“Kas sul oli relv? Aga su naabril?” küsitakse mängu sissejuhatuses. Kuna tegevus toimub Ameerika Ühendriikides, kus viimastel andmetel on tsiviilisikute valduses üle 393 miljoni tulirelva ja elanikke on selles riigis 328 miljonit, siis vastus sellele küsimusele on ilmselt kõigile selge. Arvestades aga nüüd seda, millistest relvadest selles mängus pea igal sammul sinu pihta tulistatakse, küsiksin ma hoopis: “Kas sul oli kodus kuulipilduja? Aga granaadiheitja? Leegiheitja? Aga su naabril?”
“Kas sul oli kodus kuulipilduja? Aga granaadiheitja? Leegiheitja? Aga su naabril?”
Tom Clancy’s The Division 2 tegevus toimub 7 kuud pärast surmava viiruse levikut New Yorgis ning endisest suurriigist on järel ainult varemed. Kuigi viiruse levik on peatatud, siis selle hävitavat mõju on kõige paremini näha pealinna laastatud tänavatel. Inimesed on maha jätnud oma kodud ja sõidukid, kogu oma prügi tänavatele tassinud, majad ja teed on varemetes ning rohtu kasvanud…
Seitsme kuuga??? Kõigest seitsme kuradi f*****g kuuga??? Ja mis värk nende ringi jooksvate hirvede ja koertega on, keda pea igal sammul näha võib? Kui tsivilisatsioon sellisel tasemel kokku kukub, siis peaksid need hirved ja koerad olema ikka esimeste hulgas, kes ära süüakse. Selles linnas toimub küll midagi äraütlemata veidrat.
Üleüldse, mis värk on ja miks New Yorgist 225 miili (362 km) lõuna pool asuv Washington üldse varemetes on, seda mäng mängijatele selgitada ei suudagi, vähemalt mitte aktsepteeritaval viisil. Siit ja sealt saab ju tõesti mingeid killukesi kokku koguda, kui sind selline detektiiviamet peaks huvitama ja sa tõepoolest peaksid viitsima igas “prügikastis” tuhnida. Loomulikult on alati olemas ka võimalus selliseid asju googeldada, aga loo toomisega mängijateni peaks siiski mäng ise hakkama saama ja siinkohal failib see teos üsna korralikult.
Ühesõnaga, pärast ootamatut SHD (Strategic Homeland Division) võrgu välja lülitamist saad sa Valgest Majast hädakutsungi ja sinul kui Divisioni agendil tuleb sammud Washingtoni suunas seada. Sinna jõudes peksad sa laiali Valget Maja ründava jõugu, päästes Valge Maja ja selle asukad. Jeeee, ma olen superkangelane, ühe mehe armee, kes saab hakkama sellega, millega Valge Majas asuv relvastatud üksus hakkama ei saanud. Pärast seda saad kiire instrureerimise käigus omale nimeks Sheriff ja mis on ühe Sheriffi töö? Loomulikult linnas kord majja lüüa ja SHD võrk taastada. Ilma sinuta oleksid kõik hukule määratud.
Kui üksinda raskeks läheb, võid appi kutsuda veel kolm sõpra või kolm suvalist, kellega koos pasunasse anda kõikvõimalikele pahadele, kes on muideks ülihästi relvastatud. Igasuguse muu pudi hulgas kostitatakse sind kuulipilduja tulega, granaatidega, tulega, ülimalt tüütu vahuga, mis sind paigale naelutab ja loomulikult raadio teel juhitavate plahvatavate või saeketastega varustatud autodega. Sinul tuleb üksi või sõpradega nad kõik maha tappa ja paremat looti korjata, mida siis omale selga ajada, maha müüa või ära lõhkuda saab. Sest kogu mäng ainuüksi sellel põhinebki. Mingit lugu siit oodata ei tasu, sest sellel mängul pole sulle mitte midagi jutustada. Tegemist on taktikalise looter shooteriga, kus sa tulistad niikaua kuni vastased surnud, korjad loodi kokku ja kui veab, leiad midagi head, mida kasutada ning seejärel teed kõike sedasama uuesti.
Kui üksinda raskeks läheb võid appi kutsuda sõbrad
Kas see vana ükskord surma ka saab? 
Pangarööv 
Tapa vastaseid ja korja looti
Kokku olen ma käesolevaks hetkeks Division 2 mänginud üle 130 tunni ja ütlen ausalt, et ega hetkel sellest mängust eriti palju rohkem välja ei pigista kah. Kõik, mida teha annab, on mitmeid kordi juba tehtud ja rohkem seal eriti teha enam midagi väga pole.
Ka viimane uuendus, mis tõi järgmise strongholdi ja World Tier 5 ei andnud eriti miskit juurde. Pärast ühte õhtut oli taaskord kõik jälle tehtud ning uued kõrgema skoori ja boonustega asjad kokku korjatud. Ka uued rohelised varustuse komplektid ei tekitanud mingeid positiivseid muljeid. Vabalt oleksin võinud käesoleva arvustuse juba nädal-kaks tagasi välja visata, nagu alguses plaanitud oli. Aga noh nagu öeldakse, lootus pidavat viimasena surema. Nii ma polegi lootust veel päris nurka ära visanud ning ootan, et ehk tulevased uuendused ja lisad teevad sellest asjandusest kunagi ka rohkem mängurõõmu pakkuva teose. Sest kui vaadata varasemaid Ubisofti mänge, siis nii mõnigi neist on hilisemate uuenduste käigus muutunud paremaks kui nad alguses olid. Kui veab, siis äkki suudavad nad tulevikus ka liikumise veidi paremaks teha ning lahenduse leida sulle pähe või selja taha spawnivatele vaenlastele. Ka nendele bullet sponge vaenlastele ja asjadele võiks Ubisoft mingi parema lahenduse välja nuputada. Ma ei oska ette kujutada, mis selle inimese peas toimub, kelle arvates on tõeliselt põnev tegevus mitu minutit järjest mingit tünni lasta, kuniks see lõpuks alla annab ja plahvatab. Ning need vaenlased kes kuule söövad… eriti see viimases strongholdis olev tädi, kes ei tee teist nägugi, kui sa teda järjekindla visadusega kerge kuulipilduja valangute ja granaatidega kostitad ning vahepeal laskemoona kastist juurde korjamas käid, et saaksid teda järgmised paar minutit kuulidega kostitada, kuniks need jälle otsa saavad. Kui see pole Ubisofti arvates bullet sponge vaenlane, siis ma ei kujuta ette, mis Ubisofti jaoks bullet sponge sellisel juhul on.
Kui sa oled üks neist, kellele meeldis Dark Zone esimeses Divisionis, siis uus teos pakub sulle mitmeid üllatusi. Alustuseks leiab siit kolm Dark Zone, mis tunduvad üsna tühjad ning on pisemad kui see, millega eelmises mängus harjunud olid. Lisaks on muudetud ka kogu rogue-süsteemi. Nii mõnegi Dark Zone fänni jaoks võib tulemus olla suur pettumus, kuid minu arvates on uus süsteem palju loogilisem. Samas nagu mainitud sai, tunduvad need Dark Zoned üsna tühjad ning ega seal polegi ju midagi teha, kogu vajaliku kraami saad ju mujalt palju kiiremini ja lihtsamalt kätte.
Olemas on ka puhas PvP osa, mille leiab CONFLICT nime alt. Tegemist on üsnagi tervitava asjaga minu jaoks. Mulle näiteks meeldis Destiny 2 PvP areen, mis hoolimata oma mitmetest puudustest oli hästi tehtud. Õnnetuseks jääb The Division 2 PvP osa sellest kaugele-kaugele maha ja ei kutsu eriti pikemalt mängima. Tegemist oleks justkui sisse pressitud osaga, millele pole viitsitud erilist tähelepanu pöörata. Ma vist ei olegi nii viletsat PvP osa ühegi teise mängu juures enne näinud. Mänguviise on seal kõigest kaks erinevat ning nendegi puhul läheb käiku see, mis saab parajasti kõige enim hääli. Ma väga loodan, et see osa saab Ubisoftilt tulevikus rohkem tähelepanu.
Hoolimata kõikidest oma puudustest ja probleemidest, mida sellel mängul on üksjagu – õnneks siiski vähem kui esimesel Divisionil või veebruari lõpus ilmunud BioWare’i Anthemil – on tegemist täitsa pädeva looter shooteriga, mida on mõnus vahel koos sõpradega mängida. Lisaks leiab siit nii mõndagi, mida on tehtud paremini kui mõneski teises sarnases mängus. Nii mõnegi missiooni puhul on näha, et selle kallal on nähtud vaeva, need paistavad teiste missioonide hulgast silma, neid on nauditav mängida ja pakuvad mõnusat vaheldust selles tüütuks muutunud linnas. Lisaks veel muutuvad ilmastikuolud mängus, vahelduv öö ja päev ning graafika on sellel mängul tõepoolest ilus.
Kui The Division 2 võrrelda teiste looter shooteritega nagu Destiny 2 ja Anthem, siis siinkohal saab The Division 2 kohe plusspunktid selle eest, et kõik tulevased lisad on tasuta. Ei mingit kogukonna killustamist ja regulaarset mängijate lüpsmist nagu seda Destiny 2 puhul tehakse. Kui sul on mäng olemas, siis võid igal ajal, kui sõbrad mängima kutsuvad, nendega liituda ja nautida kõiki uuendusi, mis vahepeal välja lastud on. Ei mingit tüütut raha väljapressimist nagu Destiny 2 puhul on. Samas nagu eelpool mainisin, siis Division 2 PvP osa on kordades viletsam. Anthemiga võrreldes puudub siin küll korralik lugu ja hea sujuv liikumine, kuid vähemalt ei ole The Division 2 nii katki nagu seda Anthem täna ikka veel on.
Need lapsed pole Ubisofti mängudest huvitatud
Kui mitmed puudused välja arvata, siis on The Division 2 puhul tegemist tegelikult mängitava looter shooteriga, mis on kindlasti parem, kui seda oli esimene mäng. Kuid üldises plaanis ei suutnud ta mulle mingit erilist muljet avaldada, sest tegemist on keskpärase mitte midagi ütleva teosega. Nii nagu esimese Divisioni puhul, puudub ka siin korralik lugu, mis mängijat kõnetaks. Tegemist on “tapa vastaseid, korja looti, korda seda kõike” tüüpi üksluise mänguga, mis üsna kiirelt ära tüütab. Seda kõike arvesse võttes ei saa ma seda mängu hinnata kõrgemalt kui keskpärase hindega.
Lapsevanematele: PEGI reitingute süsteemi järgi ei sobi The Division 2 alla 18-aastastele. Selline hinnang on antud, kuna mäng sisaldab kohutavaid vägivaldseid stseene. Olgem ausad, kogu mäng koosnebki otsast lõpuni vägivallast. Samas, kui olete otsustanud lasta oma lapsel mängida teisi sarnaseid tulistamismänge, siis ilmselt ei leia ta ka siit mitte midagi sellist, mida ta juba teistes tulistamismängudes näinud pole.
