Resident Evil Village – loomad elutoas

0

„Resident Evil” on õudusmängude või õudus-žanri kui sellise sõpradele kindlasti juba tuntud nimi, eriti veel nüüd, kus Capcom on igal aastal kellavärgina sarja mänge välja andnud. Olgu, 2018 jäi neil vahele, kuid 2017 andis meile fantastiliselt kõhedusttekitava „Resident Evil VII”, 2019 suurepärase „Resident Evil 2” uusversiooni ja 2020 natuke vähem suurepärase „Resident Evil 3” uusversiooni. „Resident Evil VII” lugu jäi aga nii-öelda poolikuks ja et näljaste zomb… fännihordide isu rahuldada, andis Capcom sel aastal välja „Resident Evil Village’i”, mis on „RE VII” otsene järg.

See aga ei tähenda, et tegu oleks täpselt samasuguse mänguga. Oh ei. Lugu jätkub sealt, kust eelmine osa pooleli jäi, ehk peategelane Ethan Winters on koos oma kalli kaasa Mia ja kuuekuuse pisitütre (või mis pisi, mängus leiduv info väitis, et tüdruk kaalus sündides üle kuue kilo) Rose’iga Euroopas antibioterroriorganisatsiooni BSAA kaitse all. Kuid mängu ülesehitus ja ma julgeks öelda, et ka temaatika on hoopis teistsugune. Nimelt sajab kohe mängu alguses nende koju sisse Ethani eelmise osa lõpus päästnud kangelane Chris Redfield, kes Mia tina- ja mullarikkamale dieedile saadab ning oma alluvatel oimetuks löödud Ethani ja rahulikult tuduva Rose’i kaasa pakkida käsib. Kui Ethan taas silmad avab, leiab ta ennast kägarasse sõidetud valitsuse sõiduki kõrvalt ja abi otsides komberdab ta lähedal asuvasse külakesse.

Kui „RE VII” oli suuremalt jaolt aeglasem ja pulssi kiiremaks tegev kassi-hiire mäng, mis lõpu eel märuliks kiskus, siis „Village” on midagi muud. Mina lähenesin mängule teatud ettevaatusega, sest „RE VII” märuliosa ei olnud just minu lemmik ja ma kartsin promovideote põhjal, et läbi peategelase silmade nähtav „Village” on läbi ja lõhki Hollywoodi märul. Ma otseselt ei eksinud, aga mul polnud ka õigus. Nimelt on „Village” üles ehitatud keskse „tegelaskuju” ehk sellesama külakese ümber, kust Ethan pääseb neljale küllaltki erinevale alale ja just see oli midagi, mis minu tähelepanu köitis.

Kohe mängu alguses saab selgeks, et külakeses on asjad päris hullusti, sest libahundilaadsed tooted lycanid on külaelanikud juba ribadeks kiskunud ja ihuvad nüüd hammast ka Ethani jäsemetele. Seejärel tutvustatakse mängijale kohalikku valitsejat Ema Mirandat, kelle alluvuses on neli isikut ning neil kõigil on erinevad võimed ja oma piirkond, mida nad valitsevad.

Kui ma olin kaks ala läbi mänginud ja hakkasin kolmandat lõpetama, oli mu näol päris lai naeratus, sest jah, klassikalisest „Resident Evilist” oli asi päris kaugel, kuid see polnud halb. „Resident Evil Village’it” sobib võrrelda omamoodi armastuskirjaga õudusžanri fännidele, sest iga ala esindab teistsugust lähenemist õudustele ja ma ootasin põnevusega, mida lõpp endaga kaasa toob. Et mitte avastamisrõõmu rikkuda, ei hakka ma hilisemaid alasid ja seal kohatavaid vastaseid kirjeldama, kuid ma võin öelda, et promomaterjalides ja (mees)fännide unenägudes figureerinud hiiglasekasvu vampiiriproua leedi Dimitrescu on tegev ainult mängu esimestel tundidel. Tänu sellele ei ole fookus alati ehmatuskohtadel ja hirmul, vaid pigem leiavad siit äratundmisrõõmu ja naudingut need, kes on näinud mitmeid õudusfilme. Mängus esinevad vampiirid, libahundid ja teised verejanulised elukad ei meenuta küll klassikalisi “Resident Evili” vastaseid, kuid “RE VII” taustal on seletus ka nende olemasolule loos olemas.

Tänu oma mitmekesisemale ülesehitusele on ka relvi rohkem, kasutatavaid esemeid rohkem ja erinevat uuendamist ning asjade meisterdamist rohkem. Juba üsna mängu alguses kohtub Ethan trullaka, ent ülimalt kasuliku ärihai Duke’iga, kes talle hea meelega relvi ja laskemoona müüb ning õigete koostisosade leidmisel ka jõudu andvat sööki valmistab (siit ka vihje: kui te satute mõne lihalõigu peale, siis ärge seda niisama maha müüge).

Relvade kasutamine on täpselt nii hea, nagu te „Resident Evil VII” mäletate. Nad teevad oma töö ära, aga kõikidel raskusastmetel peale kõige kergema Casuali on vastased sellised kuuliõgardid, et teil võib küll laskemoona lademes olla, aga kui kahe vastase tapmiseks tuleb poolteist pidet tühjendada, siis on mõistlikum kasutada Ethani hävinematuid käsi. Selleks blokeeri vastase löök, tõuka ta kiire nupuvajutusega endast eemale ja tuiska olemasolevatest vastastest mööda. Sageli kaovad vastased mõnda teise ruumi sisenedes või mingit eset üles korjates teie selja tagant lihtsalt ära.

“Village’i” pilt on suurepärane, eriti siseruumides. See, kuidas „Village” mängib valguse ja varjudega, annab veidi aimu sellest, mida palju kiidetud kiirtejälitusega ehk ray tracingu tehnoloogiaga teha saab. Tavaline mängija või ringi tormaja ei pruugi seda tähelegi panna, aga kui te jõuate mõnda ruumi, kus on valgusallikad, siis vaadake, kui ilus see kõik on.

Heli poole pealt on „Village” mõnus örinakompott, kus PS5 3D-heli kogu aeg sinu kõrvu paitab, eriti kohtades, kus sul on vastaseid rohkem kui üks ja nende urinad, nihelemised ja loivamised sulle kuulmise kaudu edasi antakse. PlayStation 5 peal mängides kasutatakse ka ära DualSense puldi omadusi, andes mängijale iga relva puhul nii sihtimisel kui ka päästiku vajutamisel R2/L2 nuppude kaudu tagasisidet ja see on jätkuvalt väga vahva lisa.

Ja siit tulevad Tarmo spekulatsiooniminutid. Ma mängisin „Village’it” ja pahatihti tuli ette stseene, vastaste paigutusi ja ka suuremate märulistseenide ülesehitusi, kus ma mõtlesin, et see on tehtud täpselt nii, et see sobiks virtuaalreaalsusesse. Liikumine pole kiire, valdav enamus koletistest tekib mängija vaatevälja ja ükski bossivõitlus ei vaja otseselt ülikiireid reaktsioone ega kõrvalepõikeid, nagu „Resident Evil 3” uusversioonis. Seega ma julgen eeldada, et „Resident Evil Village” saab olema üks PlayStation VR2 esimesi mänge. Vaatame, kas mul on õigus?

Ühtekokku peaks „Resident Evil Village’i” esimene mängukord teile kestma umbes 10 tundi. Mina sain hakkama kaheksa ja kopikatega, netis räägitakse ka 15 tunnist, aga sarnaselt kõikidele eelkäijatele on ka „Village” mõeldud mitmekordseks läbimiseks ja seda toetab ka peale esimesi lõputiitreid avanev „Mercenaries”-nimeline mängulaad, kus sinu eesmärgiks on piiratud aja jooksul läbida üks neljast… okei, kaheksast tasemest, sest igast tasemest on olemas kaks versiooni. Soorituste põhjal saadud hinnete alusel lukustate te lahti uusi „Mercenaries”-mängulaadi oskuseid ja (vähemalt) ühe relva ka põhiloo jaoks. “Mercenaries” on ka varem “Resident Evilis” figureerinud, kuid “Village’i” versioonis on varasema mitme valitava ja erineva varustusega tegelase asemel (vähemalt hetkel) ainult üks peategelane, aga samas pole see ka esimese isiku vaate tõttu eriti suur kaotus, sest lahti lukustavatest kostüümidest poleks nagunii kasu.

„Resident Evil Village” oli minu jaoks meeldiv üllatus. Kui „Resident Evil 4” omal ajal ilmus, ütlesin ma alati, et tegu on väga ägeda märuliga, aga väga viletsa „Resident Evili” sarja mänguga. „Village” andis mulle alust sama eeldada, sest „RE VII” oli väga hea põhi, millelt sarja jätkata ja „Village” piserdas selle põhja märulihaldjatolmuga üle, aga ma nautisin väga erinevate stiilidega mängusektsioone ja kuigi nad kõik ei olnud sama head, oli ühtekokku tegu ühe tõeliselt hea õudukaga, mida ma julgeks soovitada kõigile, kes tahavad vahel natuke närvikõdi kogeda ja mörisevaid Team Jacobi klanni esindajaid näkku tulistada.

Lapsevanematele: „Resident Evil Village” on verine, ehmatav ja kõhedusttekitav, seega arvestage mängu ostmisel PEGI 18 reitinguga. Kindlasti ei ole see märulilembelistele lastele mõeldud teos.

Resident Evil VIllage
HEA
Otsast lõpuni põnev
Põhilised kurjamid on hästi välja mõeldud
Heli ja valguse mäng on suurepärased
HALB
Hetked, kus keskendutakse AINULT märulile, jätavad soovida
4.5
Platvorm(id): PC, PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmus: 7. mai 2021
Arendaja: Capcom
Väljaandja: Capcom
Ülevaade tehtud: PS5

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_gamestarosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...