Snack World: The Dungeon Crawl Gold – üks amps issi eest

0

Mida vanemaks ma saan, seda enam olen õppinud hindama mänge, mida saab mängida pisikeste ampsudena, sest kunagi ei või teada, millal mõni kohustus või muu tegevus sinu tähelepanu vajab. Rollimängud on enamasti pikad ettevõtmised ja seepärast olen ma neid viimastel aastatel ka väga valikuliselt ette võtnud, kuid „Snack World: The Dungeon Crawl Gold“ tekitas minus huvi kahel põhjusel: 1) mängus ja selle maailmas on absoluutselt kõik seotud toiduga ning ka ülesanded ise on tabavalt ampsusuurused ning 2) Level-5 on teinud mõned ägedad multikaliku graafikaga mängud, nagu „Professor Laytoni“ sari ja „Ni No Kuni“, seega lootsin sellest vahvat lugu.

„Snack World“ on oma olemuselt Diablole sarnanev märulirollikas, kus mängijad stardivad kesksetest linnadest-punktidest, et täita nii lugu edasi viivaid kui ka sealsete elanike antavaid kõrvalmissioone.

Kõik koopad, kus vaenlasi rappimas ja kraami kogumas käiakse, luuakse juhuslikult ja sama kogemus reeglina ei kordu. Juhul, kui juhtute koopas hukka saama, on ainuseks miinuseks aja kaotus, sest asjad ja kogemuspunktid jäetakse teile alles, kuid koobast peate taas otsast peale avastama hakkama. Tegelikult, „avastama“ pole vast alati õige. Nimelt on mängu lisatud ka sarnastes mängudes levinud mehaanika, kus liiga pikaaegse seiklemise järel teile ülitugev ja kiire koletis kaela saadetakse, et teid kas hea või kurjaga edasi liikuma saada. Vahel on aga tema ilmumine kuidagi liiga kiire ja ma ei jõua tervet kaarti ära avastadagi, kui vikatiga kurinahk juba kohal on. Eriti nõme on see neis tasemetes, kus on vaja leida mingi kindel arv edasi viivaid uksi avavaid nuppe.

Igal koopal/ülesandel on oma soovituslik tase, millega võiks selle läbimisel arvestada, kuid lisaks sellele sõltub üsna palju ka teie varustusest ning siin tulebki mängu vana hea RPGde läbi nühkimine ehk grind. Nimelt ei ole uus varustus alati koopa läbimisel garanteeritud, sest eduka lõpu puhul pillutakse teid loosikirstudega, kus uue ja hea relva saamine on protsentuaalselt võimalik, aga vähetõenäoline, sundides teid vahel aina uuesti ja uuesti mingit taset läbima, et soovitud nänni saada.

Relvi ja muud varustust nimetatakse jaradeks, mis kujutavad endast võtmehoidjaid, mida koopas joostes käigu pealt vahetada saad. Igal relval on oma tüübid ja ta on tugev mingite kindlate kollide vastu. Enne koopasse suundumist saad jarasid ise sättida ja soovi korral ka automaatselt külge riputada ning kui ette juhtub koll, kelle vastu teie praegune relv optimaalne pole, hüppab ekraanile nupp, millega õige relva kätte võtta saab.

Mängu lugu on väga kerge ega võta ennast absoluutselt tõsiselt, mis peaks viitama „Snack Worldi“ multifilmides peituvatele juurtele, aga ma pole selle multikat kunagi näinud. Meie kangelane/kangelanna leitakse lossi müüri teadvusetuna ja üldlevinud tava vastaselt ei pea kuningas teda müütiliseks kangelaseks, vaid pigem mingiks kasimata joodikuks, kes tuleks sinnasamma vedelema jättagi. Õnneks tiritakse ta haletsusest kohalikku hotelli ja antakse kohaliku sõjardprintsessi Ciderfella koolitada.

Kogu lugu, maailm ja dialoog on kirjutatud läbi päris vahva huumoriprisma ning mitmel hetkel on näha, kuidas lapsiku väljanägemisega mängus on vägagi täiskasvanulikud ja neljandat seina murdvad naljad ning see muudab mängu ka täiskasvanu jaoks vastuvõetavaks. Nagu eelpool nimetatud Ciderfella mõista annab, on mängus leiduvad tegelased tehtud erinevate mütoloogiliste ja muinasjutuliste tegelaste põhjal ning päris vahva oli jälgida, kes ja mis kujul järgmisena kusagilt nina välja pistab.

Aga… kuigi huumor ja sarmikus on omal kohal, jätab minu silmis “Snack Worldi” mängitavus veidi soovida. Jah, sul on hulk erinevaid relvi, aga tavavastastega jännates taandub kogu kakelung tüütule „löö-paar-korda-põika-kõrvale“ toksimisele ning liikumine ja löömine ei ole samuti kuigi täpsed või hästi animeeritud. Bossivõitlused vajavad natuke rohkem tähelepanu ja seal niisama lahmida ei anna. Kuid pahatihti ongi nii, et kuna liikumine ja löömine on üsna puised, pead sa bosside juures võitlema ka viletsa kaamera ja kangete animatsioonidega. Lisaks on bossid (eriti mängu teises pooles) sageli koobastega võrreldes ka märksa keerulisemad ja kipuvad surma eel oma kõige tüütumaid ja tugevamaid rünnakuid järjepanu välja pilduma, muutes mõnikord võitmise täielikuks mündiviskeks, kas sa saad rünnakuga pihta või ei.

Vastaseid rappides korjad üles erinevaid materjale ja esemeid, mida kasutatakse sinu olemasoleva varustuse parendamiseks ning sa avastad üsna pea varustusega seotud nüansid. Nimelt on mängus igal kalendripäeval uus moesuund, millega arvestades sa rohkem boonuseid ja uusi esemeid teenid. Seda ei pea järgima ja sa saad suurepäraselt ilma hakkama, kuid see teeb elu märksa lihtsamaks. Kui riiete meisterdamisest ära tüdined, saad endale seltsilisteks/kasutamiseks koguda ka koletisi, kes mingil suvalisel hetkel suremise asemel endast Snack Shoti teha lubavad. Kui see õnnestub, saad neid endale külge pookida, et vajaduse korral hoopis neid võitlusesse saata.

Hoolimata sellest, et tegu on küllaltki puise ja igava võitlusmehaanikaga „beebi esimese „Diabloga““, on „Snack Worldis“ oma sarm, mis teeb selle väikestes kogustes nauditavaks. Samas on aga tema kirevas graafikas näha, et kunagi on tegu olnud 3DSi mänguga ja see ei näe teiste mängude kõrval just eriti muljet avaldav välja. Mis aga kõige huvitavam, ma märkasin ennast pahatihti mõtlemas, et miks ma seda mängin? Kui ma tahan mängida „Diablot“, siis see on ju ka Switchil olemas ning „Snack Worldi“ anime ja manga on meie maailmajaost kuidagi mööda läinud, et ma selle mänguks tegemisest väga sillas oleks. Nii ongi „Snack World“ tegelikult keskpärane, ent muhedalt humoorikas RPG-vahepala, mis on küll soodushinnaga mõeldav, ent täishinnaga jätab ta mängides alati tunde, et ma võiksin selle asemel ju midagi muud mängida.

Lapsevanematele: “Snack World” on kirev ja kiire mäng, kus vägivalla pärast vast eriti muret tundma ei pea. Küll aga tasub kõrva taha panna, et siin leidub küllaltki… täiskasvanulikke nalju, millest lapsed õigesti aru ei saa. Mängu raskusaste kõigub päris tugevalt ja frustratsioon võib olla vahel kiire tekkima.

Snack World: The Dungeon Crawl Gold
HEA
Väikestes kogustes mängitav rollimäng
Palju esemeid ja relvi
Korralik "vasakule" kiskuv huumor
HALB
Võitlussüsteem on igav ja puine
Raskusaste varieerub märgatavalt
Häälenäitlemisega pole üldse vaeva nähtud
Kaamera juhtimine on päris ärritav
3
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 14. veebruar 2020
Arendaja: Level-5
Väljaandja: Level-5
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch

Mängu saab osta siit:
osta_amazonosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...