Assassin’s Creed Valhalla: Dawn of Ragnarök

0
133

2020. aastal ilmunud “Assassin’s Creed Valhalla” naudib keskmisest pikemat elutsüklit ning märtsis ilmus juba kolmas loopõhine lisapakk. “Wrath of the Druids” ning “The Siege of Paris” said lisa “Dawn of Ragnarök’i” näol.

Lisa kangelaseks on põhimängu unenäosektsioonidest tuttav Havi, rohkem tuntud Odini nime all. Nagu juba tavaks peab Eivor Haviks kehastumiseks nõid Valka “baarist” sobiva joogi välja valima ning sõit võib alata. Unenägu Animuses – väga meta, kas pole?

Kuigi lisapaki soovitatavaks mängijatasemeks on 340, pakub arendaja Ubisoft lahkelt võimalust ka uut mängu otse Ragnaröki lainel alustada või olemasolevat tegelast selle tarbeks ajutiselt tugevamaks muuta.

Lugu saab alguse kui Muspelheimi tuledeemonite juht Surtr röövib Havi poja Baldri. Isa tormab poega päästma, kuid isegi kõikvõimsa aasi jõud ei käi pahalasest üle. Havi otsib abi päkapikkude maailmast Svartalfheimist, mis ägab tulehiidude ning jäähiiglaste – kujumuutjatest jöötunite invasiooni all.

Arvestades mängude üsna pikka arendustsüklit on ilmselgelt tegemist kokkusattumusega kuid paralleelid maailmas hetkel toimuvaga on tuntavad. Õõvastavalt tuttavlik tundub näiteks päkapikk kes invasiooni ei usu, sest istub sügaval koopas ning pole hukkunutega palistatud välisilma oma silmaga näinud.

Olgu, loo juured on siiski sügaval skandinaavia mütoloogias ning eks hea ja kurja võitlus on ju enamiku muinasjuttude aluseks. “Dawn of Ragnarök” segab musta, valge ja veripunase vahele arvukalt halltoone – päkapikkude hulgas leidub musti lambaid ning jöötunite ja Muspelheimi tulehiidude sekka on sattunud ka positiivseid kangelasi.

Narratiiv on põhimänguga võrreldes oluliselt tõsisem ning tumedamates toonides, jäädes sellega skandinaavia mütoloogia tonaalsusele truuks. Allakirjutanu maitse jaoks jäid lugu ja dialoog paraku pisut kahvatuks. Eks leidus ka säravamaid hetki, kuid tervik oli pigem keskpärane.

Põhimängus olid mu suureks lemmikuks tillukesed kõrvalmissioonid – müsteeriumid. Pisikesed iseseisvad lookesed, vaimukad ja loomingulised ampsud. Neid on jagunud ka Svartalfheimi, kuid enamik siinsetest on vaid päkapikkude vastaste käest päästmine – tasuks mõni rida dialoogi ja pisut raha ning ressursse. Olgu, mõned on ka asjalikumad. Näiteks Frodri seiklused õnnetusi magnetina ligi tõmbava sõrmusega panid äratundmisrõõmust muhelema.

Svartalfheimi maailm on värviline ja kaunis. Suuruselt võrreldav ehk põhimängu Norra kaardiga, kuid kuna seal võttis meri suure osa pinnast enda alla, siis avastamisrõõmu on siin jupp maad rohkemgi. Väga palju on kõrgeid mägesid, mille otsa turnimine oleks üsna tüütu ja väsitav tegevus. Õnneks tulevad appi uuendused.

Lisaks tavapärastele oskustele saab Havi mõningaid trikke üle võtta ka langenud vastastelt. Väga kasulik on näiteks võimalus end kujumuutjast jöötuni kombel kaarnaks muuta ning minuti-paari jooksul kuristikke ja mägesid lennates ületada. Tulehiidudelt võib laenata oskuse laavas ringi jalutada. Siin-seal peab Havi end vibunoolena näiteks trellitatud aknast läbi teleporteerima.

Erinevad lisavõimed tuleb mängu jooksul lahti lukustada, kokku on neid viis. Havi pauna mahub korraga vaid kaks ning nende asendamiseks peab iga kord maailmast sobiva doonori leidma. Laenatud oskuste kasutamiseks on eraldi energiariba, mida saab täita teatavat liiki lillede abil või ka vastaseid teise ilma saates.

Minu jaoks olid lisapaki parimaks osaks ruumipusled, kus erinevaid laenatud oskusi pidi kombineerima peeglite pööramise ning valguskiirte õigesse kohta juhtimisega, et varakambri uks avaneks. Mitte liialt keerulised, pakkusid need siiski just paraja koguse peamurdmist.

Maksimalistide jaoks on kindlasti oluline, et Svartalfheimis leidub varustuse ostmiseks ning parendamiseks vajalikku titaani ning opaale. Lisaks täiesti uus ressurss, plaatina, mis kohalike osavate seppade käe all lubab ka juba olemasoleva varustuse veel ühe taseme võrra kõrgemale arendada. Pealekauba veel peotäis uusi turviseid ning relvi. Tõsised kogujad, kelle jaoks põhimäng end ammendanud on, saavad siit kindlasti lisa.

Varustust saab näiteks valküür Kara käest, kes ühe mäe tipus väikese võitlusareeni püsti on pannud. Havi rõõmustab teda erinevaid lahingumälestusi uuesti läbi elades. Et Kara huvi kõrgemal hoida ning auhindade jaoks vajalikke punkte kiiremini teenida, saab lugudele lisada erinevaid modifikaatoreid, mis muudavad võitluse keerulisemaks ning suuremat väljakutset pakkuvaks.

Võitlus ise on võrreldes põhimänguga vähe muutunud. Täidetud arengupuu muudab pareerimisel-põiklemisel põhineva madina vägagi nauditavaks ning täpse ajastuse korral võib aegluupi teisaldatud vastaseid üsna karistamatult klohmida. Lisandub uus relvatüüp ning mõned vastased, kelle peotrikiks on langenud kaaslaste ellu äratamine. Tulehiiud on endaga kaasa toonud väikeste järvede jagu laavat, mis lisab täiendava strateegilise mõõtme. Pika mängu juures on vaheldus igati teretulnud.

Väiksemaid uuendusi jagub lisapakki veelgi. Siin-seal tundub, et arendajad-kirjutajad on inspiratsiooni ammutanud viimaste aastate populaarsematest mängudest ning seriaalidest. Tulemus on kuidas kunagi – näiteks hävitamatu rotiparveke tundus pisut mannetu ning tarbetu, aga skandinaavia mütoloogiat avavad pisilood oma stiliseeritud traatkarkassist visuaaliga jätsid pigem positiivse mulje.

Tõmbame otsad kokku. “Dawn of Ragnarök” on mahukas lisapakk ning pakub tegevust vähemalt paarikümneks tunniks. Kaunis maailm, tumedamapoolne skandinaavia mütoloogiast inspireeritud lugu, mängitavusse pisut vaheldust toovad uued võimed ning lisaks värskele varustusele võimalus juba olemasolevad asjad veel paremaks muuta. Igati arvestatav lisa, kuid 40-eurone letihind tundub siiski pisut krõbedavõitu. Pigem tasub ehk allahindlust oodata.