Geriljarevolutsioon ei lõppe kunagi. Alati uus sõda, järgmine kantiin, järgmine kole baarmen. Nii on lood ka “Far Cry” mängudega, ka neil ei paista kunagi lõppu tulevat. Alati uus mäng, järgmine piirkond, järgmine pahalane, kellele ‘ma ei taha tegelikult siin olla’ kangelane peab naha peale andma.
Sel korral on siis piirkonnaks Yara, väljamõeldud troopiline paradiisisaar kusagil Kariibi mere saarestikus. Iseenesest võiks ju tegemist olla ühe suurepärase kohaga kus oma puhkust veeta, kui seal ainult vähem sõjategevust oleks. Nimelt valitseb riiki diktaator Antón Castillo (keda kehastab teleekraanidelt tuttav Giancarlo Esposito), kelle Yaralased kunagi ise ametisse valisid, et too Yara endise hiilguse taastaks. Õnnetuseks on Castillo otsustanudki võimu juurde jääda, et oma plaane vahendeid valimata ellu viia. Loomulikult ei meeldi see aga kõigile ning paradiisisaarel on toimumas uus geriljarevolutsioon.
Mängijal tuleb sel korral kehastada endist sõjaväelast Dani Rojast, kes võib olla nii naine kui mees. Ubisoft ise väidab, et mõlemad on kaanonid… jah, muidugi. Huvitav kas samamoodi nagu see “Assassin’s Creed Valhallas” oli? Lugu võis ju küll sama olla, kuid mängu luues, dialooge sisse lugedes jne. oli Ubisoft seal aluseks võtnud siiski naiskangelase. Mina nimelt valisin meesviikingi ja nii tuli mul korduvalt kokkupuutuda tegelastega, kes minu poole, kui naissoost isiku poole pöördusid. Sel korral siis andsin alla ja otsustasin, et minu tegelane on naissoost Dani. Muuseas, enne kui selle valiku teete, siis vaikimisi ongi teie tegelane juba naissoost, nii et…
Dani Rojas, nagu ma eespool korraks juba mainisin on endine sõjaväelane, kes riigi kaitsejõududes, Fuerzas Nacionales de Defensa (FND) aega teenis. Nüüd on ta taaskord ühe “tõeliste Yaralaste” loosi üks õnnelikest võitjatest, ainult et, Dani pole oma loosiõnne üle kohe üldsegi mitte õnnelik ja kavatseb maalt putku panna. Õnnelik Dani on aga kokku sattunud mingi tõsisemat sorti puupeaga, jätan selle facepalmi hetke teile endile avastada/nautida, ja oma lapsepõlve sõbrannaga Lita, kes teda geriljade ridadesse värvata soovib.
Kiire, mängu põhimehaanikaid, liikumist, tutvustav lugu juhatab sind läbi Yara pealinna Esperanza kalalaeva juurde, mis peaks sind tõotatud maale, jänkide juurde viima. Laevani jõudes selgub, et sinna laevale tahaks pääseda ka üks salapärane, pesapallikaartidega hangeldav nooruk, koos oma lapsehoidjaga, aga laevas on kohtade arv piiratud. Õnneks on tänu puupeast sõbrale üks koht üle, mida sa siis lahkelt noorukile ja tema lapsehoidjale pakud. Siinkohal tuleks ära märkida, et laevakapteni matemaatika pole eriti kiita. Kahjuks polnud noorukile küüdi pakkumine siiski kõige parem mõte, sest parajasti on kalastamas ka härra Castillo isiklikult, kes jahib üht eriti haruldast suurt kala…
Selle kõige tulemusena leiab õnnelik Dani end ühelt saarelt, kus asub parajasti seesama Carla ja tema Libertad, kelle ridadesse su sõbranna Lita sind värvata püüdis. Võttes Lita telefoni pihku, juhatab mäng su geriljade juurde ja… mäng võibki lõpuks alata.
See mängu sissejuhatus toob sind kiirelt “Far Cry 6” maailma, tutvustades sulle peapahalast, riigis toimuvat ja annab sulle üsna hea pildi mängu põhitoonist. Musta huumorit on siin lademetes. See võib olla eristabki käesolevat mängu varasematest mängudest. Kui üldjoontes on tegemist ikka selle sama “Far Cry’ga” mida me ikka ja jälle mänginud oleme, siis see huumor, see lugu, need tegelased, need vahestseenid… tõenäoliselt see kõik ongi see põhjus, miks ma avastasin end seda mängu nautimast.
Mängu tegevus toimub nagu ikka, valdavalt esimese isiku vaates. Välja arvatud vahestseenides ja siis kui sa mõnda geriljabaasi sisened. Huvitav kas see on selle kosmeetika pärast, mida selles mängus on lademetes? Tõsi, valdavalt näevad mängus kogutavad kostüümid suht sarnased välja, uhkemate kostüümide hankimiseks tuleb aga päriseurod välja otsida. Kui üldiselt on sellised asjad olnud Ubisofti mängudes paljalt kosmeetilised, siis sel korral on igal riideesemel ka konkreetsed boonused. Stiilis, saad rohkem padruneid kaasa võtta, saad vähem haiget kuulidest, plahvatustest, hiilid paremini jne. Õnneks kui sulle mingi riidese kosmeetiline pool väga meeldima hakkab, siis lubab mäng sul selga visata soovitud boonusega riideeseme ning seejärel muuta siis riideeseme välimust.
Geriljabaasides saab siis inimestega juttu ajada, bandiite röövretkedele saata, mäletate ilmselt mõnest “Assassin’s Creed” mängust seda osa, kus said laevad kaupa vedama või lahinguid pidama saata? Noh nüüd on sarnane süsteem siis ka “Far Cry 6” mängu lisatud, mulle vähemalt hetkel ei meenu, et midagi sellist oleks varasemates mängudes olnud. Missioone on erinevaid ja välja saad saata nii mitu gruppi, kui sul on liidreid ja geriljabandiite. Igal liidril on spetsiaalsed oskused, mida ülesannete juures kasutada saab. Näiteks ellujäämis oskusega liidrit pole mõtet väga snaiprimissioonile saata ja vastupidi. Erinevad missioonid annavad sulle siis tasuks erinevat nänni. Aeg ajalt tasub siis baasi külastada ja oma geriljadele ülesanded kätte jagada. Õnneks saad seda teha suvalisest baasist.
“Far Cry New Dawn’is” oli sul võimalik ehitada/uuendada ka oma baasi, midagi sarnast on ka siin olemas. Valida saad kokku kuue erineva valiku vahel, mis kõik vajavad spetsiifilisi ressursse ning annavad spetsiifilisi boonuseid. Näiteks lukustavad lahti su wingsuiti, võimaluse jahikaarte osta, sööklas süüa toitu, mis sulle tunniks boonuseid annab, värvata geriljasid juurde jne. Neid paremaks ehitades saad paremaid boonuseid juurde. Nii, et kui sul mängu alguses tekkis hetk, et viitsin ma jah kõike seda sodi maast korjata, siis nüüd saate aru, miks see sodi kõik vajalik on.
Kogu seda sodi on tegelikult veel mõneks muuksi asjaks vaja. “Far Cry 6” lubab sul oma relvale lisakraami külge panna, valida mis kuule, mis relval kasutad jne. See kõik vajab veel ja veel rohkem korjatavat sodi. Õnneks aitavad sind selles osas mingil määral ka eespool mainitud geriljabandiidid. Relvi on mängus muidugi lademetes, alates automaatidest, pumppüssidest, granaatidest kuni leegiheitjate ja supremoni välja. Nagu geriljade reegel number 9 ütleb: “Kasuta alati õiget tööriista õige töö jaoks”. Geriljadel on neid reegleid kusjuures vist peaaegu igaks elujuhtumiks, nende kõigiga saad ilusasti mängu jooksul tutvust teha. Aga peamine ja kõige olulisem neist on siiski Juani lemmikreegel, number 9.
Lisaks saab baasist minna tegema “Far Cry New Dawn’ist” tuttavaid spetsiaalseid missioone. Erinevatel missioonidel on nagu ikka erinevad ülesanded mida täitma pead ning kergemal raskusastmel läbides lukustad lahti järgmise, raskema raskusastme, mis pakub paremaid auhindu.
Raskusastmetest rääkides, siis mängu alguses on võimalik valida kahe raskusastme vahel – raske, mis on vaikimisi valik, millega arendaja soovitab mängu mängida ja kerge, loole keskenduv variant, kus vastased sind ehk vähem kimbutavad. Nagu ikka valisin ma arendaja poolt soovitatud variandi ja pean ütlema, et midagi rasket siin ei ole… noh nagu “Far Cry” ikka. Et kui sa teed oma tasemele vastavaid missioone, siis ei tohiks midagi keerulist olla. Kui lähed mitu tasemet kõrgemale punasega märgitud vastastele kallale, siis tuleb muidugi ka kangemat vastupanu oodata. Kõige suuremat peavalu valmistasid mulle tankid ja helikopterid, aga enamasti seepärast, et ma olin ära unustanud geriljade reegli number 9.
Aga geriljabaasides on teha muudki huvitavat. Ubisoft on siia toonud ka minimängud. Üheks selliseks mänguks on doomino mäng, mida siis vanuritega mängida saad, kuna nad on seda aastaid harjutanud, siis palju õnne sealt võitude välja pigistamisel. Sest õnnetuseks on süsteem tehtud nii, et toimub ainult üks mäng, mitte aga klassikaline mängude kogumik kuniks keegi 100 punkti kokku saab. Mul tuli ikka päris mitu mängu teha, kuniks esimese võidu kätte sain, enamasti suutis minu vasakul käel istuv vanadaam alati selle viimase kivi paika panna ja võidu endale korjata.
Aga palju huvitavamaks minimänguks on fännidele nalja ja rõõmu pakkuv “Cockfighting“. Monterode baasis saad kukevõitlusi pidada. Valida saad erinevate kukkede vahel, mida sa pead eelnevalt erinevatest kohtadest ja missioonidest kokku korjama. Kui sul alguses mõnda ilusamat kukke valida pole, siis pead karvutu rentsikukega läbi ajama. Kaklused iseenesest on üsna lihtsad, ei mingeid keerulisi kombosid, nagu paljudes kaklusmängudes on, siin pole, seetõttu sobib see kõigile. Tegevusi on areenil kokku viis. Ühe nupuga teed kaugelt löögi, teisega lähilöögi, kolmas paneb vastasele jalgadega, vabandust, kukekannustega näkku, neljas hüppab eemale ning kui sa oled kakluse ajal tubli olnud, siis on vahepeal su ulti täis saanud ja oi kus siis alles läheb andmiseks. Kuna “Far Cry 6” pakub ka co-op võimalust, siis on võimalik kukevõitlusi maha pidada ka omavahel. Ehk siis uus kaklusmäng selleks puhuks kui sõbrad külla tulevad? Saate mõõtu võtta.
Väljaspool baasi käid siis oma missioone tegemas, et Libertadile uusi sõpru abiks värvata Castillo autoritaarse režiimi kukutamiseks, kes kõik tahavad, et sa midagi nende heaks enne teeksid. Kui mõnel juhul saad sa ise valida, kuidas sa missiooni läbi viid, siis kahjuks leidub küllaldaselt ka neid missioone, kus tingimused relvade kasutamisel ja missiooni läbiviimisel on paigas. Veel hullem, keegi tuleb sinuga sinna missioonile kaasa, kes siis näiteks baasi suurima heameelega sisse kargab ja kõmmutama hakkab. Ja see ongi selle mängu juures üheks suurimaks missiooniks, valikuvabadus on kohati piiratud.
Lisaks sellele on sul, nagu ühes “Far Cry” mängus tavaliselt ikka on, igatsorti teetõkked, baasid, veokid (varasta veok ja vii sinna), tornid, õhutõrjekahurid jne. mida sul tuleb siis ära vallutada, õhku lasta või mida iganes. Kui ma varem olen kurtnud selle üle, et enamasti on “Far Cry” kuidagiviisi huvitav täpselt niikaua kuni sa esimese lahingukopteri omale saad, siis sel korral on elu raskemaks veidi tehtud. Nimelt on terve Yara täis pikitud õhutõrjekahureid, mis kiirelt ja täpselt su helikopteri alla võtavad kui sa nende tsooni satud. See tähendab seda, et eelnevalt mingit baasi võtma minnes tuleks lahti saada selle piirkonna õhutõrjekahuritest, aga enne kui sa sinna jõuad, siis satud sa tee peal ära võtma selle baasi ja selle teetõkke ja… Ühesõnega kui sa õhutõrjekahurini jõuad, siis ega seal piirkonnas väga polegi enam eriti palju baase, mida võiks oma lahingkopteriga lammutama minna.
Kui kõigest sellest peaksid mingil põhjusel ära väsima, siis saad ka jahil ja kalal käia. Otsid kaardilt looma keda jahtida ja õige relva ja… Või vaatad kaardilt kalapüügikoha, viskad õnge sisse ja… Miks? Noh kogu selle kraami saad baasis maha müüa või millegi muu vastu vahetada. Mäletate, ma rääkisin teile baasi ehitamisest? Sealhulgas siis ka söökla ehitamisest.
AI on mängus, pehmelt öeldes lihtsalt rumal, aga kas teile meenuks mõni Ubisofti mäng kus vastased oleksid oma silmapaistva taiplikkusega hiilanud? Mulle mitte, ühesõnaga tüüpiline Ubisofti mängude AI, otsi omale mõnus soe kaitstud koht, kust vastased saavad sinu juurde tulla ühest kindlast koridorist, lase keegi neist maha ja oota, kuniks nad järjest sinu relvatoru ette jooksevad. Vahel satub ka selliseid toredaid hetki, kus näiteks kogu baas on tegevuses, alarm kisab, koerad hauguvad, relvade täristamine käib ja siis leidub baasis paar osavõtmatut tüüpi kes arvavad, et “pähh, las need koerad hauguvad”, meil on omavahel siin üks oluline jutuajamine pooleli. No mis seal siis ikka, ega ma ei pea teid ju tegelikult segama või pean?
Nii… mis veel? Raudselt unustasin midagi ära. Graafika on sellel mängul meh, mingit uue põlvkonna graafikat siit otsida ei tasu, ikka seesama vana meh, eks ta peab ju vana põlvkonna konsoolidel ju ka töötama. Arvutil ja konsoolidel on siin seal hetkel küll tehnilisi probleeme, aga korralik ports neist saab esimese päeva parandusega parandatud ja ehk ülejäänud, vähemalt need olulisemad, saavad kah mõne aja jooksul paranduse. Parem oleks küll olnud kui Ubisoft oleks mängu siiski veidi edasi lükanud ja enne selle välja andmist suuremad probleemid ära parandanud, aga noh elab üle.
Dialoogide osa ma juba mainisin veidi, häälnäitlemine on suurepärane ja see lugu seal on rohkelt huumorit täis, ei mingit juustu. Tõsi, mõned süzeepöörded oleksid võinud olla natuke vähem läbinähtavad. Kohati on nagu mängijatele ikka liiga puust ja punaseks tehtud, et ikka absoluutselt kõik aru saaksid, kes kellega “voodis” on ja mis varsti järgmiseks juhtuma hakkab.
Mänguloo läbimine, kõikide baaside hõivamine, aardejahid, lisamissioonid, sealhulgas erimissioonid ja mängu lõpu missioonid võtavad kõik kokku umbes 80 mängutundi, nii et mängimist jätkub siin küllaga. Kuna mängus on olemas ka co-op võimalus, siis saad lõbusalt aega veeta ka sõpradega. Siinkohal tasub meeles pidada, et mänguloo progress läheb kirja ainult mängu alustajal, kuid lisamissioonid, tegevused ja igasugused boonused lähevad kirja ka mänguga liitujal.
Kui mäng läbi, lõputiitrid nähtud, pärislõpu lõputiitrid, siis rõõmustatakse sind uute Insurgency missioonidega, kus sul tuleb taaskord mitmesuguste tegevustega tegeleda – baas vallutada, õhutõrje kahur hävitada, teetõke vallutada, erimissioon lõpetada ning seejärel leida üles vastupanuliikumise liider ja ta kõrvaldada. Iga nädal uus sihtmärk, see süsteem meenutab veidi Hitmani “Elusive Target” süsteemi, meelitades sellega mängijaid iga nädal mängu juurde tagasi.
“Far Cry 6” on täpselt sama jabur mäng nagu eelmised mängud, aga mingil seletamatul põhjusel leian ma end seda ikka ja jälle mängimas ja nautimas. Ja see ongi ju tegelikult ühe mängu juures oluline, meelelahutus. Mingit innovatsiooni siit otsima ei tasu hakata, “Far Cry 6” teeb kõike sedasama mida eelmised selle seeria mängud, lihtsalt natukene paremini ning lugu on uus, koos uute kurjamite ja kaaslastega.
Kui sulle meeldisid eelmised “Far Cry” mängud, siis ei ole mingit kahtlust, sulle meeldib ka “Far Cry 6”. Isiklikult meeldib mulle “Far Cry 6” märksa rohkem kui “Far Cry 4” ja “Far Cry 5” kokku. Huumorit on selles mängus rohkem, huvitavam lugu ja tegelased ning veidi parem mängitavus.
Tere tulemast paradiisisaarele! Aga olgu peale, ma järgin nüüd geriljade reeglit number 10…
Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib “Far Cry 6” alates 18. eluaastast. Tegemist on esimese isiku vaates tulistamismänguga kus mängija võtab vastupanuvõitleja, Dani Rojas rolli, kes võitleb väljamõeldud Kariibi mere saarel. Vaenlaste tapmiseks kasutatakse mitmesuguseid tulirelvi, käsirelvi, granaate, leegiheitjaid jne. Tulistamine, plahvatused, valukarjed, ropendamised, läbilõigatud kõrisid, verd leidub siin mängus küllaga. Lisaks leiab siit vägivalda kaitsetute isikute vastu, sealhulgas kinniseotud vangide vastu, keda pekstakse, veristatakse või muul moel piinatakse või hukatakse. Mängus tehakse ka vihjeid seksuaalsetel teemadel. Lisaks sisaldab missioone kus peategelane või teised tegelased mängud tarbivad ohtralt alkoholi, kuniks pilt eest ära vajub. Samuti on stseene uimastitega.
