Kuna mulle 2017. aastal ilmunud „NieR Automata” meeldis, ilmselt osalt ka ühe selle peategelase (välimuse) tõttu, siis jäin huviga ootama ka „NieR Replicanti”, 2010. aastal ilmunud „NieRi” parendatud versiooni, sest „Automatat” oli lausa lust mängida.
Kui „NieR: Replicant” aga minu mängumasinasse maandus, tundsin ma korduvalt sama, mida ma nii-öelda indierämpsu mängides pidevalt tunnen: „Miks ma seda mängin? Miks ma praegu näiteks „Marvel’s Avengersit” ei mängi?” Mis juhtus? Miks „Replicant” mind kohe kuidagi köita ei suutnud?
Vaatame kiirelt loo alguse üle. Nimikangelane Nier, või mis iganes nime te talle mängu alguses annate, soovib üle kõige hoolitseda oma haige õe eest. Olles leidnud rääkiva raamatu Grimoire Weissi ja kuulnud, et teatud sõnade ja lausekatkete leidmine võib aidata tema õe haigust põhjustava nähtuse alistada, asub ta teekonnale, kus ta kohtab suurepäraselt kujutatud tegelasi ja teeb läbi kohutavalt igavaid seikluseid, et vajalikke sõnu kõikjal maailmas elutsevate Shade’ide seest välja peksta. Tee peal kohtab Nier kaunist, ent voorimehena vanduvat Kaine’i ja maski kandvat Emilit, kel on kõiki kiviks muutev pilk ning üheskoos asutakse maailmas valitsevat olukorda lahti harutama.
Või noh, tegelikult ei ole seiklused otseselt igavad. Taustalugu, maailma lugu ja maailmas elavate inimeste/olendite lood on väga head ja „NieR Replicandil” on samuti hulk lõppe, mis lugu aina suuremaks ja veel fantastilisemaks paisutavad… aga seiklemine kui protsess on mängus kohutavalt igav.
Nimelt jaguneb mäng kaheks osaks ja nende kahe osa jooksul te külastate täpselt samu tegevuspaiku üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja võitlete nendes täpselt samade suhteliselt üheülbaliste ja igava välimusega vastastega ja mis kõige hullem, kõik tegevuspaigad on üdini lineaarsed ja ei paku absoluutselt avastamisrõõmu. Lisaks antakse sulle kogu aeg lisamissioone, lademetes lisamissioone, mis annavad sulle võimaluse leida uusi relvi, viia elanikele lambaliha või õppida seemneid külvama, aga need eeldavad taas kord üha uuesti ja uuesti ja uuesti samade tegevuspaikade külastamist ning lisamissioonidel ei paista absoluutselt lõppu tulevat, seega ma hakkasin neid juba üsna varakult ignoreerima ja tegin ära ainult need ülesanded, mis mulle põhiloo tee peale jäid.
Võitlussüsteem on talutav, aga ei küündi absoluutselt „NieR Automata” kuuli- ja mõõgaballetini. Kui „NieR Automatas” andsid erinevad relvad sulle erinevaid võitlusstiile, mida sa siis ise õppida said ja need kõik olid kuidagi kasulikud, siis „Replicandis” võib küll sarnane süsteem ühel hetkel olemas olla, kuid reaalsuses võtad sa sulle saadaolevatest relvadest kõige suurema rünnakunumbriga tapariista ja lähed seda vastaste sisse asetama, sest sul pole mitte mingit põhjust ühtegi teist relva kasutada. Jah, sul on jätkuvalt võimalus kahe nupu abil löögiseeriaid teha ning eelpool mainitud Grimoire Weissist maagiat pilduda, aga see kõik on… igav, isegi mängu teises pooles, kus loopööre võitlust grammi võrra mitmekesisemaks muudab ja sulle eelpool nimetatud teisi stiile tutvustab. Veidike rõõmu on valgust kartvate Shade’ide käest saadud sõnadest, sest lisaks loole on need seotud ka võitlusega ja need annavad peategelasele erinevaid boonuseid, eriti veel siis, kui sa nii-öelda ise sõnu ritta hakkad seadma ja oma tegelast mõne bossivõitluse eel veel tugevamaks sättida tahad.
Need kaks asja, ülesannete ülesehitus ja võitlussüsteem, on ka põhjuseks, miks ma „NieR Replicanti” “läbi” pole teinud. Olgu, ma nägin tõesti korra lõputiitrid ära, aga nagu ma ütlesin, on siin sarnaselt „Automatale” mitu lõppu, mis loost niiöelda täispildi annavad. Aga ma lihtsalt ei suuda ennast sundida sama asja uuesti läbi tegema, olgu mängu lugu nii hea kui tahes. Lihtsalt ei suuda. Tõsiusklikud „NieRi” ja selle autori Yoko Taro fännid on ilmselt sellest kõigest sillas, sest vihjed erinevatele tegelastele nii ühe mängu sees kui ka kahe „NieRi” vahel peaksid nendel kõik ihukarvad erutusest püsti tõstma. Niisama märuli- ja Jaapani rollimängude fännidele pole siin aga mitte midagi, mille peale nad aega kulutama peaksid või mida mõni muu mäng (näiteks „Automata”) juba märksa paremini ei teeks.
„NieR Replicandis” olid reaalselt kaks asja, mis mulle väga meeldisid. Üks on selle muusika, mida ma ilmselt võiksin kuulama jäädagi, sest siin kasutatud palad on lummavalt ilusad. Teine on aga üllatusmoment, mis aeg-ajalt mängu stiili muudab, sundides mängijat näiteks ühes tegevuskohas kasutama vanadest „Resident Evilitest” tuntud fikseeritud kaameranurki ning saates su teises kohas tekstipõhist vali-oma-seiklus seiklusmängu mängima. Aga need kahjuks mängu ei päästa.
Lapsevanematele: Tegu on fantaasiateemalise märul-rollimänguga, mida saadab hoolivusele ja inimeste omavahelisele sidemele keskenduv lugu. Samas on maailmas liikumine üheülbaline, seega mängu nautimiseks pead kindlasti selle sarja/mängulooja toodangut armastama.
