Olete kunagi mõelnud, mis tunne on olla pokémon? „Päris“ Pokémoni sarja mängudes, nagu näiteks „Pokemon Swordis“ see vast väga meeldiv ei oleks, sest seal vangistavad inimesed sind pallidesse ning sunnivad sind rasket tööd tegema või võitlema. 2006. aasta Nintendo DSi ja Gameboy Advance’i „Pokémon Mystery Dungeoni“ mängude Nintendo Switchi uusversioonis „Pokémon Mystery Dungeon: Rescue Team DX“ on asjalood teisiti, sest seal ärkab peategelasest inimene ühel heal päeval pokémonina maailmas, kus pokémonidel on oma isiksused, unistused, soovid ja saladused.
„Pokémon Mystery Dungeon: Rescue Team DX“ näol on tegu roguelike-rollimänguga, mis tähendab seda, et mängija suunatakse juhuslikult genereeritud koobastesse, kus ta peab täitma mingisuguseid ülesandeid, nagu päästma teatud pokémoni, leidma üles mingi eseme või toimetama mingi asja koopas ootava kindla looma juurde. Mängul on loomulikult ka suurem ja kusjuures päris südamlik taustalugu, aga selle lõpplahenduse nägemine nõuab suuremat pingutust kui mäng alguses mõista annab.
Mängu alguses küsib mäng sinult hulga küsimusi, mille järel soovitatakse sulle, kes sinu tegelane olla võiks. Kui 2006. aastal sa oma valikut muuta ei saanud, siis nüüd võid sa mängu soovitust eirata ning paarikümne loomakese hulgast ikkagi oma päris lemmiku valida. Mina otsustasin jääda mängu soovituse juurde, sest minu hingeloomaks osutus Mudkip. Seejärel määratakse sulle paariline (minul oli selleks Charmander) ning kahekesi otsustate te luua päästemeeskonna, kes hädasolijaid abistama tormab.
Siit edasi sammutaksegi koobastesse, kus teie ja abivajaja vahel seisab hulk ebasõbralikke pokémone, kellega tuleb käigupõhises võitlussüsteemis arveid klaarida. Võitlus toimub meetodil „kui teie liigutate, liiguvad ka vastased“ ning olles jõudnud sobivasse kaugusesse, võite kasutada mõnda oma looma rünnakut. Kui vanades mängudes pidite õige rünnaku valimiseks kogu aeg menüü avama, siis Switchi versioonis on elu mugavamaks tehtud ning A-nuppu vajutades pillutakse vastaste pihta mängu arvates parim rünnak. Miskipärast vastaste elupunkte ekraanil näha ei saa, seega võitlused taanduvad nupu haamerdamisele ja vajadusel tervistavate marjade ja jookide nosimisele.
Ja sellest tuleneb ka mängu kõige suurem miinus. Mängu üheks põhimehaanikaks on see, et kui sa koobastes olles vastaseid nahutad, tahavad nad mõnikord sinu kambaga liituda ja erinevalt vanade mängudest saab „Mystery Dungeon DXis“ sinu tiim paisuda kuni kaheksa looma pluss mõnikord ka ühe lisakülalise suuruseks. Kuna koopad on kohutavalt kitsad ja vastaste raskusaste kole varieeruv, muutub suurema kambaga ringi jooksmine kohutavalt tüütuks, sest esiteks töllerdavad nad sul kogu aeg jalus ja teiseks tapetakse päris tihti kõik vastased ära enne, kui sina oma loomaga neile lähedalegi jõuad. Näiteks minu semul Charmanderil on talle omaselt tulerünnakud, aga nende ulatus on minu Mudkipi vee- ja mudasülitamisest üle kahe korra suurem. Seega jäi mul enamasti üle vaid jalutada ja vaadata, kuidas tema kõik vastased maha põletab ning vajadusel õigete jookidega tema löögiarsenali täita. Tänu sellele on „Pokémon Mystery Dungeon: Rescue Team DX“ tegelikult üsna igav ja lihtne, sest sama taktikaga saab alistada ka kõige kangemad bossid ning suuremale strateegiale ja vägede paigutamisele siin kahjuks kohta ei ole.
Lisaks on mängus näljamehaanika, mis mõjutab ainult mängija juhitud tegelast. Mida rohkem te koobastes müdistate, seda tühjemaks su kõht läheb ja selle täitmiseks peab õunu mugima. Minu silmis on see mehaanika täiesti tarbetu, sest kuigi ma mõistan, et see tehti selleks, et mängijad liiga julgelt aega ei kulutaks, oli juba mõne koobastiku järel minu õunte tagavara mäekõrgune ja näljamehaanika vaid pelgalt tüütu kohustus, mida ma iga mõne korruse järel tegema pidin.
Igale koopakolistamise-rollikale kohaselt on ka „Pokémon Mystery Dungeon: Rescue Team DX“ kurguauguni täis igasuguseid esemeid, mida korjata ja kasutada saab. Nende hulka kuuluvad eelpool mainitud tervistavad esemed, loomadele kaela seotavad ja mingeid boonuseid andvad sallid ning kümnete kaupa muid asju. Kui te peaksite koopas hukka saama, kaotate teiega kaasas olnud raha ja esemed, kuid selle ära hoidmiseks on pokémonide külas olemas pank ja panipaik, kuhu iga natukese aja tagant leitud kraami tallele panna saab.
Ahjaa, enda tiimikaaslaste kogumine on ka nipiga. Kui mõni pokémon loosi tahtel sinuga liitub, on sul võimalik ta koopa läbimise järel ka päriseks endale kasutatavaks tiimikaaslaseks teha, kuid selleks peab sul olema tema jaoks sobiv laager, mida raha eest osta saab ja laagreid on mitukümmend erinevat. Kui sul õiget laagrit ei ole, ütleb loomake, olgu ta nii haruldane ja hea kui tahes, sulle seikluse lõppedes nägemist ja oledki temast ilma. Seega pead seiklema minnes vaatama, kas sa tahaksid mõnda ees ootavas koopas pesitsevat pokémoni enda tiimi ja talle sobiva laagri püsti panema.
Graafiliselt on mäng väga kena ja siin kasutatakse kaunist vesivärvimaailma meenutavat graafilist stiili. Muusika on okei, aga unustatav ning loomad ei tee jätkuvalt häält, vaid emotsioonide edastamiseks kasutatakse emotikone ja jutumulle, mida vahel on ekraanil liigagi palju.
Kui teil pakitseb nüüd keelel küsimus, kas pokémonid siin mängus arenevad ka, siis vastus on „jah“ ja olemas on ka Mega-evolutsioonid, kuid kõik see on lukustatud mängu loo läbimise taha. Sama kehtib ka mängu raskeima koopa kohta, seega selleks, et mängust vast täit naudingut saada, peate esmalt läbima lihtsakoelise ja igavavõitu loo. Iseasi, kas see kogu seda vaeva väärt on, sest „Pokémon Mystery Dungeon: Rescue Team DXist“ on paremad nii mõnedki pokémoni kui ka Mystery Dungeoni mängud ja mul pakitses tihti peas tunne, et ma võiks ju selle keskpärasuse etaloni asemel midagi muud mängida. Mõne noorema mängija/pokémonisõbra esimeseks „Mystery Dungeoni“ mänguks sobib ta aga küll.
Lapsevanematele: vägivald taandub pokémonide omavahelistele nägelustele, seega on mäng äärmiselt lapsesõbralik. Lisaks taanduvad mehaanikad sellele, et tuleb õigel hetkel A-nuppu vajutada, sest vajadusel saab isegi liikumise ja asjade korjamise mängu hooleks jätta, seega väikese juhendamisega peaksid kõik sellega hakkama saama.
Ilmus: 6. märts 2020
Arendaja: Spike Chunsoft
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
