„Dragon Ball Z“ animest on tehtud küll piltlikult öeldes lugematu arv mänge, mis on suuremal või vähemal määral puudutanud sarja peategelaste heitlust erinevate maailma ohustavate kurjamitega. Meil on olnud kaklusmänge, seiklusmänge ja ka paar rollimängu, kuid nagu öeldakse, küll küllale liiga ei tee ning Bandai Namco on poelettidele paisanud „Dragon Ball Z: Kakarot“ nimelise rollimängu, mis peaks lubama mängijal sarja sündmused algusest lõpuni peategelaste nahas läbi mängida.
Kakarot (te võite itsitamise lõpetada, jaapanlased ju ei mõelnud eesti keele peale) ehk meile võib-olla juba tuttavama nimega Goku elab oma abikaasa Chi-Chiga rahulikul jõekaldal ja kasvatab oma poega Gohanit, kuid kuna pahad poisid ei maga, saab Goku üsna pea teada, et ta on tegelikult saiyanite rassist tulnukas ja asub rinda pistma nii oma hõimuvendade kui ka muude nii Maalt kui ka väljastpoolt seda pärit kurjamitega. Tegelikult on mängu nimi üsna petlik, sest ma võin vanduda, et peaaegu kolmveerandi mängust te Gokuga ei mängi.
Nimelt on ühele heale rollikale kohaselt „Kakarotis“ erinevaid kasutatavaid ja arendatavaid tegelasi, kelle vahel te aeg-ajalt kas loo või iseenda soovi kohaselt valida saate ja kes siis sarjast pärit seikluseid läbi tegema hakkavad. Enamuse ajast veedate Goku poja Gohani kingades ning näete, kuidas pisikesest sabaga poisikesest vihane võitleja kasvab.
„Kakarot“ lubab küll mängu maailmas suhteliselt vabalt ringi liikuda, aga see on jagatud väiksemateks aladeks, mida maailmakaardilt valida saab ja kuhu ülesanded teid järjepanu saadavad. Igale väiksemale alale minnes ja sealt lahkudes tuleb konsoolidel mängides ära kannatada 30-40 sekundiline laadimisaeg, mis ruttu äärmiselt tüütuks muutub, sest tihti külastate mingit ala ainult hetkeks, et seal kellegagi paar sõna juttu vesta või mõni ese üles korjata. Arvutil mängides on see probleem veidi parem, seal täheldasin ma kõigest nii 10 sekundit kestvaid laadimisaegu.
Kahjuks ei kutsu „Kakaroti“ maailm sind ka eriti avastama, sest kuigi tegu on sellise avatud maailma tüüpi rollimänguga, pole seal suurt midagi teha.
Sa saad lahedalt ringi lennata ja kakelda lugematu arvu robotite, pisitulnukate ja pahade käsilastega (kes kõik lendavad), aga mingi aja pärast ei taha sa seda enam teha, sest seda pole otseselt vaja. Kuna võitlustest saadav kogemuspunktide arv on nii väike, siis peaksid sa tundide viisi kaklema, et tegelaste taset kasvatada. Õnneks hoiab mäng sinu tegelasi ise enam-vähem loo jaoks sobival tasemel ning niisama kaklemine hakkab ringi lendamist lihtsalt segama.
Sa saad lahedalt ringi lennata ja korjata puude otsast ning maa pealt erinevaid materjale ja toite, millest valmistada sööke ning ehitada paar sõiduriista, aga sa ei taha seda teha, sest seda pole otseselt vaja. Toidud annavad sulle küll erinevaid boonuseid, kuid kui sinu rünnakunumber ulatub sadadesse tuhandetesse ja sa sellele 1% või 5 punkti juurde saad, ei mängi see eriti rolli. Isiklikult ignoreerisin kõiki toite peale sellega seotud trofee lahti lukustamist.
Sa saad lahedalt ringi lennata ja korjata õhust erinevat värvi energiapalle, mille eest tegelastele uusi rünnakuid lahti lukustada ja olemasolevaid täiendada, aga sa ei taha seda teha, sest seda pole otseselt vaja. Neidsamu energiapalle saab ka niisama võideldes täiesti piisavalt ja pealegi on omaduste lahti lukustamine piiratud nii sinu tegelase taseme kui ka mängu loo hetkeseisuga, seega sul võib energiapalle olla nii palju kui tahes, aga sa ei saa nendega mitte midagi peale hakata.
Sa saad lahedalt ringi lennata ja otsida animesarjast tuntud tegelasi, aga sa ei taha… Olgu, seda võib-olla sa isegi tahad teha. Nimelt seisavad multikast tuntud näod erinevates kohtades paigal ja räägivad jutumullidega vahvaid detaile ning see asjaolu võib sarja fännile isegi täiesti meeldida, sest fännidele määritakse sellega mehemoodi mett moka peale. Mõni tegelane annab sulle isegi oma märgi, et sa seda mängu Community Boardil kasutada saaksid.
Misasjad need Community Boardid on? Tegu on mingit mängu aspekti mõjutava lauaga, millele saab laduda tegelaste märke, et antud laua taset kõrgemale upitada. Igal märgil on samamoodi arenguastmed, et nad oma lauale rohkem lisapunkte annaksid ning iga märk on kasulik paaril kindlal Community Boardi laual. Samas ei ole aga ka seda vaja, sest nende antavad boonused pole mängu läbimiseks vajalikud.
Nagu te eelpool mainitud virinast eeldada võite, sisaldab „Kakarot“ hulganisti mängumehaanikaid, mida teil tegelikult vaja ei ole ja sellest on tuline kahju, sest võitlussüsteem on siin lihtne, kuid samas tuus ja laseb sul ennast vägagi võimsana tunda. Vastased on kaardi peal näha ja sa võid kiiresti lennates niisama kaklemist vältida või enda tasemest piisavalt palju pisemaid pahalasi lennu pealt mööda minnes hävitada.
Kõik võitlused toimuvad õhus ning sul on tavalööginupp lähedalt mollimiseks ja energiarünnakunupp kaugelt paugutamiseks. Lisaks saad eest põigelda, veel energiat koguda ja erilööke kasutada. Kui sul on kaaslased ka kambas, tegutsevad nemad muidu omasoodu, aga sa saad menüüst sättida neile erilööke ja neid siis vastava mõõdiku täitumisel „tellida“. Nii on võitlused küll lihtsakoelised, kuid näevad äärmiselt efektsed välja ja kui lugu seda ette näeb, oled sa vastasest kordades tugevam ja hävitad ta mängleva kergusega. Kahjuks ei toimi see vastupidi, ehk sa ei jää vastasele alla, kui sa loo järgi „nõrgem“ oled, vaid esmalt pead ta pulbriks tampima ja siis „võidab“ ta sind võitlusele järgnevas vaheklipis.
Kahjuks on sellise lihtsakoelise ja kontrollitud võitlussüsteemi tagajärg see, et võitlustest puudub igasugune taktika. Sa ei pea mõtlema, mis vastasele mis lähenemine parem oleks või kelle vastu millist rünnakut kasutada, vaid sa tormad robotile/tulnukale/megatugevale bossile ligi, teed lühikese löögiseeria, põikad kõrvale, teed löögiseeria, põikad kõrvale ja jätkad seda seni, kuniks ta sureb. Seda mustrit üritatakse lõhkuda, andes vastastele „võitmatu aura“, mis lubab tal sinu hoopidest hoolimata oma asju edasi teha ja sind eemale paisata, kuid sa õpid seda juba üsna ruttu ennetama ja nii alistadki kõik vastased mängus täpselt ühtemoodi.
Nagu ühele tänapäevasele mängule kombeks, ei saa ma kahjuks ka üle ega ümber tehnilistest vigadest, mida on „Kakarotis“ lademes. Ma olen kukkunud maailma sisse, tegelastest on järele jäänud vaid hõljuvad näod, osad missioonid ei käivitu, sest nende alustamiseks vajalikud tegelased on lihtsalt puudu, minu tegelased kaotavad koopasse sisenedes lennuvõime ja selle taastamiseks on vaja mäng taaskäivitada, kaamera on pehmelt öeldes sõnakuulmatu ja veel ilmselt mõned asjad, mis mul enam meeldegi ei tule. Ma tõesti ei taha mängudes kogeda vigu, mis sunnivad mind selle mängimist katkestama, kuid kahjuks tuli minu mängukorra ajal sellised hetki väga-väga palju ette.
„Dragon Ball Z: Kakarot“ on loll, aga lõbus. Kui sa oled algmaterjali austaja, on tegu ilmselt sinu jaoks kohustusliku meelelahutusega, sest kõik tegelased, tegevuspaigad ja PEAAEGU kõik kuulsad stseenid on mängus olemas. Lisaks on „Dragon Balli“ autor Akira Toriyama lisanud mängu ka uue kõrvaltegelase ja paar uut stseeni, seega fänni jaoks siin avastamist jagub. Kui sa suudad roosad prillid aga hetkeks eest ära võtta, leiad enda eest märulirollika, mis on täis täiesti kasutuid mehaanikaid, tüütuid korduvaid heliklippe, tehnilisi vigu ja liiga pikki laadimisaegu. Samas on vastaste läbi mägede löömises ja nendega kiirheitluste pidamises mingi pisike võlu ja ma valetaksin, kui väidaksin, et mul ei tulnud aeg-ajalt mängides muie suule, seega mingi meeletult hea soodushinnaga võite mängule ju võimaluse anda, eriti kui olete „Dragon Ballist“ varem midagi kuulnud.
Lapsevanematele: „Dragon Ball Z: Kakarot“ on märulirollikas, kus on rohkelt koomiksivägivalda ja ka ära lendavaid jäsemeid, kuid verd siin ei esine. Kui mängija on „Dragon Balli“ anime austaja, leiab ta siit ilmselt palju, mida nautida. Tavalise rollimängusõbra jaoks pole siin aga mitte midagi vaadata.
