Ghost of Tsushima – Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema, need mongolipenid!

“Ghost of Tsushima” tekitas minus huvi selsamal hetkel, kui seda esimest korda näidati ning hilisemad esitlused kasvatasid ootusärevust veelgi. Tegemist paistis olevat just sedalaadi mänguga, mis mulle meeldib. Seetõttu sai sellest minu käesoleva aasta oodatuim mäng ning ootused mängule said üsna kõrged. Samal ajal aga puges mu hinge ka väike kahtluseuss, et kui “Ghost of Tsushima” lõpuks välja tuleb, siis kas ta suudab mu ootustele vastata?

Õnneks ei pidanud ma siiski pettuma… Tegemist on tõepoolest vapustavalt hea mänguga, mida ma nautisin algusest kuni lõpuni välja.

Selle kauaoodatud PlayStationi eksklusiivi loojaks on Seattle’is asuv mängustuudio Sucker Punch Productions, keda teatakse tänu “Sly Cooperi” ja “Infamousi” mänguseeriatele. Mängu loomisel on inspiratsiooni ammutatud samurai kinožanri parimatest teostest. Tänu sellele on olemas nii inglise keele kui ka jaapani keele võimalus ning suurtel 1950ndate samuraifilmide austajatel on võimalik mängu kogeda ka mustvalgena.

Siinkohal tuli mul silmitsi seista esimese olulise valiku ees – kas inglise keel või jaapani keel. Peale mõningast konsulteerimist tuttavaga ja oma väiksema poisiga – mõlemad arvasid, et mis rumal küsimus see üldse on, loomulikult jaapani keel – otsustasin jaapani keele ja inglise keelsete subtiitrite kasuks. Hiljem, kuna subtiitrite jälgimine nõudis omajagu tähelepanu, lülitasin korraks ka inglise keele peale. Selleks hetkeks olin ma aga ilmselt suutnud jaapani keelega niipalju juba ära harjuda, et inglise keel tundus kuidagi väga võõras ja imelik, mistõttu lülitasin kähku jaapani keele peale tagasi.

“Ghost of Tsushima” tegevus toimub 1274. aastal Jaapanis, mil Mongoli väed tungivad Tsushima saarele. Verine lahing lõppeb samuraide jaoks kaotusega ning mängija hakkab mängima Jin Sakaina, ühena vähestest samuraidest, kes pärast tapatalguid veel elus on. Mongoli vägede vastu võitlemisel tuleb loobuda sajanditepikkusest samurai aukoodeksist ning kasutusele tuleb võtta kõikvõimalikud taktikad ja vahendid – vaenlasele wakizashi (samurai lühike mõõk) selga löömine või kõri läbi lõikamine, tulenooled, pommid, kellukesed tähelepanu hajutamiseks, viskenoad, mürginooled jne.

Kui mõned mängu loo missioonid välja arvata, siis mängutaktika valib iga mängija omale ise. Kui tahad, võid salamõrvarina mööda katuseid või rohu seest vastastele selja taha hiilida, vibu (neid on sul lausa kaks) kasutades vaenlaste ridades kaost külvata või hoopis tõsise samuraina vastastele otse silma vaadata ja korralikke mõõgalahinguid maha pidada. Viimase puhul on muidugi vajalik ka samurai kannatlikkust, et oodata seda õiget hetke, mil vastast rünnata või õigel hetkel vastaste lööke blokeerida või nende eest eemale põigata. Niisama tuimalt peale tormamine ja mõõgaga vehkimine ei too head tulemust, eriti kui vastaseid on palju. Siinkohal soovitan ma esimese asjana vibumehed maha võtta, et kogemata keset madinat mingit noolt omale selga ei saaks. Kui vastaseid liiga palju on ja nad kipuvad sinust jagu saama, võib neid ka viskenugade või pommidega kostitada või võtta mõni muu eespool mainitud asi kasutusele.

Kogukamate või osavamate vastaste, nimetagem neid bossideks, puhul muidugi salamõrvari taktikat ja trikke kasutada ei saa ning neile tuleb otse silma vaadata ning nendega üks tõsisem tants maha pidada. Õnneks muutud sa aja jooksul tugevamaks ja osavamaks ning saad omale lahti lukustada erinevat sorti oskuseid ning mõnda neist saab ilusasti ka bossidega võideldes kasutada. Osavama planeerimise korral ei ole hiljem bossidel eriti mingit võimalust sulle vastu saada, aga üks-kaks väikest viga või läbipekstud olekus bossilahingusse minek võib sulle seal elu maksta.

Olemas on ka erinevat liiki lahinguvarustust, mis pakuvad sulle erinevaid boonuseid. Tõenäoliselt lõpetad sa nagu mina ja vahetad oma lahinguvarustust vastavalt olukorrale, et kasutada kõiki vajalikke boonuseid. Lihtsalt ringi seigeldes, maailma avastades ja asju otsides kasutasin üht varustust, salamõrtsukana hiilides teist ning lahingutes ja duellides kolmandat. Lisaks on olemas igasugust kosmeetilist kraami – peakatted, maskid, mõõgatuped, erinevad värvid sinu vibude ja muu varustuse jaoks jne. – mis aitab sul oma tegelast rohkem isikupärasemaks muuta.

“Ghost of Tsushima” lugu on vapustav ning see jutustab sulle loo samuraidest, nende aust ja tõekspidamistest, peresuhetest, sõpradest, lojaalsusest, reetmisest, ebaõnnestumisest, arengutest, muutustest, rasketest otsustest… Tegemist on suurepärase sügavmõttelise looga ning selle käigus oli nauditav vaadata tegelaskujude ja nende omavaheliste suhete arengut.

Lisaks põhiloole pakub mäng sulle ka mitmesuguseid kõrvallugusid, mis on sama nauditavad kui põhilugu ning aitavad sul seda ajastut, maailma, kultuuri ja sealset toimuvat paremini mõista. Siinkohal soovitangi soojalt vahepeal ringi seigelda ja teha erinevaid kõrvallugusid, enne kui järgmisesse saare ossa – saar on jaotatud kolmeks osaks, lõunapoolne, keskmine ja põhjapoolne osa – ja põhilooga edasi lähed. Lisaks annavad need kõrvallood sulle mitmesuguseid boonuseid, varustust või muid asju. Kui ainult põhilugu teha, jääb sul suur osa mängust nägemata ja nautimata. Võtta “Ghost of Tsushima” ja sealt ainult põhilugu mängida oleks sama hea, kui te ostaksite omale šokolaadiglasuuriga jäätise ja sööksite sealt ainult šokolaadi osa ära.

Minul läks mängu alla umbkaudu üle 60 tunni. Lisaks põhiloole tegin ära kõik kõrvallood (okei, mitte kõik, üks neist on kahjuks katki, loodetavasti saab see viga lähipäevil paranduse), lukustasin lahti kõik oskused, vabastasin kõik kolm saare osa, käisin kõik märgitud kohad läbi (peale vastava saare osa vabastamist märgitakse kõik selles piirkonna asukohad kaardile) ja korjasin suurema osa korjatavast kraamist ära. Ainult põhiloole keskendudes võiks ilmselt hakkama saama umbes 25-30 tunniga, aga nagu ma eespool juba mainisin, jääb sul sel juhul suur osa mängust kogemata.

Avatud maailma mängude puhul on tihti probleemiks korduvad üksluised missioonid. Siinkohal võin teid rahustada, sest erinevad ülesanded pakkusidki erinevaid ja unikaalseid lugusid ning ükski neist polnud korduva iseloomuga. Korduvateks tegevusteks mängus on ainult templite külastamised, rebastega kohtumised ja muu selline. Aga neid ei ole nii palju, et nad tüütuks muutuksid ning neid saab jooksvalt muude asjade kõrvalt teha. Soovi korral, kui sind ringi seiklemine, uute kohtade avastamine ja uue kraami korjamine ei huvita, võid neid tegevusi muidugi üldse ignoreerida.

Graafilise poole pealt ei tasu siit oodata sellist graafikat nagu “Red Dead Redemption 2” või “Detroit: Become Human” pakkusid, kuid midagi väga hullu ka ei ole. Kui detaile näpuga taga ajama ei lähe, on üldpilt ilus ja nauditav. Piisavalt nauditav, et kui kuhugi mäe otsa või tuletorni oled roninud, tasub korraks aeg maha võtta ja ümbrust nautida.

Kui üldises plaanis võis mänguga igati rahule jääda, siis siin ja seal oli ka paar väiksemat asja, mille kallal veidi nuriseda annab. Üheks selliseks näiteks on hetked, kui sa mingi asja korjamiseks või kellegagi vestluse alustamiseks pead hakkama tegelase või asja ümber keerutama, et see õige nurk kätte saada, kust nuppu pressida saab. No tule taevas appi, miks küll ma pean sellist jama ikka veel mängudes nägema? Silma jäi veidi häirima ka kogu elanikkonna ühtlane vanus, vanureid ja lapsi sellel saarel väga ei leidunud.

Käesoleva aasta algus on olnud videomängude maastikul minu jaoks üsna nukker, kuid lõpuks ometi rõõmustati mind sel aastal ka ühe korraliku mänguga, sest “Ghost of Tsushima” on suurepärane teos, mida ma nautisin kogu hingega algusest lõpuni. Midagi nii head, kui seda on “Ghost of Tsushima”, ei ole ma juba pikka aega mänginud.

Kui sulle meeldivad seiklus- või rollimängud, eriti sellised, mis pakuvad korralikku ja sügava sisuga lugu, on “Ghost of Tsushima” just see mäng, mida ma kindlasti soovitan ning see on täielikult oma hinda väärt. Kui sa aga oled lisaks sellele ka veel suur samuraifilmide ja -teoste austaja, siis peaks see olema sinu jaoks korralik maiuspala. Kui sul aga ei peaks kodus veel PS4 mängukonsooli olema, siis ainuüksi selle mängu pärast tasub see omale soetada. “Ghost of Tsushima” on käesoleva aasta parim mäng.

Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib “Ghost of Tsushima” mängijatele alates 18. eluaastast ning selle põhjuseks on mängus sisalduv vägivald. Nimelt raiutakse seal, nagu samuraidel tavaliselt kombeks, vastastel katanaga (samuraide mõõgaga) päid ja muid jäsemeid otsast. Kui see ei häiri (mille poolest see erineb Fortnite’is teistele näkku tulistamisest?), laps saab aru, mis on päris ja mis mitte, mida võib teha ja mida mitte ning mõistab ka inglise keelt, on mängulugu väga hea ja õpetlik. Minu väiksem poiss (12-aastane) vaatas esialgu mängu kõrvalt ning seejärel asus seda ka ise mängima ning talle meeldis mäng väga.