Tales of Vesperia: Definitive Edition – fantastilised koletised ja kuidas neid tappa

Olgu öeldud kohe alguses, ausalt ja avatult, et kui minu virtuaalsele mänguriiulile ilmus Tales of Vesperia: Definitive Edition, siis see oli minu esimene kokkupuude nii selle konkreetse mänguga üldse kui ka laiemalt Tales seeria mängudega. Olles kunagi nooremas eas olnud suur Jaapani animesarjade, mangade, muusika ja muu sealse kultuuri entusiast, tekkis mul uudishimu välja uurida, missuguse mänguga on täpsemalt tegu.

Tales of Vesperia: Definitive Edition on laiendatud ning täiendatud versioon tollase Namco Tales Studio poolt arendatud Xbox 360 mängust, mis anti algselt välja 2008. aasta suvel Jaapanis ning Põhja-Ameerikas ning 2009. aasta suvel Euroopas ja Austraalias, ning selle PS3 pordist, mille raames lisati mängu uut sisu, uusi tegelasi ning rohkelt täiendavat häälnäitlemist. Definitive Edition toob need uuendused kokku ühes mängus, mida on omakorda veel natuke paisutatud. Lisatud on võimalus valida, mis keeles mängu heliriba on (jaapani või inglise), natuke paremad tekstuurid, parem eraldusvõime ning kaadrisagedus, uusi kostüüme tegelastele, mida on võimalik teatud ülesandeid täites koguda, uusi Mystic Arte (müstiliste kunstide) rünnakuid ning spetsiaalse versiooni Tales seeria mängude Linear Motion Battle System (LMBS) võitlussüsteemist.

Teadmiseks võhikutele, nagu mina: Tales seeria mängud ei ole kõik ühes ja samas maailmas, üksikute eranditega, ning ühegi mängu mängimiseks pole vaja teisi loo või sisu pärast mängida. Teisisõnu, kui kellelgi on huvi selle seeriaga lähemalt tutvuda, siis pole oluline, kas mängida neid väljalaske järjekorras või kuidagi teisiti.

Ent mis siis on see Vesperia lugu (nendele, kes pole selle otsa viimase aastakümne jooksul sattunud)? Vesperia lugu leiab aset värvikirevas kõrgfantaasia maailmas Terca Lumireis, mille asunikud elavad maailmas, milles kogu saadavalolev tehnoloogia on üles ehitatud kunagise antiiksema aja rahva poolt loodud blastiatele. Blastiad kujutavad endast omamoodi akusid, millesse on talletatud planeedilt pärinev maagiline energia aer ning mis moondavad seda mitmetes valdkondades kasutatavaks energiaks spetsiaalsete valemite abil. Ühtlasi on see fantaasiamaailm täidetud mitmesuguste värvikate ja päriselust-olust inspireeritud koletistega nagu kummituslikud ankrud, mitmed taimedest ja loomadest tuletatud koletised, kirst-koletised jpt. Asulaid ja linnu kaitsevad Terca Lumireisis nende koletiste eest spetsiaalset tüüpi maagilisi barjääre loovad blastiad.

Mängija alustab mängu Terca Lumireisis oleva impeeriumi pealinna Zaphias alamlinnas elava Yuri Lowelliga – endine rüütel, kelle seiklus algab päeval, mil alamlinna väljakult varastatakse veeblastia tuum, mis sealsetele elanikele puhast vett tootis. Yuri, koos oma koera Repedega, võtab omale eesmärgiks varas kätte saada ning blastia alamlinna tagasi tuua. Sellest otsusest saab alguse pikk ja põnev seiklus, mis laias laastus jaguneb kolmeks põhiosaks. Seikluse jooksul liituvad Yuri ja Repede’i tiimiga ka mitmed teised tegelased, kellel kõigil on oma roll selles loos mängida.

• 

• 

Mängumehaanika poole pealt on äratuntavalt tegemist JRPG ehk Jaapani stiilis rollimänguga. Mängija mängib kindlate ettemääratud tegelastega kindlat ettemääratud lugu, mida ta mõjutada ei saa. See ei ole otsusterohke rollimäng nagu lääne rollimängud ning ainus, mida mängija looga teha saab, on seda nautida.

Lugu ise on põnev, eriti seepärast, et läbi selle õpib mängija paremini tundma Tales of Vesperia maailma, selle ajalugu ja olemust. Rohkem saab jooksvalt teada ka kõikide peategelaste kohta ning näha nendegi arengut. Seiklus viib Yurit ja tema sõpru rändama üle kogu Terca Lumireisi ning nende rännakute jooksul satuvad nad sündmuste keskmesse, mis panevad nii planeedi kui inimkonna saatuse lõpuks nende kätesse.

Mehaanilise poole pealt on põhiline mängumehaanika mängumaailma erinevate asukohtade vahet jooksmine ning tee peal kollide ja muude vastastega võitlemine. Oma tegelastele saab mängija koguda-valmistada-osta uut varustust, mis neid võitlustes kaitseb, teeb tugevamaks jne. Võitlused annavad tegelastele XP-d ja leveleid, mis omakorda parendavad tegelaste oskuseid.

Maailmakaardil ja asulates juhib mängija alati ühte tegelast (tavaseadete järgi Yuri, aga mängija võib selleks valida ka kellegi teise oma tiimist), keda ta navigeerib läbi erinevate alade. Vaheklippide ajal aga näidatakse mängijale kogu tiimi. Asulates on mängijal võimalik külastada poode ja võõrastemaju, kus saab vastavalt osta-müüa varustust ning puhata ja energiat taastada. Asulavälistel aladel ja dungeonites jalutavad lisaks mängijale ringi kurikuulsad kollid, kes mängijat piisavalt lähedal nähes teda ründavad, algatades seega võitluse.

Võitlused rakendavad eelpool mainitud LMBS süsteemi, mis erineb mitmetest teistest JRPG võitlussüsteemidest selle poolest, et ta toimub reaalajas, mitte kordade põhiselt. Mängija saab igasse võitlusesse kaasa võtta neli liiget oma tiimist. Tegemist on strateegilise otsusega, kuna igal tegelasel on erinevad oskused: näiteks ravitsemine, lähivõitlus või kaugvõitlus. Vastaseid võib võitluses olla üks või rohkem ning nad kõik ründavad mängija tegelasi samaaegselt. Võitlused ise jagunevad tavavõitlusteks ning bossidega võitlusteks. Bossid on, nagu alati, tugevamad kui tavalised vastased ning nõuavad võitmiseks suuremat pingutust ning pakuvad vastu rohkem XP-d ja paremat varustust. Lisaks on mitmetesse bossidega võitlustesse peidetud salajased missioonid, mille täitmine võitluse ajal annab mängijale parem võitlustulemuse ning lisavarustust.

Mida rohkem võitluseid mängija on läbinud, seda rohkem õpivad tegelaste juurde ka mitmeid Arte rünnakuid – nimelised rünnakud, millel on erinevad omadused ning tugevused. Arte’id jagunevad omakord mitmeks kategooriaks, millest kõige kõrgemad ja tugevamad on Mystic Arte rünnakud, mida iseloomustavad illustreerivad animatsiooniklipid. Neid rünnakuid on igal tegelasel mitu erinevat ning nende kättesaamiseks on erinevaid viise ning nõudeid: mõne jaoks peab tegelasel olemas olema kindel relv, peab olema täidetud mitu nõuet jne.

Kuna mängumehaanika seisukohast on põhifookuses just võitlused, siis on suur rõhk uute rünnakute omandamisel ja oma tegelaste arendamisel läbi nende. Ning selleks, et seda arengut toetada, leiab mängija end lõviosa ajast kollidega kaklemas ning neid samu kombinatsioone tagumas. Lühidalt – enamik mängust on tugev grind.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Kuid see pole siiski ainus asi, mida selles mängus saab teha. Tales of Vesperiasse on lisaks peidetud tõenäoliselt umbes paarikümne tunni jagu lisamissioone. Ütlen peidetud, kuna enamik neist pole tingimata silmnähtavad mängumaailmas ringi jalutades, vaid on avastatavad lihtsalt teiste tegelastega rääkides. Samuti pole neid missioone alati võimalik läbida millal iganes hing aga soovib – on missioone, mida ei saa enam alustada, kui mängija on põhiloos mingi osa juba läbinud; samuti on mitmete missioonide jätkamiseks vajalikud hetked paigutatud kuhugi põhiloo osade vahele ning nad tuleb ära teha just selles vahemikus. Seega peab mängija, kes tahab kogu mängu pakutavat sisu näha, päris palju vaeva nägema, et õigetel hetkedel kõik tegevused tehtud saaks ja midagi õnnetul kombel kahe silma vahele ei jääks.

Sisu poolest käsitlevad lisamissioonid väikeseid hetki mängumaailmas, sinu tiimikaaslaste endite taustalugusid või näiteks hoopis humoorikaid minimänge. Siinkohal soovitan üles otsida ühe teatava minimängu, kus saad aidata üht kohalikku baari ning osade tegelastega mängida väikest ettekandjamängu.

Tales of Vesperias pole puudust ka selgelt jaapanlikkust esteetikast ja huumorist. Kogu mängu visuaalne pool on inspireeritud Jaapani anime ja manga stiilist – isegi mängu olulistel hetkedel mängitavad vaheklipid on 100% puhas anime stiilis animatsioon. Lisaks on mängus mitmed Tales seeria mängudele omased skitid ehk väikesed, enamasti humoorikad sketšid, mis hõlmavad tegelaste omavahelisi dialooge ja suhtlust ning nende kommentaare mängus viimati juhtunud sündmuste kohta.

• 

• 

• 

• 

Lisamissioonide puhul võib aga märgata ka väikest puudujääki. Nimelt esineb siin mitmeid hetki, kus järsku enam ei ole tegelaste repliike sisse loetud ning tegelaste vestluseid saab ainult lugeda. Nii näiteks algas ja kulges üks kõrvaline missioon ainult muusika saatel, ent seda lõpetades hakkasid tegelased järsku jälle häälekalt rääkima. Kas siin jäi kõikide lindistuste tegemiseks rahast puudu, lihtsalt unustati neid lindistada või on tegemist hoopis bugiga, ei oska öelda. Aga sellised hetked mõjuvad natuke kummaliselt ja ebaühtlaselt.

Üldjoontes on Tales of Vesperia: Definitive Edition üsna mahukas ja värvikas fantaasiaelamus, mis peaks oma loo poolest kindlasti huvi pakkuma kireva kõrgfantaasia ja jaapani esteetika fännidele. Samas tuleb kindlasti silmas pidada ka ülalpool mainitud grindi. Kuna mängu läbimine võtab minimaalselt ligi 40 tundi, millest enamik on täidetud võitlustega, siis see sobib neile, kes selle žanri mänge tõeliselt naudivad. Kes aga tahaks seda mängu ainult loo pärast mängida, leiaks ilmselt enda jaoks nauditavama elamuse YouTube’ist selleks vastavaid videoid otsides.

Kuna käesolev ülevaade sai tehtud PC peal, sai mäng ära proovitud nii hiire-klaviatuuri komboga kui ka puldiga. Mäng on tajutavalt loodud konsoolil mängimiseks, nii et kui soetada see arvutile, siis soovitan omalt poolt kasutada mugavamaks mängimiseks pulti, näiteks Steam Controller või Xboxi pult.