Live A Live – Milleks ehitada uut aeda, kui saab vana aia üle värvida

Kõik vana on uus! See näib olevat Square Enixi viimase aja direktiiv, kus nad käivad ja sorivad oma keldris vanade väljalasete hulgas ringi, otsides mida saab uuesti näljastele fännidele letti lüüa. Kõlab äärmiselt küüniliselt, kuid firma kirjus minevikus on nii mõnigi mäng, mis vääriks teist võimalust. Ainuke küsimus jääb – kas “Live A Live” on seda vaeva väärt?

Täna pea 30 aastat tagasi nägi ilmavalgust taktikaline rollimäng, mis Jaapanist tol ajal välja ei jõudnudki. Seetõttu on meiesuguste kahvanägude jaoks siiski tegemist uue mänguga, mille puhul ei saa nostalgia prille ette panna. “Live A Live” on oma aja produkt, kuid see oli ka aeg kus mängude arendajad olid aldid eksperimenteerima ja uurima mis töötab.

Siit ka selle peamine eripära, tegemist ei ole ühe pika looga, vaid lühilugude antoloogiaga. Iga lugu on iseseisev, nad seisavad teistest täiesti eraldi, leiavad aset erinevates keskkondades, ajas ja erinevate tegelastega. Neid ei pea mängima kronoloogilises järjekorras, vaid võid võtta ette selle loo mida parajasti ise soovid. Kui alguses saab valida seitsme loo vahel, siis hiljem lisandub paar lugu veel kui oled kõik esimesed seitse lugu läbi mänginud. 

Iga lugu ise on kena väike suutäis, mis võtab umbes 2-3 tundi mälumist, et läbi saada. Suurim vaheldus mida pakutakse tuleb erinevatest stsenaariumitest. Üks lugu leiab aset eelajaloolisel perioodil, kus saad saurustele ja teistele koopa üürnikele sahtlisse sõita. Teises oled aga ajaloolises Hiinas ja keskendud võitluskunstidele. Lisaks saad mängida veel vanas Jaapanis, Metsikus Läänes, Tänapäeva kandis, ning Ligi- ja Kaugtulevikus.

Vaheldust on palju, aga sellega kaasneb ka esimene korts. Kuna iga loos omad tegelased ja seiklused, ei ole nad kõik ühel latil. Kui ühe looga mängus mõõnakohad segunevad üleüldise kogemusega, siis iga kord uut lugu alustades on puudujäägid palju silmapaistvamad. Õnneks ei ole see väga suur miinus, sest järgmine lugu võib jälle parem olla, kuid nõrgemate osade mängimisel on pidevalt tunne, et see oleks parem kui saaksin seda mängida tegelastega keda juba eelmises loos tundma õppisin.

Olenemata loost, seob kogu mängu aga kokku lahingusüsteem, mida kõik jupid kasutavad. Tegemist on taktikalise lahinguga kus oma tegelasi ruudustiku peal ringi lohistad. Mõned segmendid toetuvad lahingule palju rohkem kui teised, kuid kõik kasutavad selle põhitõdesid. Seda võib võrrelda malega kus kõik nupud on äärmiselt kannatamatud. Iga liigutus mida tegelane teeb täidab teiste mõõdikut ja kui see täis saab, siis saavad nad ise jaole. See on huvitav süsteem, mis soosib sind tegema optimaalseid käike ja võimalikult vähe tühja vehkimist.

Suurim rõhk kogu lahingus on tegelaste paiknemisel. Kuna teatud tegelased kasutavad oma võimeid teatud ruutudel enda asukohast sõltuvalt on vajalik pidevalt tähelepanu pöörata kas on võimalik enda, või vastase tegelasi panna positsioonile kus sulle sellest kõige rohkem kasu oleks.

Kui lahingus on huvitavad stsenaariumid või tingimused on see vägagi rahuldust pakkuv, probleem on aga, et nii mõnigi kord kukub lahing lihtsalt tavalisse rollimängu auku kus ainuke vahe võidul ja kaotusel on see, et kellel on suuremad numbrid. See sööb kiiresti ära naudingu mis tarkade otsuste tegemine sulle annab ja sunnib sind tegelema vanakooli grindimisega kus tapad suvalisi metsloomi kusagil kaardi nurgas lihtsalt selleks, et hiljem bossile lõuga anda.

Esitluse kohalt on tegemist muljetavaldava tulemusega. Kui oled 2D Sprite mängude fänn siis leiad siit palju silmarõõmu. Värvid on elujõulised ja vaheldus mida erinevates lugudes pakutakse on märkimisväärne ning see kõik sobib teineteisega ilusasti kokku.

Heli ja muusika ei ole kahjuks midagi märkimisväärset, kuid midagi halba siin kohe kindlasti pole. Kõik sobib oma keskkonda ja nii mõnigi kord on tunda esteetikat millest vanakooli Jaapani rollimängu austajad lugu peavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Live A Live” on kogu üritust väärt. Kui oled vanakooli Jaapani mängude austaja, siis eeldan, et see on sul juba ammu tagataskus, kuid see on mängitav ka teistele. Suurim kriitika minu poolt on hoopis mänguväline. Nimelt tahab Square Enix selle eest saada 60 eurot. Kuigi mäng on tehniliselt suurema osa maailma jaoks uus, siis tegemist on ikkagi küllalt vanakooli mänguga, mille eest tundub 60 eurot natuke liiga palju küsitud olema. Kui leiad kusagilt soodsamalt, siis soovitan kõigile, aga täishinna puhul on ikka tegemist retro entusiastide tootega mis ei ole mingi kogemist vajav klassika.