Mängustuudio Supermassive Games sai tuntuks 2015. aastal ilmunud teismeõudukaga “Until Dawn”. Selle edust tiivustatuna kuulutati välja õudusmängude sari “The Dark Pictures Anthology”, mille esimene osa “Man of Medan” ilmus 2019. aastal. Ka kummituslaev seilas piisavalt edukalt ning on aeg vaadata mida kujutab endast sarja teine osa “The Dark Pictures Anthology: Little Hope”.
Ilukirjanduse sünnist saadik on leidunud inimesi, kes loo käikude ja lõpuga rahul pole ning sooviksid neid muuta. Vali oma seiklus tüüpi raamatud andsid selleks mõningase võimaluse. Ka filmides on katsetatud lahendusi, kus publik saalis või inimene teleri taga saavad loo käiku mõjutada. Kuid just videomängud andsid interaktiivse draama žanrile täiesti uued mõõtmed.
Seda stiili esindavad näiteks “Fahrenheit”, “Heavy Rain”, “Life is Strange” ja suur osa Telltale Gamesi loomingust. Need on mängud, kus põhirõhk on nii vestluses kui tegevuses langetatud valikutel ning mängitavus on pigem teisejärguline, koosnedes enamasti teatud aja jooksul õigele nupule/klahvile vajutamisest ning sektsioonidest, kus rohkem või vähem piiratud alal saab ringi vaadata ning vahel ka valikulisi kogutavaid esemeid korjata.
“Until Dawn” leidis oma niši kombineerides valikutel põhineva loo ning B-kategooria slasher-õuduka. Kui mõnd eelpoolmainitud teostest on pisut kritiseeritud, kuna valikute tagajärjed olid tihtipeale vaid kosmeetilised, siis siin võisid mängija otsused tõesti üht-teist muuta. Ka “Man of Medan” toetus suuresti just samale valemile.
Ilmselt ei tule kellelegi väga suure üllatusena, et ka “Little Hope” on valikutel põhinev õudusmäng. Algus võiks iseloomustada keskmist B-filmi. Suletud tee tõttu on hilisõhtusele väljasõidule suunduvaid kolledžitudengeid vedav buss sunnitud tegema ümbersõidu läbi kummitusliku väikelinna. Ei tea kust ilmub teele väike tüdruk ning äkiline ümberpõige paiskab bussi kummuli. Õnnetusest toibunud professor koos nelja erinevas vanuses tudengiga asuvad öises metsas otsima abi ning salapäraselt kadunud bussijuhti.
Metsas on pime. Väga pime. Nii pime, et vahel on raske aru saada kust tulid ja kuhu lähed. Õnneks on tegelastel taskulambid ning (loomulikult levist väljas) telefonid, mille valguse abil kuidagigi teed leida. Muide, peab tunnistama, et varjude ja valguskiirte joonistamisega saab Unreal Engine mängumootor lihtsalt imeliselt hakkama. Eriti kaugele valgus paraku siiski ei ulatu ning kuna teed on palistatud puude ning aedadega tuleb maailma koridorilisus väga selgelt esile. Läbipääsmatu udu piirab tegelaste liikumisvabadust veelgi ning muudab mängitavad alad väga lineaarseks. Kohati jääb ka mulje, et pimedus on kunstnikel ja disaineritel võimaldanud siin-seal pisut lihtsamalt läbi ajada ja mõned objektid ei näe just kõige paremad välja.
Kiitma peab tegelaste välimust – häälnäitlejate järgi disainitud mudelid on detailsed ja ilmekad. Paraku on nende liikumine kohati pisut puisevõitu.
“Man of Medani” proovinule tuleb ülesehitus vägagi tuttav ette. Suuremat osa vestlustest ei algata mängija, vaid need toimuvad kindlates kohtades ning pakuvad kaht valikvarianti või vaikimist. Tehtud valikud toovad esile tegelaste iseloomujooni ning suunavad nende omavahelisi suhteid. Oma mõju on neil ka loo käigule üldiselt, kuigi seal sõltub omajagu ka põgenemis- või võitlusstseenides üles näidatud oskusest õigel ajal õigeid nuppe tabada. Jah, välksündmused (quick time event) pole kuhugi kadunud. Õnneks hoiatab mäng pisut ette, et nüüd tuleks vaim valmis panna. Soovides lugu nautida välksündmuste pärast liialt muretsemata, saab nende keerukust ning ajalist piirangut ka menüüdest reguleerida, kuid ühel keerulisemal, peitumise minimängul, jääb ajalise täpsuse nõue siiski kehtima.
Mängu tegelased on omanäolised ja huvitavad, aga dialoog jätab kohati pisut soovida. Mõned vaidlused tunduvad pastakast välja imetud, kuigi jah, bussiõnnetuse läbi elanud šokeeritud inimestelt oleks kõige ratsionaalsemat käitumist ka pisut palju oodata.
Nagu eelpool öeldud – lugu ammutab inspiratsiooni B-kategooria õudusfilmidest, seda nii heas kui halvas. Kasutatakse palju äratundmisrõõmu pakkuvaid klišeesid nagu pime mets, inimtühi väikelinn ja muidugi need õõvastavad väikesed tüdrukud.
Meie ees rullub lahti Ameerika väikelinna Little Hope’i kurvapoolne ajalugu, mida 17. sajandil lõhestas nõiajaht ja mis 1970ndatel pärast kohaliku suurema tööandja sulgemist sisuliselt välja suri. Peaaegu, aga mitte päriselt. Mõne värvika karakteriga meie peategelased ka kohtuvad. Iseasi kas kõik kohtumised neile just rõõmu valmistavad.
Nõiaprotsesside taak ja nendele tagasivaatavad lõigud on kindlasti narratiivi parimad osad. Tahtmata liiga detailseks minna ja mängurõõmu rikkuda – mõne lahendusega oleks kirjutajate meeskond ehk siiski võinud pisut rohkem vaeva näha.
Sõltuvalt sellest, kas mängija soovib maailmast kõik saladused üles leida, võtab “Little Hope’i” läbimäng aega umbes 4-6 tundi. Esimene mängukord võib aga rohkem küsimusi tekitada, kui neile vastuseid anda, seega tasuks aega varuda vähemalt kaheks-kolmeks katsetuseks, mis lubavad ka erinevate valikute tagajärgi näha. Üritades võimalikult palju erinevusi leida, hakkasin lõpuks puudust tundma võimalusest juba korduvalt nähtud vaheklippe “edasi kerida”, mida mäng paraku ei paku.
“Little Hope’i” on võimalik mängida ka mitmekesi – kas kahekesi üle interneti või kuni viiekesi ühe konsooli taga pulti käest kätte andes. Liigseid detaile reetmata pean ütlema, et “Man of Medani” võrgumäng oli mõneski mõttes palju originaalsemalt ja huvitavamalt lahendatud ning pakkus suuremaid üllatusi.
Kokkuvõtteks – jah, soovitan. Soovitan mängida “Man of Medani”, eelistatavalt koos sõbraga üle interneti. Ja kui see teile meeldib, tasub kindlasti ka “Little Hope” ette võtta. Tegemist on hea interaktiivse õudusmänguga, kuigi allakirjutanu subjektiivse arvamuse kohaselt jääb ta eelkäijale nii sisu kui välimuse poolest pisut alla. Loodetavasti suudab “The Dark Pictures Anthology” 2021. aastal ilmuv kolmas osa “House of Ashes” fööniksina tuhast tõustes sarja seninägematutesse kõrgustesse viia.
