igavene hulk linnumune on ka. Munadest vupsavad välja tibud, kes nuiavad sinu käest süüa, kes viite mesimummi, kes kuute seent jne jne. Asjade korjamiseks peate nende lähedale lendama ja jubinad imetakse maagiliselt teie sisse. Iga tibu, kellel kõht täis saab, muutub täiskasvanud linnuks ning hakkab teiega kaasa lendama. Isiklikult hakkas mind see mingil hetkel häirima, sest linnuparv sinu ümber paisub lihtsalt liiga suureks.

Järgmisena võtsin ette elevandi. Elevant oli minu jaoks veider ehitus, sest tegu on otsekui maskiga, mida sa hoiad ühe käega oma näo ees ning teisega liigutad lonti. Tänu maski küljes olevatele läikivatele kleepsudele ja londi otsas oleva puldi infrapunakaamerale suudab mäng niimoodi sinu käe liikumist piiratud ruumis väga täpselt jälgida ning just sellel elevandimäng põhinebki ja te peate lahendama kuuli läbi rõngaste ajamise mõistatusi, liigutades õhus rippuvaid platvorme. Tegu oli küllaltki keeruka mänguga ja isegi mina jäin esiti sellega hätta, lastest rääkimata, sest ma soovisin alati liigutada lonti just sinna, kuhu kinnituseks olevad kummirõngad mul liikuda ei lubanud. Teise elevanditegevusena on saadaval kolmemõõtmelises ruumis „joonistamine“, kus teil on kasutada hulk erinevaid maalritööriistu, et luua just selline kunstiteos, nagu te ise tahate. Mina joonistasin… Ei, ma parem ei näita.

Tuulelapats on huvitav toy-con, sest küllaltki lihtsa tegevuse tegemiseks tuleb kokku panna küllaltki suur vidin. Nimelt on tuulelapatsi mõte ühte joy-coni üles alla liigutada ja samal ajal mängija pihta õhupahvakuid puhuda, jättes sellega seotud mängudes mulje, et teile puhub tuul näkku. Põhiline mäng, mida lapatsiga mängida saab, on konnamäng, kus mängija ülesandeks on õigel hetkel pedaali tallata, et konn üle mängukarude kõhust väljuvate takistuste hüppaks ning nende peadest lendavaid palle tagasi lööks. Lisaks saab tuulelapatsit kasutada koos linnuga, et virtuaalsuleline kiiremini liiguks.

Nüüd jõudsimegi põhiroa juurde, milleks on pumppüss. Ja ma söön kilo pannkooke ära, kui see ei ole kõige tuusam relvakujuline lisavidin (kahju küll, Aim), mis eales videomängude juurde tehtud on. Nimelt valmib tänu kummipaelade maagiale papitükikestest vaat et Nerfi relvi meenutav tukk, mida tuleb enne iga lasku uuesti vinnastada ning mis päästikule vajutades laseb torus liikuva jublaka mõnusa matsuga algasendisse tagasi. Relva sees on hulk liikuvaid osi ning ma kardan juba pärast mõnepäevast mängimist, et ühel hetkel kulub see lihtsalt ära, kuid senikaua on kõik kombes olnud ja ma plaanin mõned murekohad, nagu käepide ja vinnastushoob, lihtsalt ühel hetkel liimi ja teibiga üle käia, et neid veidi tugevdada. Relvaga seotud mäng on ka Labo VR Kiti kõige videomängulikum osa ja selleks on kuuest kolmeosalisest maailmast koosnev rööbastel kulgev tulnukate kõmmutamine. Siin saab niisama tulistada, sihtmärke lukustada ja ka aega seisma panna, et keerulisemas kohas asuvaid sitikaid tabada. Pumppüssi teine mäng on naljakas kahe mängija variant kuulsast jõehobumängust. Mängijad tulistavad kordamööda puuvilju vees suud maigutavatele jõehobudele kurku ja üritavad neid niimoodi enda alasse ujuma meelitada. Kellel lõpus rohkem jõehobusid on, on võitja.

Peale põhimängude on Labo VRi sees peidus ka igavene hulk lühikesi mikromänge, mis lukustatakse lahti vastavalt sellele, mis toy-conid te valmis olete saanud. Tegu on üsna lihtsate tegevustega ning niiöelda lõppu jõudes saate tegevust otsast peale alustada. Nad pakuvad küll põhimängudele vaheldust, aga samas tuleb tunnistada, et minu pere eelistas iga kell neid mänge, mis spetsiaalselt toy-conide jaoks mõeldud on.

Kui kõik asjad olid kokku pandud ja igast nurgast järele proovitud, jõudsin ma taas kord arusaamisele, et Nintendo on kokku pannud komplekti, mis on ideaalseks ajaviitevahendiks tervele perele. Esiteks saab asju kokku pannes koos aega veeta ja teiseks on mängud piisavalt lühikesed, et neid on ülilihtne tutvustada ükskõik kellele ja nad pakuvad just nimelt lastele tunduvalt suuremat lõbu kui juba võib-olla virtuaalmaailmaga tuttavatele täiskasvanutele. Kuna Labo vidinad on interaktiivsed ka väljaspool mängu maailma, pakkus minu lastele suurt rõõmu nendega tegutseda ja virtuaalprille vahetati fotokast linnu sisse, sealt relva sisse ja siis jälle fotokasse tagasi. Lisaks ei hooli ka lapsed eriti Switchi virtuaalreaalsuse murekohast: graafikast. Kuna VRi jaoks tuleb Switchi ekraan jagada kaheks, ei ole pildi teravus kuigi hea. Kui sellele spetsiaalselt tähelepanu ei pööra, siis ei ole hullu, aga videofiilid peaksid hakkama nurisema küll. Minu lastel oli seevastu suht kama, kas kaugemal asuv tulnukas oli veits udusem kui teised.

Nii et kui teile meeldib meisterdada ja natuke oma loominguga hiljem minimänge mängida, siis on Labo VR üsna hea viis üks-kaks nädalavahetust veeta. Temast ei saa küll kindlasti igapäevaselt/pikaajaliselt kasutatav asi, aga lastel on Labost sama palju rõõmu kui ükskõik millisest muust mänguasjast ja mängude lihtsus lubab ükskõik kellel koheselt kaasa lüüa. Asjast huvitatutel on võimalus kaevuda ka Labo VR Garage’i nime kandvasse minimänguvabrikusse, kus saab ise pisikesi mänge luua, aga see on üsna keerukas ja aeganõudev, seega minul ei olnud kahjuks oskuseid ega mahti sellesse täpsemalt süveneda. Ainuke probleem on selles, et Labo asju koguneb aina rohkem ja rohkem ning vaatamata mängu sees peidus olevatele õpetustele, kuidas tuulelapatsid väiksemaks kokku voltida, võtavad need ikka kohutavalt palju ruumi ära. Jään huviga ootama, mida Nintendo järgmiseks Laboga välja mõtleb või millises olemasolevas mängus lisavidinaid kasutab.

P.S. Nintendo Labo VR Kit on ilmselt kõige paremaks katseks veendumaks, et teie Switchi ekraan on ikka puhas, sest isegi näpujäljed ja igasugu kahtlased pritsmed paistavad läbi VR-suurendusklaaside väga välja.

Lapsevanematele: virtuaalreaalsus on asi, mida tavaliselt alla 12-aastastele ei soovitata. Mina aga lubasin oma 5 ja 7-aastastel põnnidel mängida, sest esiteks on mängud piisavalt lühikesed, et nende mänguaega on lihtne piirata ja teiseks peavad nad papist meisterdatud asju kätega oma silmade ees hoidma ning nad väsivad tahes tahtmata sellest ära.