Ahh… „The Legend of Zelda: Skyward Sword”. Mäng, mida mänguväljaanded 2011. aastal Nintendo Wiil ülistasid, kuid mille mina pärast mõõgavõitluse õpetuse läbimist frustreerunult nurka viskasin ega pannud selle plaati enam iialgi oma konsooli. Nii pidigi mänguga koos karbis olnud uhke kuldne Wiimote muude mängudega tegelema. Nimelt oli „Skyward Sword” üdini oma ajastu mäng. Nintendo Wii oli väga populaarne ja oli paljudes kodudes kasutusel. Selle liikumistundlikud puldid olid ka konsooli Zelda-mängu võtmesõnaks ning kõik tegevused ja võitlusvõtted kasutasid pultidega õhus täpsete liigutuste tegemist (loe: paanilist siputamist, sest see lihtsalt ei toiminud).
Nüüd, 10 aastat hiljem, anti Nintendo Switchil välja „The Legend of Zelda: Skyward Sword HD”, ehk veidike täiustatud variant kõikide poolt (mina välja arvatud) armastatud seiklusmängust, kus lisaks pultidega vehkimisele pakutakse ka võimalust, Switchi käsikonsoolina kasutades, nuppudega mängida. Minu süda hüppas rõõmust ja ma mõtlesin, et saan oma vana võla lõpuks tasuda ja nautida selle Zelda-mängu läbi tegemist, mis omal ajal mängimata jäi. Oeh, kuidas ma eksisin…
Aga alustame algusest. „The Legend of Zelda: Skyward Sword HD” on täiustatud variant vanast Wii mängust. See tähendab, et sinna on lisatud elemente, mis peaksid mängimist kuidagi mugavamaks tegema.
Näiteks võimalus seni puldi vibutamise toel toiminud mõõgalööke parema kangiga manööverdades sooritada. See on kindlasti mugavam lahendus kui vehkimine, kuid pole siiski päris mugav.
Teretulnud lisa on kaamera keeramise võimalus, kuid kuna parem kang on mõõgahoopideks, tuleb mängijal L-nuppu all hoida ja siis kaamerat keerata ja kuna minul kipuvad näpud tõmblema, siis läks kaklemine ja kaamera keeramine sageli segi ja peategelane Link rapsas vahel mõõgaga niisama õhku, kui ma tegelikult ringi vahtida soovisin.
Teisteks mugavuslisadeks on 60 kaadrit sekundis liikuv pilt, võimalus jätta vahele jutuajamisi ja vahevideoid ning tänapäeva mängude standardina on lisandunud ka automaatne salvestamine. Lisaks on mängul ka spetsiaalse Amiibo tugi, mille abil peaks saama mängus kahe tegevuspaiga, maa ja taeva vahel suvalisel hetkel reisida, kuid seda ma kahjuks proovida ei saanud, sest Nintendo ei suutnud Amiibosid õigeaegselt poodidesse laiali saata.
Väidetavalt on klanitud ka pildiilu, kuid siin mul vanaga võrdlusmoment ses mõttes puudub, et ma lihtsalt ei mänginud seda. AGA… „Skyward Sword” näeb tegelikult hea välja. Mulle kusjuures meeldib väga selle multikalik stiil ning ma ütleks, et väljanägemise poolest on see üks minule meeldivamaid Zelda-mänge.
Mängu lugu ise algab Skylofti nimelisel maal ja mängija pannakse loomulikult Linki kingadesse, kes taevalaotuses asuva Skylofti rüütliks saada ihkab ning noorukese Zelda-nimelise neiuga sõbrustab. Ootamatu ja kurjakuulutava tuulekeerise läbi paisatakse Zelda aga pilvede all asuvale unustatud maale ning jumalanna poolt välja valitud Link sööstab teda päästma, kohtudes erinevate tegelaste ja ohtudega ning läbides näputäie erinevaid ja juba Zelda-mängudele omaseks saanud tegevuspaiku. Tee peal kogud sa erinevaid esemeid, mis aitavad sul ühest või teisest kohast edasi pääseda. Lugu on täiesti nauditav ja Zelda-sarja fännidele ilmselt ka veidi kohustuslik, sest tegu on ajalises mõttes ühe varasemas ajastus toimuva Zelda-mänguga. Aga eks te seda avastate juba ise, ma ei hakka spoilima.
Kui te nüüd natuke netis ringi tuhlate, siis näete, et tegelikult ilmus mäng juba juuli keskel, kuid minu arvustus pandi üles augusti lõpus. Milles asi? Nimelt ei olnud tänu kõikidele uuendustele vaatamata mäng ikkagi minu jaoks lõbus. See oli pigem asi või kohustus, mida ma kohe kuidagi mängida ei viitsinud, kuid ma ei tahtnud enne ka arvustust kirjutada, kui ma mängu läbi teinud ei ole. Nüüd, kuu ja 53 mängutundi mängu ilmumisest hiljem, on see tehtud ja ma võin öelda, et mul ei ole mitte mingit tahtmist seda rohkem kätte võtta.
Põhjus on nimelt selles, et „Skyward Sword” ei olnud minu jaoks kohe kuskilt otsast lõbus. Minu jaoks peab mäng mind kas kohe endasse haarama või siis ajapikku mulle südamelähedaseks saama. „Skyward Sword HD” ei suutnud kumbagi teha.
Mängu algus on kohutavalt aeglane ja veniv ning kuna sündmuspaiku on ainult näputäis, saadab mäng sind üha uuesti ja uuesti ja uuesti erinevatel põhjustel nendesse tagasi ning sa tead põhimõtteliselt alati, mida sa tegema pead ja kuhu sa minema pead.
Kui võitlus oleks lõbus, siis poleks see vast nii hull, kuid kahjuks on ka võitlusmehaanika ka nuppudega pehmelt öeldes puine ning täielikult Wii ajastu ori, sest bossid ei ole tegelikult keerulised ja vastased ei suuda Linki vist ka parema tahtmise juures tappa, aga samuti pole minul lõbus neid nahutada. Sa saad küll oma kilpi, vibu ja kaugjuhitavat sitikat ning muid asju täiustada, kuid selleks pead sa minema taas vanadesse tuttavatesse tegevuspaikadesse kraami korjama. Selles mõttes meenutab see otsekui „Breath of the Wildi” prooviversiooni, sest purunevad kilbid, vastupidavusnäidik ning kraami korjamine on ka siin olemas, aga palju viletsamas toonis.
Seepärast ma ohkasingi alati, kui ma „Skyward Sword HDd” mängisin, sest ma nägin igasse tegevuspaika jõudes, et nii, see vajab mingit kindlat eset, mida mul veel pole, seega siia tulen ma hiljem tagasi ning see polnud minu jaoks üldse lõbus.
Kui te olete Zelda-sarja fänn ja olete kõik selle seeria mängud läbi mänginud, siis loo pärast võite ka „Skyward Swordi” käsile võtta. Kes aga tahab niisama vahvat Zelda-mängu, siis näiteks „Breath of the Wild”, „Ocarina of Time”, „Phantom Hourglass”, „Link’s Awakening” ja „Wind Waker” on kohe kindlasti paremad ja nauditavamad.
Lapsevanematele: Mängus leidub koomiksivägivalda ja pisinatuke peategelase vastu suunatud kiusamist. Mäng ise ei ole otseselt raske, aga võib tänu oma pikkusele nooremate mängijate jaoks tüütuks muutuda.
Ilmus: 16. juuli 2021
Arendaja: Tantalus Media, Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
