„Immortals Fenyx Rising” oli üks minu 2020. aasta lemmikmängudest. See pakkus viimasele Zelda-mängule sarnanevat seikluslikkust, avastamisrõõmu ja katsetamise võlu, riputades sellele nauditavat ja vasakule kiskuvat huumorit. Mulle meeldis mängu maailm ja ülesehitus, sest igal sammul oli sul midagi vaadata, relvaga lüüa või teha.
Nagu igale tänapäevasele mängule kohane, lastakse „Immortals Fenyx Risingule” välja ka lisakraami. Seni on see piirnenud pisemate ampsudega, nagu Netflixi „Blood of Zeus” animasarja-teemaline lisaülesanne või Google Stadia peal mängu demo mänginuile jagatud eriline turvisevälimus. Kõik lisaasjad on olnud ühenduses põhimängu maailmaga ning seepärast oligi suur minu üllatus ja pettumus, et mängu esimene suurem lisapakett „A new god” on põhimõtteliselt täiesti eraldiseisev üksus.
„A new god” käivitatakse mängu peamenüüst, sellele tekib eraldi salvestus ning uus lisa eeldab, et te olete mängu läbi mänginud või teate, mis mängu lõpus juhtub. Siinkohal mainingi, et kui teie pole veel mängu läbinud ega soovi teatud detaile teada, on just praegu viimane võimalus ots ümber pöörata ja asju ise avastada.
Kui me põhimängus Typhonile pasunasse andsime, sai Fenyx teada, et kuulub samuti jumalate hulka. Kuigi see tundub uudisena, mis lubaks tal heal soojal kohal lulli lüüa, pole asjalood nii lihtsad, sest „õigete” jumalate sekka pääsemiseks tuleb tal esmalt oma ligimeste heakskiit ära teenida. Selleks tuleb kõigi nelja põhimängu jumala jaoks täita kuus väljakutset, mis oma olemuselt meenutavad vanu häid-halbu Tartarose kambreid. Lisaloo tegevus toimub nimelt Olümposes, kuid see on pigem tegevuspaiku koondav ala, mitte suur avastatav maailm.
Nüüd võite te ju mõelda, et Tartarose kambrid olid põhimängus päris vahvad, seega küllap on ka lisakraam sama nauditav. Jah, teil on õigus, mõistatustasemete lahendamine on tõesti jätkuvalt tore, kuid kui Tartarose kambrid olid sellised mõneminutilised magusad saiad, siis jumalate väljakutsed on kuni 30-40 minutit pikad pirukad. Lisaks antakse teile kasutamiseks ka mitmeid uusi mõistatuselemente, nagu magnetpoolustega manööverdamine, tuulepöörisega lendu tõusmine ning Athena’s Dash-nimelise erivõimega punaste jõuväljade purustamine. Uute ja vanade oskuste kombineerimine pannakse proovile üsna pikkades ja keerukates tasemetes, kus tuleb sageli ette ajapiirangutega lõike ning suurt täpsust nõudvaid jookse-hüppa hetki. Võitlemist siin väga palju ei ole ja kui te põhimängu läbinud olete, ei tohiks ükski võitlus teile ülemäära raske olla. Muide, võlujooke Olümposel tarbida ei saa, sest jumalad peavad seda sohitegemiseks.
Siit tuleneb ka „A new godi” suurim komistuskivi. Mulle meeldis põhimängus kiirelt mõistatuskambreid lahendada, kuid mulle ei meeldi seda teha üha uuesti ja uuesti ning nii 10-12 tundi järjest. Aju kärssab piltlikult öeldes lihtsalt läbi. Lisapaketis puudub avastamisrõõm ja seiklus ning too vasakule kiskuv huumor on samuti tahaplaanile jäetud. Kuna tegemist on eraldiseisva seiklusega, ei saa te uusi oskuseid ega leitud varustust ka põhimängu kaasa tarida. Ainsad üle toodavad asjad on varustuse, fööniksi ja paari ratsu kosmeetilised välimused.
Ahjaa, 2021. aasta veebruari alguse seisuga on „A new god” kahjuks ka üsna ebastabiilne, joostes PlayStation 5l igas teises väljakutses laadimise ajal kokku. Hoidsin iga kord hinge kinni, kartes, et nüüd lendas mu salvestus vastu taevast, kuid õnneks jätkus mäng pärast veakirjelduse Sonyle saatmist pooleli jäämise kohast.
„A new god” on mõeldud ilmselgelt neile, kellele meeldisid just nimelt „Immortalsi” Tartarose kambrid, sest siin saab erinevate füüsikalahendustega söögi alla ja söögi peale nuputada. Kuna lisaks tasemete lõppu jõudmisele tuleks ära tuua ka 24 varandusekirstu (mis avab ühe lihtsa, ent muheda lisataseme), on vaja halle ajurakukesi mitmes kohas kiiremini tööle sundida. Minule ei jätnud „A new god” nii head muljet kui põhimäng, kuid (vähemalt) kaks lisapaketti on veel tulemas. Vaatame, kas nende pakutav sisu saab olema põnevam.
