Tunnistan ausalt üles, et algselt ei plaaninud ma Nintendo Switchi „Animal Crossing: New Horizonsi“ üldse mängidagi. Ma teadsin, et aprilli alguses ilmuvad minu oodatud „Resident Evil 3“ ja „Final Fantasy VII“ ning ma tahtsin nendele keskenduda ja… tegelikult üritan ma igasugustest ilma lõputa ajaviitemängudest eemale hoida. Märtsi lõpus oli mul aga ootamatult paar nädalat tühjemat ruumi ja nii ma otsustasin selle mängu siiski ette võtta. Täna, 10. aprillil, võin ma tõdeda, et mul oli selle mängu suhtes tuline õigus: „Animal Crossing: New Horizons“ on just nii hea ja kaasahaarav nagu ma kartnud olin.
„Animal Crossing: New Horizonsi“ mõte on lihtne. Kahtlase olemisega pesukaru Tom Nook saadab su tuusikuga troopilisele saarele puhkama, kuid kohale jõudes selgub, et selle lahkuse eest tuleb hakata raske tööga tasuma. Lisaks sinule hakkab saarele siginema ka teisi elanikke ja sa pead hakkama seisma hea selle eest, et teie elu võimalikult mugav oleks. Siin pole mingisugust lugu, ajalimiiti, pinget ega otseseid ülesandeid (peale sellele sunnikule Nookile võla tagasi maksmise, aga aega on selle kiire asjaga).
Sa elad kaunil saarel virtuaalset elu, uurid, kuidas läheb sinu saare kaasasukatel ning sa võid seda kõike teha täpselt oma tempos. Tom Nook määrib sulle muidugi aeg-ajalt maja laiendamise ettekäändel uue võla kaela, aga kuna mängu raha Bellse saab teenida absoluutselt kõike müües, pole ka see mingi probleem. Pealegi on ta üksikisa kahe pojaga, seega eks raha kulub ka talle ära.
Mäng toimub põhimõtteliselt reaalajas ja kasutab aasta- ning kellaaja määramiseks sinu Nintendo Switchi kella. Kui sul on näiteks töö tõttu aega mängida ainult öösiti, siis on ka „Animal Crossingu“ maailmas öö. Erinevatel kellaaegadel toimuvad erinevad tegevused ja liiguvad erinevad tegelased, seega kõikide mängijate mängukogemus on selle võrra erinev. Õnneks ei ole reaalajas näiteks puude ja taimede kasvamine, sest see oleks ilmselt juba liig. Nii sirgubki pisikesest istikust suur puu juba mõne päevaga ja sa saad selle pakutavaid ressursse kasutama hakata.
Nintendol on plaanis korraldada ka hooajale vastavaid üritusi ning kirjutamise hetkel oli käimas näiteks munadepüha-teemaline sündmus, kus lisaks muudele ressurssidele sai korjata ka kuute erinevat muna, millest siis lihavõtete tähistamiseks sobivaid esemeid valmistada.
Tänu sellisele ajakasutusele ongi „Animal Crossingut“ väga mõnus mängida just pisikeste ampsudena. Hommikul ärgates lähed ütled teistele virtuaalsetele saareelanikele tere, teed tiiru ümber oma saare, vaatad üle, et ega randa pole uhutud uut pudeliposti ja paned mängu kinni. Keskpäeval kogud sobiva koguse ressursse, et midagi tööpingil valmis meisterdada, istutad ümber mõned puud ja püüad uue putukaliigi. Õhtul mängida ei jõua, aga sellest pole ka midagi hullu, sest mitte miski ei jää sul selle tõttu kogemata. Kõige selle kõrvalt saad maa seest fossiile otsida ning neid koos püütud putukate ja kaladega muuseumile pakkuda, riideid osta, neid vastavate veebilehtede kasutamise puhul ka ise disainida, võimaluse avanemisel ka saare topograafiat muuta ja veel kümneid pisiasju teha. Sa ei pea päev otsa jaurama, et kuhugi jõuda ja niimoodi iga päev natuke haaval mängides näed sa palju rohkem, mis mängu maailmal sulle pakkuda on, kui kümneid tunde järjest mängides.
Nagu ma mainisin, saab saarelt tööriistade abil koguda erinevaid ressursse, millega sa saad endale retseptide järgi asju meisterdada. Sul on kivid, savi, erinevad puutüübid, bambusetükid, tähepuru, kuld, rohi ja mis kõik veel, seega ole ainult mees/naine/pesukaru ja anna treipingi taga kuuma. Sinu saarel elutsevad tegelased jagavad sinuga vaat et iga päev uusi retsepte, lisaks saab neid loo käigus/poest ostes või rannast pudelite seest/õhust kingituste seest. Tänu sellele on sinu asustamata saar üsna kirju, kuid siin oli minu jaoks ka üks pettumus. Nimelt ei saa sa paljusid valmistatud asju kasutada. Jah, mul on tõuks, aga ma ei saa sellega sõita, kiikhobu, millega ei saa kiikuda ja mullivann, kuhu ei saa sisse istuda. Need lihtsalt… on minu saarel ja muudavad seda kirjumaks. Olgu, ma saan küll nendega oma saarele mingi temaatika anda, aga oleks jube vahva, kui ma saaks nendega kuidagi kas ise või koos sõpradega mängida.
Jõudsimegi mitmikmängu juurde ja siin on avalikkuse arvamus olnud seinast seina. Nimelt jagavad iga Nintendo Switchi kasutajad ühte ja sama saart. Minu konsooli Saarekese puhul oli esimeseks mängijaks minu abikaasa, kes on „Animal Crossinguga“ ka varem tuttav ja ma olin kindel, et tema edeneb selles mängus märksa jõudsamalt kui mina. Õnneks oli mul õigus. Nimelt on kõige esimesena „Animal Crossing: New Horizonsi“ käivitanud mängija teie konsooli „peamängija“, kelle ülesandeks on saarel käivitada suuremad uuendused, nagu poe ja sildade ehitus ning uutele elanikele majade otsimine. Teine mängija (meie puhul siis mina), on saarel nagu iga teine elanik ning ta saab küll asju ehitada ja neid paigutada, kuid lugu ta edasi viia ei saa. Meie puhul ei olnud sellest hullu, sest mul polnud midagi abikaasa tuules seilamise vastu ja ostsin hea meelega poest need retseptid, mis talle loo käigus tasuta jagati. Mõnes peres tuleks ilmselt aga kaaluda, kes esimeseks mängijaks hakkab, sest see võiks olla kõige sagedamini mängiv isik.
Selline saare jagamine tekitas meil aga täiesti imelise mitmikmängu kogemuse. Kui „Death Stranding“ andis mängijale võimaluse ressursse teiste mängijatega interneti teel jagada, siis „Animal Crossing“ tegi seda meie kodu siseselt. Nii oligi meil hommikukohvi kõrvale tavaline kuulda lauset „Kallis, ma nägin seal rannal vaipu müüvat kaamelit, mine uuri ka. Ahjaa, ma jätsin sulle need kivid seal mäe otsas, korja need ära, aga mul veel redeli retsepti pole, seega viska minu maja ukse taha üks redel ja 20 bambusetükki.“ See oli meie meelest nii vahva, et „Animal Crossing“ tuli tavalisest mitmikmängust meie jaoks niimoodi välja ja sai meie päeva osaks. Ja see jätkub veel siiani. Korraga mängimine samas nii vahva ei ole. Kui üks mängija teise endale külla kutsub, siis on selle teise tegutsemisvõimalused üpriski piiratud ja ta saab peremehel/-naisel kõigest sabas joosta ja prahti üles korjata. Samas, pool tunnikest haaval saab lastega liblikavõrgukulli mängida küll.
„Animal Crossing: New Horizons“ on suurepärane mäng rahulikule mängurile või kasvõi mõne kiirema mängu kõrval lõõgastumiseks. See, et sul ei ole seal otseselt ühtegi kohustust ega ajalimiiti, on tore. Igal sinu saarele kolival loomal on oma isiksus, kõnemaneer ja käitumisnorm ning neil on tihti sulle midagi uut öelda. Sinu saar on otsekui paberileht, mille sa esmalt käepäraste vahenditega täis visandad ja siis selle ümber täiesti omas tempos imelist kunstiteost vormima hakkad. Mängu sarm haarab sind endasse ega taha enam kuidagi lahti lasta. Aga ega ma ei tahagi kuhugi minna, elu minu Saarekesel on täiega lill.
Lapsevanematele: “Animal Crossing: New Horizonis” ei ole mitte kellelgi mitte midagi karta. Teist nii sõbralikku mängu ma ilmselt ei teagi ning kuna siin puuduvad ka igasugused ajalimiidid, ei ole ka probleemi, et mängijad võiksid siin millegagi jänni jääda.
Ilmus: 20. märts 2020
Arendaja: Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
