Sony konsoolide pere uusimat liiget PlayStation 5 oodati pikisilmi aastaid, kuid Sony hoidis kiivalt kõiki pilte ja infot pisikese kohta enda teada kuni 2020. aasta suveni. Tundub, et elevust keriti õigustatult, sest peale seda hakkas selline möll, mida mina videomängumaailmast varasemalt ei mäletagi. Mida siis 2020. aasta ihaldatuim tehnikavidin endast täpsemalt kujutab? Kohe saate asjast aimu.
Olen PlayStation 5 kasutanud nüüdseks veidike rohkem kui kuu, mängides erinevaid mänge, vaadates filme ja tarbides Eestis saada olevaid teenuseid ning ma hakkan mõistma, miks PlayStation 5 on selline, nagu ta on. Nimelt märkate te esimese asjana PlayStation 5 juures tema mõõtmeid ja kuju. Tegu pole tavalise halli või musta kastiga, mis videomaki kombel kusagil riiulis konutaks, vaid uhke valges rüüs tehnikatorniga, mis lausa nõuab endale aukohta teie teleri- või monitoriekraani läheduses. Kui PlayStation 1 ja PlayStation 2 ilmusid, siis oli nende näol tegu omamoodi staatusesümbolitega. Kui sa tahtsid olla endast lugu pidav mängur, pidi sul pleikar elutoas olema. PlayStation 5 meenutab mulle täpselt samu aegu, sest ta lausa tahab, et teda tuppa astudes esimese asjana märgataks ja temast rääkima hakataks.
PS5 värvigammaks on esialgu mustvalge ning vähemalt selle must osa, ehk konsool ise, tekitab mulle natuke muret, sest see tundub tõelise tolmu, sõrmejälje ja kriimumagnetina, sest ma mäletan väga hästi, milline oli minu musta ja läikiva WiiU pealispind, kui seda mõnda aega kasutanud olin. Valge korpus on väidetavalt disainitud selleks, et tagada paremat õhuvoolu PS5 meeletult suure ventilaatori abil, kuid ma pakun, et osa sellest on lihtsalt kunst ja eesmärgiks ongi pilkupüüdev olla.
Konsooli esiküljelt leiame ühe USB Type C pesa ning USB 3.1 pesa, tagant vaatavad vastu veel kaks USB pesa, netikaabliauk (ärge muretsege, ka Wi-Fi võimalus on jätkuvalt olemas), HDMI-väljund ja voolukaablipesa. Kõik sisendid-väljundid on hästi kasutatavad konsooli nii külili kui ka püsti kasutades, seega saate ise vaadata, kuidas te masina oma toas paigutada saate/soovite. Mõlemaks otstarbeks on komplektis kaasas musta värvi plastikalus, mis muidu omanäolise kujuga konsooli kindlalt paigal hoiab.
Pilkupüüdva välispinna all paneb masina tuksuma AMD tehnoloogia, mille täpsemaid andmeid ma siin välja tooma ei hakka, kuid PlayStation 5 on piisavalt võimas, et toetada sobiva tarkvara ja ekraani olemasolul ka kiirtejälitustehnoloogiat ehk ray tracingut, 4K resolutsiooni ning 120 kaadrit sekundis kuvatavat pilti. Iseasi, kaskõike korraga saab, sest tavaliselt annavad mängud valida, kas soovite silmailu ja kõrget lahutusvõimet või sujuvat mängukogemust ja kõrgemat kaadrisagedust. Minu isiklikuks sooviks oli, et PS5 võimaldaks 1080P resolutsiooni 60 kaadrit sekundis kõikide graafiliste kellade ja viledega, kuid hetkel tundub see soov pigem tulevikuteema. Üheks erandiks on „Marvel’s Spider-Mani” ja „Miles Moralesi” looja Insomniac Games, kellelt Twitteris küsiti, et kuulge, kas saaks lisaks kiirtejälitusega 4K 30 fps ning lihtsalt 4K 60 kaadrit sekundis valikutele ka mõne madalama resolutsiooniga 60 fps kiirtejälituse võimaluse. Poisid-tüdrukud Insomniacist vastasid sellele mõtliku emotikoniga ja paari nädala möödudes lisatigi soovitud võimalus PlayStation 5l mõlemasse ülalpool nimetatud mängu. Ootan sama nüüd ka teistelt mänguloojatelt, aitäh.
Mis mängimisse endasse puutub, siis PlayStation 5 vedelmetalljahutus ning eelpool välja toodud ülisuur 12 cm diameetriga ventilaator tagavad vaikse ja jaheda töö ka hetke nõudlikemates oludes. Olin PS4l juba harjunud, et NBA 2K sari paneb mu konsooli huugama nagu saekaatri konditsioneeri palaval suvepäeval, kuid PlayStation 5 on suutnud igasuguse müra põhimõtteliselt eemaldada ja virtuaalsete kossuässade pallipatsutamist saatis vaid imevaikne ventilaatori vuhin. Lisaks kuuldavale tehnika arengule on muudatused ka silmnähtavad, sest, tuues näiteks sellesama NBA 2K sarja, on mängudes laadimisajad põhimõtteliselt ära kaotatud. Olgu, tegu on kerge liialdusega, sest näiteks „Immortals: Fenyx Rising” peab aeg-ajalt laadimisekraani ikkagi ette manama, kuid vähemalt „NBA 2K21s” kulub meeskondade valimisest mängu jõudmiseni reaalselt sekund-kaks. Ja see on hämmastavalt hea. Ilmselt mängib siin rolli asjaolu, kas mäng on toodetud spetsiaalselt PS5 jaoks ning kasutab ära selle kiiret SSD-ketast või on tegu pigem mitmele konsoolile mõeldud tarkvaraga.
PlayStation 5 ametlike andmete järgi 825 GB suurusel SSD-kettal on mängude ja lisakraami jaoks ruumi umbes-täpselt 667 GB ning seda tundub esmapilgul üsna vähe. Minul on näiteks 115 GB püsivalt tolle „NBA 2K21” all kinni ning kuna ma mängin paralleelselt ka „Marvel’s Avengersi” ja arvustan erinevaid uusi mänge, pean ma hakkama ilmselt üsna pea kustutamist harrastama. Tavakasutaja, kes üle 5-6 mängu korraga ei tarbi, vast pitsitavat ruumipuudust ei tunne. Mingil ajahetkel lukustab Sony tarkvarauuendusega lahti ka konsooli valge kuuehõlma all peituva M.2 SSD lisapesa, kuid millal see juhtub, millised kettad täpselt toetatud on ja palju need täpselt maksavad, on hetkel veel teadmata. USB ühendusega ketastele PS5 mänge salvestada ja kopeerida ei saa, kuid PlayStation 4 mänge saab väliselt kõvakettalt mängida küll. PS4 mängud toimivad samuti suuremal ja vähemal määral paremini, kuid päris PS5 jaoks tehtud mängudega neid võrrelda ei saa.
Teate, mis PlayStation 5ga mängimise juures kusjuures kõige mõnusam on? Muidugi teate, DualSense puldist on ju kaua jahutud ja õigustatult. Sony uusim mängupult on nagu erinevate konsoolide pultide heade omaduste segu ja see toimib suurepäraselt. Kuju ja kaalu poolest meenutab pult pigem Xbox One’i pulte ning vana DualShock 4 on hiljem imelik kätte võttagi, sest DualSense tundub käes väga mugav. Nuppude paigutus on jäänud DS4 sarnaseks ja isegi kaardiavamisnupp köhhpuuteplaatköhh on olemas. Kõige nauditavamad lisad on aga puldi sees peidus. Kui varem pult lihtsalt värises, siis nüüd suudavad oskajamad mänguloojad mitme mootori kaudu esile kutsutava vibratsiooni abil mängus toimuvat mängijale ka tunda anda. „Demon’s Soulsis” näiteks tunned iga relvalööki, tulepalli plahvatust ja suure deemoni käest saadud hoopi täpselt selle nurga alt, kust see mängus anti. Draakoni tulehinguse värin levib samuti väga nauditavalt üle puldi. Kui te olete kunagi mänginud Nintendo Switchil näiteks „1-2-Switch” mängu, siis DualSense’i vibratsioon meenutab joy-conide oma, kuid on vaiksem ja täpsem. Konsooliga kaasas olev „Astro’s Playroom” on parim DualSense puldi omaduste demo, seega pange sellele julgelt hääled sisse, kui kunagi PS5 hangite.
Mis aga uut pulti vanematest juhtimisvahenditest tõeliselt eristab, on selle kohanduvad L2 ja R2 päästikud. Nimelt avaldavad need nupud toetatud mängudes mängijale vastupanu. „NBA 2K21s” näitab see näiteks sinu mängija väsimust ning mida väsinum mängija on, seda raskem on sul R2 alla vajutada, et spurtida. „Borderlands 3” sai samuti ülivägeva PlayStation 5 uuenduse ja relvadega tulistamine simuleerib ehtsat päästikule vajutamist, mis muudab virtuaalse tulistamise ülinauditavaks. Kohanduva tagasisidega päästikud on midagi sellist, mis võivad PlayStation 5 mängud teiste seast märgatavalt esile tõsta, eeldusel, et mänguloojad selle võimaluse ka ära kasutavad. Hetkel olen mina igatahes elevil, sest kuigi kättesobivuse poolest pole DualSense jätkuvalt minu (ega ka minu poja) lemmik, on selle funktsioonid ja uuendused midagi sellist, mis panevad mugavust kasutuskogemuse vastu vahetama küll.
Konsooli kasutajaliides on minu silmis veider. Küllap kehtib selle puhul ütlus, et ajaga harjub kõigega, kuid seal on mitmeid aspekte, mis mind veel hetkel häirivad. Näiteks PS4l sain ma mängu kinni panemise menüü ette manada PS-nuppu pikalt vajutades. PS5l avab pikk vajutus hoopis mängu „kaartide” menüü ja mängu sulgemiseks pean ma hoopis korraks nupule vajutama ja siis mängu sulgema. Mainitud kaardid on asi, mis peaks ära kasutama PS5 kiirust ja võimsust, lubades mängijal kaartide abil hüpata teatud menüüsse või kohta mängus, kuid nende kasutamine sõltub väga mängust endast. Kui mänguloojad võimalust ei kasuta, on tegu lihtsalt mitme mängu käivitamise ikooniga (näiteks „NBA 2K21” puhul võid sa vajutada ükskõik millist kaarti, aga sind visatakse mängu peamenüüsse, mitte soovitud kohta. „Marvel’s Spider-Man: Miles Morales” paiskab sind aga täpselt kaardi poolt määratud kohta ilma ise sinna liikumata, tehes lisaülesannete täitmise kohati märksa lihtsamaks.
Lisaks on ka PlayStation Store ehk PSi pood kuidagi segasem kui varem, aga ka siin on asi ilmselt harjumises. Kõik liigub küll tuntavalt kiiremini kui PS4l, kuid sooduspakkumiste leidmine ja mängude sorteerimine on kohmakam. Eks ajaga harjub, küllap on ka see samamoodi läbi mõeldud, nagu konsooli enda disaingi. Mis on märgatavalt paremaks läinud, on Share-osa, ehk see koht, kus sa saad videoid ning ekraanitõmmiseid muuta, neile pulti sisse ehitatud mikrofoni abil ka teksti peale lugeda ja sealt otse YouTube’i laadida. Kui tahad saada mängusisuloojaks, siis PlayStation 5 teeb selle teie jaoks üsnagi lihtsaks.
PlayStation 5 on uue konsoolimängude põlvkonna ukse igatahes jalaga lahti löönud, toolile maha istunud ja nüüd ootab, et mänguloojad teda teenindaks ja uutele võimalustele vastavaid mänge meisterdaks. Loodetavasti seda tehakse, sest PlayStation 5 on võimas, kiire ja pilkupüüdev ning selle pisikesed suured uuendused nagu laadimisaegade puudumine ja imeline DualSense’i pult on just need aspektid, mis annavad mõista, et tegu on millegi sellisega, mida varem teha pole võimalik olnud. Mina ootan igatahes huviga, mida kasvõi Sony enda stuudiod konsooliga ära teha suudavad ning kuidas erinevad mänguloojad selle võimalusi ära kasutada oskavad (ja loodetavasti ka viitsivad). Lisaks loodan, et PlayStation 5 saadavus kauplustes paraneb peagi ja kõik huvilised saavad asuda uudistama tulevaste aastate videomängumaailma.
