Erinevate firmade konsoolidel on olnud oma kindlad maskotid. Nintendol on selleks loomulikult Mario, Segal Sonic ja Microsoftil Master Chief. Sony algne maskotihakatis Crash Bandicoot punus üsna pea ka teiste konsoolide jahimaadele ning tema asemele kerkis Media Molecule’i ja Sumo Digitali loodud Sackboy PlayStation 3 alguse saanud sarjast „LittleBigPlanet”. Sackboy on sõna otseses mõttes kaltsunukk, kes on erinevates mängudes ja promopiltidel ning -esemetel selga tõmmanud mitmete PlayStationi kangelaste kostüüme.
Kui „LittleBigPlanet” keskendus pigem oma mängumaailmade kujundamisele ning netist alla tiritud loomingus seiklemisele, siis PlayStation 5l on Sackboy täitsa omanimelise jookse-hüppa seiklusmängu staar.
Väga üldise nimega „Sackboy: A Big Adventure” ilmus koos Sony uue põlvkonna konsooliga ning avas mängijate ees ukse lummavasse Craftworldi maailma. Mängu lugu on kõik ilmselt mingil kujul juba näinud-kuulnud. Kurjam (Vex) röövib hulga maailma asukaid ja tahab nende tööjõudu ära kasutades luua põrgumasina, mille abil kogu universum kaosesse paisataks. Kangelane (Sackboy) asub aga erinevatel tasemetel seiklema ja jõudu koguma, et pahalasele koht kätte näidata ning oma sõbrad päästa.
Maailmad meenutavad oma olemuselt „Yoshi’s Crafted Worldi” Nintendo Switchil, sest kõik taustad, tegelased ja esemed oleks nagu käsitöötunnis kokku liimitud ja volditud. See lubab muidu tagasihoidliku ideega mängus esile tõusta PlayStation 5 graafilisel võimsusel, sest erinevate materjalide pinnad on väga kenad ning seda, kuidas valgus pindadel tantsiskleb, on lausa lust vaadata.
Silmailu kehtib ka Sackboy kostüümide kohta, mida saab nii tasemetest jupphaaval korjata kui ka mängusisese raha eest riideärimehe poest osta. Kostüüme on palju ja nende juppe saab omavahel kombineerida. See võimaldab eriti just mitmikmängus enda tegelast tõeliselt silmapaistvamaks teha.
„Sackboy: A Big Adventure’i” mängitavus on otsekoheselt ja keerutamata öeldes rahuldav. Kuulsamate konkurentide tasemeni siin ei küündita, kuid hõljukhüpped, haaramised, bumerangivisked ja haardekonksud on omal kohal ja teevad enamjaolt seda, mida sa neist ootad. Enamjaolt, sest minul pakitseb „Sackboyd” mängides pidevalt kuklas tunne, et midagi on nagu valesti ja saaks parem olla. Nimitegelase liikumine on kuidagi kohmakas ja liuglev, löögid paiskavad sind grammikese liiga kaugele edasi, haaramine pole kunagi nii täpne nagu sa tahaks ja erinevate esemete viskamine võib tuska tekitada. Tasemed on täis võimalusi kõiki neid asju ära kasutada, kuid üksi mängimine ei ole kunagi nii hea, kui ta olla võiks ning pidevalt tuleb ette olukordi, mille ebaõnnestumisel ei süüdista sa mitte enda oskuseid, vaid mängu mehaanikaid ja füüsikat.
Seepärast ongi hea, et „Sackboy” kuulub nende mängude hulka, mis on mitmekesi alati paremad. Nimelt saab Craftworldis seigelda kuni kolme sõbraga ja juba ühe mängija lisandumisel on rõõmu laialt, sest kaaslastest on korraga nii kasu kui ka kahju ning see muudab muidu kesisena tundunud seikluse päris lõbusaks. Mina kutsusin endaga mängima oma 7-aastase tütre ja tema nautis väga seda, et ma teda maailmates juhendasin või ligipääsmatutena tundunud astmetele loopisin, et mingeid peidetud esemeid ära tuua. Mitmikmängu võib nautida nii samas toas viibijate kui ka internetiavarustest otsitud semudega ja tegu on PlayStation 5 algusaja ühe parima mitmikmänguga.
Teha on siin samuti palju, sest lisaks mängu loo lõpu poole viivate tasemete on siin veel mitmikmängutasemed, aja peale läbitavad Knitted Knight Challenge’id ning peidetud lisatasemed, mida pillutakse teile ette veel ka peale loo lõppu. Ja kui te juba seiklema lähete, siis naudite kindlasti ka mängu helitausta, sest Sumo Digital on saanud kaubale päris mitme kuulsa muusikuga, kelle looming mängus kõlab ja ka osades tasemetes läbivaks elemendiks on. Leidsin ennast päris mitmel hetkel erinevaid meloodiaid kaasa ümisemas ja isiklikuks lemmikuks oli Madonna „Material Girli” instrumentaalvariatsioon, mis algmaterjalist hoopis erinevas tempos kulges.
„Sackboy: A Big Adventure” ei ole küll parim jookse-hüppa mäng (isegi mitte PlayStation 5 peal, kus see au kuulub konsooliga tasuta kaasas olevale „Astro’s Playroomile”), kuid ta on piisavalt hea peredele/seltskondadele, kes tahavad vahel mõne õhtupooliku koos videomänge mängides veeta. Mäng pakub lõpupoole küll pisikese üllatusele raskustaseme tõusuga, kuid üldjoontes peaksid tasemed olema kõigile läbitavad. Minu jaoks on ta suurepärane nii umbes 30 euro mäng, kuid kui teil on kodus kaks-kolm nooremat mängijat, kellele näiteks „Trollide” multikad väga meeldivad (vihjan siinkohal mängu seotusele muusikaga), võite „Sackboy” ka täishinnaga ligi võtta.
Lapsevanematele: „Sackboy: A Big Adventure” on ülimalt peresõbralik ja leebe mäng, mille käigus võib paaril korral küll vanemate abi vaja minna, kuid kõik peaksid mänguga hakkama saama ning mingisugust liigset vägivalda ega ropendamist siin ei kohta.
