The Dark Pictures Anthology: House of Ashes

“The Dark Pictures Anthology: House of Ashes” on ellujäämisõudusdraama mängustuudiolt Supermassive Games, kellelt ilmus 2015. aastal paljukiidetud õudusmäng “Until Dawn“. Nüüdseks tegelevad nad juba uue mänguseeriaga “The Dark Pictures Anthology”, mis on jõudnud juba kolmanda mänguni, enne mida on ilmunud 2019. aastal “Man of Medan” ja 2020. aastal “Little Hope“. Omavahel ei ole ükski neist mängudest seotud, seetõttu võib need mängud julgelt suvalises järjekorras ette võtta või mõne neist üldse vahele jätta.

Nagu varasemad mängud, on ka sel korral tegemist õudusmänguga, mille loo kulg sõltub mängija valikutel. Seda pannakse sulle kohe mängu alguses südamele, et igal sinu otsusel ja tegevusel on tagajärjed.

Sarja varasemate mängudega võrreldes on toimunud paar muudatust. Peamiseks muudatuseks on see, et kaamera pole mängus enam fikseeritud, vaid on mängija poolt kontrollitav. Lisaks on nüüd kõikidel tegelastel oma taskulamp, millega siis pimedaid kohti valgustada. QTEde ehk kiirsündmuste tarvis on nüüd võimalik seadetest teha erinevaid valikuid, muutes mängu atraktiivsemaks nüüd ehk ka neile, kes tahaksidki seda rohkem nagu filmina nautida ja mitte nii väga kiiretest nupuvajutustest sõltuda.

Sel korral visatakse mängija Iraagi sõja lõppu, kus eriüksus läheb otsima massihävitusrelva, kuid keset lahingumöllu avastab end vastamisi palju ohtlikumate vastastega, kes elavad iidses Sumeri templis. Järgnevate tundide jooksul tuleb ellujäämiseks teha mitmesuguseid raskeid otsuseid, tehes koostööd oma seniste vaenlastega. Kes jääb ellu ja kes saab surma, sõltub sinu tehtud valikutest. Või kas ikka sõltub?

Nii ja naa. On taaskord mängu peategelased ja siis ülejäänud, kelle puhul võid sa mida iganes otsustada või teha, kuid surma saavad nad niikuinii. Kohati on see liiga jabur, näiteks otsustad sa kedagi mitte ära tappa või mingit liigutust mitte teha, aga mängu loos on ette nähtud et ta peab surma saama ja seepärast tapad sina või keegi teine tolle kolmanda isiku ikkagi ära. Enamus juhtudel, kui üks kaks erandit välja arvata, pole neil valikutel mingit mõju mängu järgnevale loole. Mingil veidral põhjusel on aga ikka need QTEde nupuvajutused mängus sees. Miks? Mängija eksitamiseks? Palju lihtsam oleks ju lasta mängul see lugu ilma selle nupuvajutuseta ära jutustada. Enamus mängust sisuliselt ongi lihtsalt õudusfilmi vaatamine, kus siis vahepeal lastakse vaatajal otsustada, kuidas mingi tegelane vastab või kontrollitakse, kui hea on sinu reaktsioon nuppude vajutamisel.

• 

• 

Varasemate mängudega võrreldes on tehtud veel üks muudatus. Nimelt ei pruugi kiire nupuvajutus olla alati “õige” valik ja vahel on targem nuppu mitte pressida või näiteks meelega mööda sihtida. Sellest võib sõltuda sinu või mõne teise elu kas kohe või hiljem. Nii et siinkohal tuleb vahel võidelda ka oma reaktsiooniga, et sa ei pressiks automaatselt nuppu, kui seda ekraanil teha kästakse.

Mõne tegelase elu võib sõltuda ka sellest, kas sa leidsid mängu alguses mingi peidetud eseme üles ja korjasid üles või ei. See on nüüd see koht, mis kohati päris jaburaid tulemusi erinevate mängukordade ajal anda võis, kui sa seda üles ei korjanud. Näiteks kui sul on kõik elus, siis jääb sul tegelase A puhul midagi tegemata, mistõttu tegelane B saab nüüd surma, kuigi loo käigus pole need kuidagi seotud. Samas kui tegelane C on surma saanud, siis pole vahet, et tegelase A puhul nüüd midagi tegemata jäi, sest sa ei korjanud üht peidetud asja üles, tegelane B jääb ikka ellu. Kus see loogika siin on? Seda on vist targem siit mitte otsida. Sama kehtib ka mänguloo käigus toimuvale omavaheliste suhete draamale. Tegemist peaks olema merejalaväelastega, kes kriisiolukorras keskenduvad kriisile, mitte aga omavahelistele suhetele ja minevikutraumadele… eee, te teete nalja eks? Selline meeskond ei oleks tohtinud koos missioonile minnagi.

• 

• 

Kurtma pean sel korral kahjuks ka tegelaste välimuste ja animatsioonide üle. Kui esimeses ja teises mängus olid tegelaste mudelid detailsed ja ilmekad, siis sel korral on midagi viltu läinud. Kui meestegelaste välimus on veel normaalne, siis naiste välimus ei kannata mingit kriitikat. Esimese naistegelase ekraanile ilmudes ehmatasin päris ära, sest mulle meenus “Mass Effect: Andromeda”. Ka teine naistegelane ei parandanud asja. Ja need animatsioonid mängus ja nende liikumine vahepeal… *raske ohe*. Ühesõnaga midagi on väga valesti läinud. Esimene mäng oli selles osas ikka kordades parem.

Õnneks on häälnäitlemine päris hästi tehtud ning mängus kõlavate helide ja muusika üle ei saa samuti nuriseda.

• 

• 

Kui eelpool olev virin korraks kõrvale jätta, oli üldiselt tegemist täiesti normaalse loo ja mängitava mänguga. Tõsi, saavutuste/trofeede jahtijate jaoks on endiselt tegemist korraliku peavaluga. Kui te soovite selles mängus kõik asjad ära korjata ja kõiki tulemusi näha, nõuab see mitmeid kordi erinevate stseenide uuesti läbi mängimist. Ühesõnaga aega läheb sinna omajagu. Ühekordne mängu läbimine võtab aega umbes 5-6 tundi.

Nagu varasemate mängude puhul, on ka sel korral sul võimalik valida, kas mängid seda üksi, koos sõbragavõi vaatad seltskonnaga üht reedeõhtust õudusfilmi, lisaks on võimalik mängida kuraatori mängurežiimis.

“House of Ashesi” puhul on tegemist täiesti korraliku B-kategooria filmiga, kus vaatajal vahepeal nuppu lastakse vajutada. Selle hinna eest, mida mängu eest küsitakse, saab 5-6 tundi meelelahutust, seega kui teile meeldivad õudusfilmid ja -mängud, sealhulgas “Until Dawn” või “The Dark Pictures Anthology” sarja esimesed kaks mängu, meeldib teile kindlasti ka “House of Ashes”. Halloween’i ajal on see vaatamiseks/mängimiseks vägagi sobiv kraam. Kui teile aga sellised interaktiivsed õudukad ei ole kunagi meeldinud, jätab teid ilmselt ka käesolev teos külmaks.

Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib “The Dark Pictures Anthology: House of Ashes” mängijatele alates 18. eluaastast. Tegemist on õudusmänguga, mis sisaldab vägivalda, sealhulgas stseene, kus noor naine torgatakse oda või kombitsatega läbi. Lisaks on mängus palju moonutatud kehasid, koletisi ja kasutatakse ka vandesõnu.