Jaapani kultuur ja ajalugu on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, aga kui “Ghost of Tsuhima” 2020. aasta juulis ilmus ei suutnud ma selle jaoks kuidagi aega leida. Ootamine sai tasutud – mul õnnestus Jin Sakaiga tutvust teha PlayStation 5 peal, kuhu jõudis “Ghost of Tsushima Director’s Cut”. Kuna Erik on mängu vaniljeversioonist põhjaliku ülevaate teinud, keskendun siin uusversiooniga lisandunud sisule.
Iki saar
Korralikus mõõdus lisapakk avaneb Tsushima esimese peatüki lõpus, aga arendaja soovitab Ikile siirduda pigem pärast põhimängu läbimist. Siinsed vastased on pisut keerulisemad, kogemus ja parem varustus tulevad kasuks. Uutest kurikaeladest on märgatavamad šamaanid, kes laulu ja trummi saatel enda kaasvõitlejaisse tavalisest palju enam võitlusvaimu süstivad. Eriti just suuremad jõhkardid muutuvad nende abil pea surematuks, seega tasub võitluses šamaanidele esimeses järjekorras tähelepanu osutada.
Iki lugu on põhimängust eraldiseisev, aga ühiseid jooni leidub omajagu. Ennekõike keskendutakse ikka mongolite invasiooni tõrjumisele, aga narratiivi on pikitud ka palju tagasivaatavaid lõike Jini lapsepõlvest, mil ta koos oma isaga siin ülestõusu maha surumas käis. Seetõttu pole Sakai nimi saarel pehmelt öeldes just eriti populaarne, kuid ehk aitab ühine vaenlane mineviku varjud kustutada.
Iki on Tsushimast oluliselt väiksem, kuid mängurõõmu jagub siiski tubliks 10-15 tunniks. Lisaks põhi- ja kõrvalmissioonidele leidub ka uusi kõrvaltegevusi – vibulaskmisvõistlused ning erinevatele loomadele pühendatud altarid, kus metsaliste poolehoidu peab võitma flöödi-minimänguga DualSense puldi kallutamise abil. Päris “The Last of Us Part II” kitarrimängu vau-efekti see ehk ei tekita, aga on nii silmale kui kõrvale siiski nauditav.
Asjaarmastajast moekunstnikud leiavad Iki saarelt arvukalt uusi turviseid, peapaelu ning maske. Eriti vahvad on erinevate PlayStationi signatuurmängude kangelaste teemalised turvised, mille avamiseks peab pisut nuputama ning mõned mõistatused ära lahendama. Võin lubada, et auhinnad on väikest pingutust igati väärt.
Üldiselt võib öelda, et lisapakk on oma kvaliteedilt ning sisult üsna põhimängu vääriline. Kohtab uusi tegelasi ning ka mõnd vana tuttavat. Mängitavusse on näpuotsatäis värskust lisatud, kuid peaasjalikult pakub ta siiski täiendust, kui Tsushimast pisut väheks jäi.
Legendid
“Ghost of Tsushima” koostöömängu saab soovi korral ka üksi siseneda, aga suur osa rõõmust läheb siis paraku kaduma. Ideaalis koos sõbraga mängimiseks mõeldud missioonid sisaldavad muu hulgas paarisvastaseid, keda peaks võimalikult ühel hetkel maha võtma, seega tasub sobiva semu puudumisel otsingut kasutada ning juhuslike samuraide abi otsida.
Iki tagasivaatehetkedest inspireeritud vaimudemaailmas toimuvad minilood pakuvad hiilimist, nuputamist, võitlust ning võidurõõmu, kui plaanist asja saab. Valida saab erinevate tegelasklasside vahel ja neid saab kogemuspunktide abil arendada ning varustust lahti lukustada, et ka kõrgema raskusastmega missioonid tehtud saaks. Soovitan kindlasti proovida.
PlayStation 5
Kuna ma pole mängu PlayStation 4 versiooni mänginud, siis võrdlusmoment kahjuks puudub, kuid võin kinnitada, et “Ghost of Tsushima Director’s Cut” näeb suurepärane välja ning jookseb ülisujuvalt. Imeline Jaapani loodus ja värvideküllased päikeseloojangud täitsid mu kõvaketta sadade kuvatõmmistega, millest käesoleva artikli jaoks parimate väljavalimine oli korralik ettevõtmine. Väga muljetavaldavad on sisuliselt olematud laadimisajad ning ka DualSense 5 puldi haptilist tagasisidet kasutatakse hästi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et arvukalt auhindu ja kiitust kogunud mäng on saanud veelgi paremaks ning seda võib julgelt soovitada esmakogemuseks, kuid ka algversiooni nautinud mängija leiab siit palju uut ja huvitavat. Loomulikult on olemas võimalus mängu PlayStation 4 versiooni salvestusfail importida ning enda elamust jätkata just sealt kus see pooleli jäi.
