NBA 2K22 – mis korvi ei jää, saab korvi löödud

Meile Meeldib Mängijad lugejad-vaatajad-sõbrad teavad ilmselt väga hästi minu vihkan-armastan-vihkan veel rohkem-ei saa ilma selleta elada-suhet „NBA 2K” mängude seeriaga. Ma olen neid mänge igal aastal kirunud, vahel harva ka kiitnud (nagu eelmise aasta „NBA 2K21” PlayStation 5 versiooni, mis minu meelest väga kenasti NBA mängustiili edasi andis) ning antud sari on igal aastal üks minu mängitumaid mänge. Nagu kellavärk ilmus septembrikuu alguses ka käesoleva aasta väljalase, mida ma suure põnevusega ootasin.

Enne ilmumist infot nappis ja suurimad palukesed, mis näljastele fännidele visati, tulid ühe mängu looja Mike Wangi Twitterist, kust need loomulikult paar tundi pärast kirja panemist kustutati. Nii polnud peaaegu mängu ilmumiseni selge, mida parandatud on või kus mingeid möönduseid teha tuli. Kui „NBA 2K22” lõpuks mängijateni jõudis, läksid arvamused taas kord väga laiali.

Põhjuseid, miks minu arvamus „NBA 2K22st” enam kui kuu pärast mängu ilmumist avalikkuse ette jõuab, on tegelikult kaks. Või olgu, põhjused on tegelikult omavahel seotud. Nimelt ei meeldinud mulle mäng selle ilmudes absoluutselt, ei vanema põlvkonna konsoolidel ega ka PlayStation 5 peal, kuid samas ma teadsin, et „NBA 2K” on alati olnud suht kiiresti ajas muutuv, seega ma otsustasin oodata, millal midagi ära tehakse. Aga alustame algusest.

Kuna mina MyCareerist ja MyTeamist ega netimängust suuremat lugu ei pea ja ajan taga vaid 5 VS 5 NBA korvpalli, siis alguses oli just see viimane tolle esimese asja nimel täiesti ära rikutud.

„NBA 2K17” oli vist see mäng, kus arvuti juhitud meeskonnad mängisid kivimüürikaitset, kust põhimõtteliselt mingi nipiga läbi minna ei saanud ja sinu juhitud NBAs palliv professionaalne korvpallur nahkkera lihtsalt kätte võttis. Seesama kaitse oli konkreetselt ka „NBA 2K22s” tagasi, ainult et veel selle vahega, et arvuti juhitud mängijad tormasid sulle peaaegu keskjoonele vastu ja püsisid sinu ees isegi siis, kui sina tulid ründesse välejalgse De’Aaron Foxiga ja sul oli vastas miskine jurakas aeglane Nikola Vucevic.

Õli valas tulle ka see, et kuna 2K oli võtnud „NBA 2K” sarjas sihiks netimänguritele ja MyCareeri armastajatele suupäraseks teha, oli muudetud ka viskamist. „NBA 2K22s” pole enam eelmise aasta sihtimissüsteemi, nüüd piisab taas lihtsalt viske õigesti ajastamisest. Nii ma siis võtsingi julgelt Superstar taseme ette, mõeldes, et okei, kohe Hall of Fame’iga ei alusta… ja sain haledalt pähe, sest arvuti juhitud meeskonna visketabavus oli 70+ protsenti. Mis lendu läks, see põhimõtteliselt ka sisse kukkus. Ehmatasin ära ja lasin raskusastet allapoole. Kordus sama. Veel allapoole, häbiga pooleks Pro raskusastmele… ja arvuti meeskond sopsas jätkuvalt poole meetri vaba ruumi peale absoluutselt kõik sisse.

Nähtust sai arutatud internetis teiste NBA mänge ammu mängivate isikutega ja me jõudsime samale järeldusele. Kuna „NBA 2Ks” on sisse toodud nii-öelda ülitäpselt ajastatud roheline vise, mis sajaprotsendiliselt tabab, siis me arvasime, et CPU meeskond lihtsalt paneb kõik vabalt visatud visked rohelisena kotti. Ilmselt nii oligi, sest juba õige pea hakkas mäng muutuma. Ja see muutus heaks.

• 

• 

• 

Nimelt muutus „NBA 2K22” millalgi septembri keskel-lõpupoole lahtisemaks ja lõbusamaks. Kaitse polnud nii tugev, triblamistest oli järsku kasu ja isegi visketabavused normaliseerusid.

Olgu, mängu mehaanikad pole veel täiuslikud, sest miskipärast on mängu loojate sõnul välja lülitatud arvuti poolt kahe mehega peale võtmine, mis lubab mul suurema mehega väiksema vastu jäädes segamatult korvi alla nügida või kellegagi 50 punkti laduda, kartmata, et mul mitmekesi peal ollakse. See on muidugi omamoodi huvitav, sest kuigi teised kurtsid sama asja ka „NBA 2K21s”, toimis seal kahekesi peale võtmine minu mängus täiuslikult, kuid „NBA 2K22s” on see põhimõtteliselt kadunud.

Lisaks on arvuti juhitud mängijatel jube kihk ummisjalu korvi alla tormata ja seal jubedalt mööda visata ning seejärel ründelaudu noppida, mis pole samuti väga realistlik, viies kas meeletult suure ründelaudade arvuni või jube kõrge hulga blokeeritud viseteni. Visetest jäi ainsana minu jaoks keeruliseks alley oop ehk korvi kohale söötmine. See on nüüd seotud minimänguga, kus sa pead õigel hetkel mõõdiku täitudes nuppu vajutama, et pall kinni püüda ja see korvi lajatada, kuid selle ajastamine sõltub nüüd ka ümbruses olevatest mängijatest ja mina pole veel suutnud NBAle omaselt üle kaitsjate ühtegi söötu kohale anda. Kiirrünnakus? Vabalt. Üle kaitsja? Nalja teete või? Aga eks see on veel õppimise küsimus ja see kusjuures meeldib mulle isegi grammikese enam kui eelmise aasta peaaegu sajaprotsendiline antud viske õnnestumisvõimalus.

Aga sellegipoolest hakkas „NBA 2K22” mulle ajapikku meeldima ja seda nii vana kui ka uue põlvkonna masinatel, sest erinevalt eelmise aasta mängust on nüüd mängitavus põhimõtteliselt sama. PS5/Xbox Series S/Xi mängudes on natuke rohkem lisaanimatsioone, nagu publikusse kukkumine, kohtunike lauale hüppamine, väga veidra ja viletsa kaadrisagedusega kolmeste kaameraga „saatmine” ja veel paar pisiasja, kuid mängitavus on suuremalt jaolt sama.

Kahe põlvkonna suurimaks erinevuseks on mitmikmänguala. Uute masinate omanikud saavad ringi joosta-rulatada-kardiga sõita linnas ehk The Citys, vana põlvkonna mängurid aga uhkel kruiisilaeval. MyCareeri ma korraks piilusin, kuid kui ilmnes, et korvpalluri asemel hakkan ma juhtima sotsiaalmeediatähest suunamudijat, kes muuhulgas oskab ka väidetavalt kossu mängida ja pürgib NBAsse, panin ma selle kibekiirelt kinni, sest ma juba tundsin, kuidas see mängulaad oma näpud virtuaalrahakotti sirutab. Ei, seda mul küll vaja pole.

• 

• 

• 

MyTeami ehk virtuaalkaartide kogumise mängulaadi on samuti täiustatud ja nüüd saab leitud kaarte ka hinnata lasta, sest korraliku kvaliteediga kaardi kasutamine annab rohkem boonushüvesid. Ja kui ma õigesti aru sain, siis MyTeami hooaega edendades ei pea enam samal hooajal auhinnalaual algusest alustama ja ülespoole liikumise samme otsima, vaid sa jätkad kõrgeima taseme laualt, sealt kuhu sa jõudnud oled, auhindade noppimist. MyTeam on ilmselt see mängulaad, kuhu ma sukeldun kusagil järgmise aasta suvel, sest siis on mingid supervõimsad kaardid võileivahinnaga oksjonitel saada ja nendega on lausa lust mängida.

Graafiliselt pole mäng kuigivõrd palju edusamme teinud, kuid heli poole pealt küll. Nimelt on „NBA 2K22s” kõikidel meeskondadel oma areeniteadustaja, kes kasutab talle omaseid fraase ja venitab mängijate nimesid just niimoodi, nagu te NBA ülekannetest võite kuulnud olla. See on lausa imeline lisa ja ma avastasin ennast korduvalt kommentaatoreid maha keeramas, et just nimelt teadustajate häält kuulda. Ainsaks probleemiks on siin vanemate põlvkondade konsoolid, kus mõnel areenil teadustaja jutt vahel nagu noaga lõigatult katkeb, kuid need juhud on pigem harvad. Nüüd ma soovin ka pidevalt, et ma mängijate tutvustusi näeksin mängude eel ega mõista, miks need ei ole standardiks pandud sel aastal.

• 

• 

• 

• 

Seega algas minu „NBA 2K22” kogemus taas kord armastan-vihkan suhtena. Ma ootasin mängu meeletult, pettusin selles kohutavalt, kui ma ta kätte sain, kuid nüüd ei suuda ma pulti enam käest ära panna ja mitmel õhtul, kui ma peaksin miskit muud mängima, avastan end taas Chicago Bullsi või Washington Wizardsiga mõnele tiimile hambaid näitamas ja mul on tunne, et iga kord, kui ma mängu käima panen, kogen ma seal midagi lahedat.

Kui te olete NBA või koguni WNBA fänn, siis siit mängust leiab nii palju erinevaid mängulaade ja võimalusi, et keegi ei tohiks liialt nuriseda. Olgu, realistliku korvpalli ihkajad võivad natuke viriseda, kuid õnneks on nendest vigadest suhteliselt lihtne mööda vaadata, kuna mäng on täiesti nauditav. Kõige tähtsam on see, et minu silmis võttis 2K Sports ennast kätte ja korrigeeris paari nädalaga ilmumisaegsed rumalused ning tegi „NBA 2K22” täiesti heaks kossumänguks, mida ma julgen soovitada nii Nintendo Switchi peal kui ka PlayStation 5l.

Ma saan täiesti aru, et „NBA 2K22” on tohutu suur mäng, seega kui kellelgi on mõni küsimus mõne konkreetse omaduse või mängulaadi või asja kohta, siis võtke julgelt ühendust, katsun kiirelt vastata.

Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib “NBA 2K22” alates 3. eluaastast. Kui teie lapsele virtuaalne korvpallimäng meeldib, siis sel aastal on tegemist täiesti hea kossumänguga, mida võib mängida nii Switchi kui ka uuema põlvkonna konsoolidel.