Mario Strikers: Battle League – seal, kus reegleid pole

Tere tulemast reklaamipausilt tagasi, kallid Seenekuningriigi televaatajad. Otsustav jalgpallimatš Mario Rocketsi ja Peachi Blizzardsi vahel on jõudmas oma lõppvaatusesse.

Mario meeskond on hetkel 5-4 eduseisus, pärast edukat kolm ühe vastu kiirrünnakut, kus Yoshi pärast Donkey Kongi ja Mario sööte palli puutega latipõrkest Peachi Boom Boomi selja taha lajatas.

Peachil on nüüd jäänud loetud minutid, et midagi ära teha. Blizzards saab palli ja Peach jälgib silmanurgast küljelt avanevat Toadi, kuid sööta talle ei õnnestu, sest Donkey Kong lennutab temast märksa pisema seenepoisi hooga vastu elektripiiret. Kuid siiski! Toadi ennastohverdav sööst kingib Peachi meeskonnale loosikasti, millest ilmub… punane kilp! See võib aidata! Kui Peach meetrikese vaba ruumi saab, on tal võimalus viigistada.

Jäänud on viimased 15 sekundit! Mis see on?! Väljakule langeb särav hüperlööki võimaldav kera! Peach haarab selle ja jookseb graatsiliselt talle peale tormanud Waluigit vältides vastaste väljakupoolele. Mario satsi kaitse alustala Donkey Kong on tal ees, kuid punane kilp läheb teele ja pühib jõulise kaitsja minema! Jah! Nüüd on Peachil võimalus! Ta seisatab, võtab löögiks hoogu ja kaugemalt pikkade torumehesammudega lähenev Mario jääb ilmselgelt hiljaks!

Peachi silmad löövad lõkendama ning hüperlöök on otse Mario nina alt teele saadetud! Mario Boom Boom küll tõrjub, kuid Peachi löök oli ideaalne ja meeldib isegi vastaste väravavahile! Boom Boom pöörab end ümber ja veeretab nahkkera 2 sekundit enne kohtumise lõppu aeglaselt enda väravasse, sellele järele lehvitades! Värav! Peachi meeskond saab otsustaval hetkel kahepunktivärava! Siit Mario enam ei taastu! Pall pannakse küll mängu, aga aeg on läbi! Lossis võib pidu alata! Peachi meeskond võidab tänu täpselt lõpu eel löödud hüperlöögile!

„Mario Strikers: Battle League’i” mängud on täpselt sellised. Need on hullumeelsed ja reegliteta jalgpallimärulid, kust väljub võitjana ainult kõige osavam või parem strateeg. „Mario Strikersi” sarja eelmine mäng ilmus nii 10 aasta eest Nintendo Wii konsoolile ja ma olen selle järge sellest ajast peale pikisilmi oodanud, sest tegu on ühe ägedama mitmikmänguga, mida Nintendo konsoolidele osta võib. Selles osas „Battle League” minu lootuseid-ootuseid ei petnud, sest ühe konsooli taha võib koguneda kuni 8 mängijat ja täiesti pöörane möll on garanteeritud.

Kui te pole „Mario Strikersi” mänge varem mänginud, siis „Battle League” viskab teile mängu käivitades ette pakkumise mängu õpetav osa läbi teha. Kui te seda teha otsustate, satute streetfighterlikku kaklusmängu meenutavasse tundi, kus teile õpetatakse järjest liikumist, sööte, põiklemist ja lõpuks ka ühe puutega lööke, hüperlöökide tühistamist ja erinevate esemete kasutamist. Algajale võib see kõik tunduda üsna keerulisena, kuid tegelikult on mängus peamine jälgida, kus asuvad sinu meeskonnakaaslased ja vastased ning üritada leida seda vaba hetke, kus teele saata kas tavaline või siis kahte punkti väärt hüperlöök.

Hüperlööki saab sooritada ainult pärast väljakule langenud energiakera ära korjamist ja selleks valmistumine võtab rohkem aega kui tavalise löögi puhul. Kui sa aga suudad hüperlöögi mõõdiku täpselt ajastada, ei ole väravavahil võimalustki seda tõrjuda ja pall maandub võrgus. Kui sa natuke eksid, tuleb kaitsval meeskonnal elu eest nuppu haamerdada, et palli väravast eemal hoida.

Kaitses on vastupidi. Sa ei tohi vastastele hetkekski asu anda, sest iga käest antud sammuke vaba maad võib tähendada skoori kasvatamist. Väljakule heidetakse vahel ka kas suvaliselt, enne mängu lõppu või pärast pallita mängija mollimist nännikaste, kust saab korjata Mariole omaseid relvi – banaanikoori, kilpkonnakilpe ja pomme. Või siis jubedalt ebaausa võitmatuks tegeva tähe. Nende eesmärk on sulle väljakul ruumi teha või siis sinust eemale pääsenud ohtlikke ründajaid minema pühkida.

Seega kui te pole veel aru saanud, on mängukogemus ise lausa fantastiline. Kahjuks langeb „Mario Strikers: Battle League” aga samasse auku, kuhu on potsatanud ka mitmed eelnevad Nintendo Mario-teemalised spordimängud ilmumise ajal – sisutühjus. Üksinda mängimiseks on ainult üks kiire matš, mille reegleid muuta ei saa või siis miinusringiga nelja meeskonna turniir, mida on küll 6 erinevat, aga need saavad samuti kiirelt otsa. Mingit pikemat hooaega või lugu siin mängus kahjuks ei ole. Pärast 6 turniiri läbimist lukustub lahti küll raskem Galactic raskusaste, kuid see ei kaalu üles kesisevõitu üksikmängija sisu.

Internetis saab mängida teiste vastu, kuid siin saad ühe konsooli taga koos mängida vaid ühe sõbraga, seega 4 vs 4 lahingud võib ära unustada. Strikers Club mänguvalik lubab luua jalgpalliklubi (või sa võid liituda juba olemasolevatega), mida esindades sa siis mingi ajaperioodi vältel teiste vastu mängid (kas üksi või klubikaaslastega) ning oma klubi reitingut parandada üritad. Kellele meeldib internetis mängida, võib see mängulaad isegi põnevust pakkuda, sest netimängudega teenitakse ressurssi, millega oma klubi koduväljakut ägedamaks tuunida.

Üksinda mängimise eest teenid sa aga münte, mille eest ostetakse tegelastele erinevat varustust, mis muudavad mängijate välimust ning parandavad ja halvendavad nende teatud omadusi. Näiteks võib mõni kiiver anda Mariole juurde +2 Tehnikat, kuid võtab 2 punkti jõudu maha. Ma sain umbes 10 sekundi järel aru, et kakast saia teha ei tasu ja andsin kõikidele tegelastele varustusega juurde just neid omaduspunkte, milles nad nagunii head olid ja nii sai Yoshist lausa hävitav ründemasin, Peachist ülikiire keskväljamängija ja Rosalinast supertäpse jalaga söötja. Ma isegi ei mõelnud sellele, et võiksin oma kohmakast ja aeglasest Donkey Kongist mingi kiirema jooksja teha, sest tema ülesanne oli vastaste nägusid piirdele tutvustada, mitte Usain Bolti moodi olla.

Selline see „Mario Strikers: Battle League” ongi. See on mäng, mida on üliäge mängida, kuid võimalused üliägedalt mängida tunduvad kohutavalt piiratud. Nintendol on küll kombeks oma spordimänge tasuta täiendustega muuta ning „Mario Tennis” ja „Mario Golf” on hetkel suurepärased (eriti „Tennis”), kuid pole üldse kindel, kas see ka „Mario Strikersiga” juhtub. Seega kui teil on perekonnas/sõpruskonnas kaks kuni mitu sõpra-sugulast, kellega te vahel tahaksite mingit ulmelist ja superlõbusat jalkamärulit mängida, on „Mario Strikers” kindlasti teie aega ja raha väärt. Kui te mõtlete aga üksinda seda pusida, siis ma ei tea, kui kauaks seda mängu jätkub. Mina kavatsen seda igatahes kaua mängida, sest mul on Mario- ja jalkafännist poeg kodus olemas ning temale ja mulle on „Mario Strikers” koos mängimiseks tõeline nauding.

Lapsevanematele: „Mario Strikers: Battle League” sisaldab koomiksivägivallaga vürtsitatud jalgpalli ning selle juures tuleb pisematele mängijatele kindlasti olla toeks solvumiste ja ebaõnnestumiste korral.