Alles see oli, kui ma igapäevaselt koletiste küttimise mängu „Monster Hunter Rise’i” käivitasin, et otsida üha uusi loomi, keda maha nottida, nende kehaosadest endale uut varustust kokku lappida ja siis veel suuremaid ja uhkemaid loomi nottida. See oli väga hea kogemus, kuid kuna tegu oli pigem mitmikmängule orienteeritud tootega, jäi lugu seal natuke tagaplaanile. Capcom, „Monster Hunteri” looja, aga ilmselt teadis, et nende loodud maailmas annab jutustada ka lugusid ning andis Nintendo Switchil ja PCl välja klassikalisema pokemoni… rollimängu nimega „Monster Hunter Stories 2: Wings of Ruin”.
Ei, te võite täiesti õigustatult küsida, et miks selle nime lõpus on number 2, sest te pole ju esimest näinudki. Mängu esimene osa ilmus nimelt 2017. aastal Nintendo 3DSile ja 2018. aastal telefonidele. Kuid sel ajal oli Nintendo Switch pool aastakest väljas olnud ja inimesed hakkasid Nintendo eelmist pihukonsooli juba unustama. Nii jäi esimene „Monster Hunter Stories” ka näiteks minul täiesti mängimata. Ma ei ostnud seda isegi riiulile.
Sellest pole aga midagi hullu, sest „Monster Hunter Stories 2” sobib mängimiseks ka täiesti iseseisvalt. Mängus on küll väidetavalt esimeses osas figureerinud tegelasi ja loo käigus vihjatakse sageli esimese osa sündmustele, kuid „Stories 2” on nauditav ka täiesti iseseisvalt.
Lugu räägib kunagise võimsa koletiste taltsutaja Redi lapselapsest, kelle kingadesse sina astudki. Kohe mängu alguses tehakse sulle selgeks, et Rathalose-nimelise koletise munast, mis sinu hoolde usaldatakse, tõotab kooruda peletis, kes ühe tiivalöögiga maailma kaosesse paiskab. Sina aga otsustad koletise loomulikult üles kasvatada, kuid erinevad jõud on sinu vastu ning üritavad Rathalost sinult ära võtta. Nii paisatakse sind seiklusesse, mille jooksul sa kasvatad üles palju erinevaid koletisi ja jõuad ära käia maailma eri nurkades.
Kui te olete varem „Monster Hunteri” sarja mänge mänginud, siis te teate, et koletised on vastuvõtlikumad erinevate elementide ja relvatüüpide suhtes ja pool mõnu seisneb nuputamises (või netist otsimises), et millist tüüpi relva millise koletise vastu kasutada. „Stories 2” võitlussüsteem ei ole küll nii üksikasjalik, kuid ka siin on olemas relvatüübid (vibu/terav/tömp) ning elemendid, kuid suuremat rolli mängib hoopis kivi-paber-käärid süsteemi meenutav Speed-Power-Technical löökide valimine. Nimelt teed sa siin koletistega koostööd ja erinevatel koletistel on erinevat tüüpi löögid. Kui sa tabad õigesti ära oma vastase nõrkuse, nullid sa tema rünnaku, teed talle kahju ja annad oma meeskonnakaaslastele võimaluse tasuta käik teha.
Võitluse ajal teed sa valikuid ainult enda tegelase eest, sinuga kaasas olev koletis ning sinu kaaslane ja tema koletis teevad asju automaatselt. Kui sa oled oma koletisega piisavalt lähedaseks saanud, võid sa ka tema rünnakuid valida, kuid mina läbisin 90% mängust nii, et ma oma kambajõmmi rünnakut ei näppinud ja mugandasin hoopis enda tegevusi vastavalt teiste omadele. Nimelt teevad peategelane ja koletis sama tüüpi rünnaku ning sama sihtmärgi valimise korral topeltrünnaku, mis teeb eriti palju kahju ja kasvatab isukalt sinu sõprusenäidikut. Kui sõprusenäidik on täis, saad sa koletise selga istuda, mis tähendab mõlema tegelase automaatset ravimist ja ühte ägeda animatsiooniga tugevat rünnakut. Kui ka sinu kambajõmm samal ajal koletisega ratsutab, teete te koos veelgi tugevama rünnaku.
Koletisi, relvi ja sihtmärke saab võitluse ajal vabalt vahetada ning õigete asjadega manööverdamine muudab raskemad võitlused mõnusalt strateegiliseks. Kui sa tavavastastest liiga palju tugevam oled, siis mäng ei palu sul neile enam aega kulutada ja sa saad võitluse koheselt endale kasulikult lõpetada.
Suurem osa mänguajast kulubki mööda avatud maailmaosi ringi jalutades, erinevaid kolle nottides ja nende juppe tasku pistes, et endale veel ägedamat varustust teha, täpselt nagu tavalises „Monster Hunteriski”. Erinevuseks on aga see, et kuna siin peavad kütid koletisi ka taltsutama, tuleb neid endale kusagilt hankida ja siin tulevad mängu munad.
Loo jooksul juhitakse sind tihti uute koletiste pesadesse, kust sa pärast nendega taplemist ühe muna rotti lasta saad, kuid tegelikult kubisevad avatud maailmad erinevatest pesadest ning võitluse ajal saab erilise esemega koletisi ka taganema sundida, et nad oma pessa tuttu läheksid ja sa nende uneajal nende mune pihta panna saaksid.
Koletistel on oma rünnakud ja boonused, mis leveleid korjates lahti lukustuvad ning kuna sul on korraga kaasas 5+1 koletist, on sul mõistlik hoida oma tiim võimalikult mitmekülgsena, sest erinevad omadused lubavad maailma paremini avastada. Mõni koll oskab ronida, teine ujuda, kolmas lennata… Noh, umbes nagu pokémoni mängude HM-süsteem, kus sa pidid loomadele kivide tõstmist ja kaevamist õpetama, et mingisse kohta pääseda.
See kõik kokku muudab võitlussüsteemi mõnusalt strateegiliseks ja seda saab rakendada ka mitmikmängus kas teiste vastu jõudu katsudes, üritades vastase kolme südant purustada enne kui tema sulle tuule saba ja karvade alla teeb või siis koostööna tugevamaid kolle nottides. Eriti see viimane kulub marjaks ära, sest karmimad valikulised bossid on tõesti karmid ja arvuti juhitud kambajõmmid on hea tava kohaselt purulollid ning kuna sa neid juhtida ei saa, pole neist mitte midagi kasu. Teise mõtleva inimesega on hoopis teine tera koos mängida.
Graafika on suurepärane, kasutades märksa lihtsamat ja silmatorkavamat stiili kui tavalises „Monster Hunteris”, kuid Nintendo Switchil on kohati probleeme kaadrisagedusega, aga vähemalt mind isiklikult see ei häirinud.
Heli on aga teine asi. Ingliskeelses dublaažis kasutatakse küll erinevaid aktsente, mis mulle meeldib, aga ühe tegelase Navirou hääl on inglise keeles kohutavalt tüütu. Kuna ta räägib nii-öelda tumma peategelase eest, on tal päris suur roll ning mina virutasin üsna kiirelt menüüst kõne jaapani keele peale, sest siis on tema piiksatused vähemalt talutavad.
„Monster Hunter Stories 2: Wings of Ruin” on seega suurepärane jaapani rollimäng, kus on mängimist mitmekümneteks/-sadadeks tundideks, sest Capcom lubab sinna ka edaspidi uut sisu ja bosse sisse pikkida. Mina võin aga südamerahuga öelda, et „Stories 2” on parim pokémonimäng, mis ei ole tegelikult pokémonimäng ning iga endast lugu pidav jaapani rollikate austaja peaks seda mingil hetkel mängima. Tegu oli minu jaoks ühe selle aasta mõnusaima üllatusega.
Lapsevanematele: „Monster Hunter Stories 2: Wings of Ruin” mängus ei ropendata, ei kasutata midagi enamat multikavägivallast ning väga palju paljast ihu ka ette ei juhtu. Paar tegelast on bikiiniturvistes, aga selle kannatavad vast kõik ära. Seega kui teile või teie lastele meeldib kas „Monster Hunter”, „Pokémon” või jaapani rollimängud, võite „Stories 2” julgelt ostma minna. PEGI reitingusüsteemi kohaselt sobib see mängimiseks alates 7. eluaastast.
