Nintendo Switch Sports – ei lõhu teie telekat ära

Kui 2006. aastal ilmus koos Nintendo Wii konsooliga “Wii Sports”, sai sellest kiirelt paljude Wii sõprade üks lemmikmänge. Oli ka neid, kes ainuüksi “Wii Sportsi” pärast endale Wii konsooli ostsid. Kuidas aga on lood selle järglase “Switch Sportsiga”? Kas tegemist on sama hea või vahest lausa veelgi parema mänguga?

29. aprillil 2022 ilmus lõpuks ometi fännide poolt kaua oodatud “Switch Sports”. Kuna Tarmol, kellele tavaliselt sedasorti Switchi mänge mängida ja arvustada meeldib, parajasti aega polnud, maandus see seekord minu Switchi konsoolis. Esimeste minutite jooksul sai mulle kohe selgeks, et see pole kindlasti minu sorti mäng. Kuigi mulle Nintendo spordi- ja seltskonnamängud valdavalt küll meeldivad, jättis “Switch Sports” mind täielikult külmaks. Suuresti seetõttu viibis ka mänguarvustus, sest ma püüdsin kogu aeg leida muid põhjusi, miks “Switch Sportsi” mitte mängida.

Alustuseks, “Switch Sports” oleks pidanud ilmuma kohe koos Nintendo Switchiga, sest viis aastat hiljem on Switchil lihtsalt nii palju paremaid mänge olemas, et see jääb kaugele teiste mängude varju, selliseks mittemidagiütlevaks mänguks. Miks Nintendo seda ei teinud, jääb minu ja ilmselt ka paljude teiste jaoks müstikaks.

Enne mängimise alustamist saadetakse sind oma virtuaalset avatari looma. Kuigi siin saab valida erinevate kulmude, nahatoonide, soengute ja erinevate nägude vahel, jääb valik üsna kesiseks. Kõigele lisaks paistab su avatar olevat kesksoost, sest sugu sa valida ei saa ning tulemus kukub suuremal osal mängijatest üsna samasugune välja.

Tegelikult on sul siiski võimalik oma avatari hiljem erineva kraamiga veidi rohkem isikupärastada, näiteks erinevate riiete abil, aga kõik see istub lukus… võrgumängu taga. Võimalik, et tulevikus lisatakse sinna ka mingid mikromaksed, üldse ei imestaks. Aga hetkel, kui sa võrgus ei mängi, pead rahulduma selle kesise valikuga, mis olemas on. Olgu, kui sul on Mii kujukesed olemas, siis neid saad ka mängu lisada.

Kokku leiab siit siis kuus minimängu: Võrkpall, sulgpall, tennis, keegel, chambara, jalgpall. Valik on kesine ning mängudes nõutud liigutused Joy-Con’idega on sisuliselt mängust mängu samad. Nintendo lubab muidugi tulevikus uusi alasid juurde lisada, aga see on tuleviku teema. Sõltuvalt spordialast saab mängida kuni kaheksa mängijaga või siis üksinda arvuti vastu jõudu katsuda.

Võrkpallis liigutad sisuliselt oma pulti üles alla ja ongi matš võidetud… või kaotatud, sõltuvalt raskustasemest, mille valisite. Ei midagi erilist.

Erilist pinget ei paku ka sulgpall, kus sul tuleb nüüd samu liigutusi korrata, ainult mängu nimi ja animatsioonid on teistsugused.

Jätkame tennisega… Siin saab veidi rohkem vasakule ja paremale vehkida… aga mind jätab külmaks ka see minimäng.

Keegel on sellistes spordi- või seltskonnamängudes juba klassikuks saanud ja on seetõttu ilmselt ka kõige lihtsam. Aga nagu selliste keeglimängudega ikka, sätid sa üsna kiirelt paika selle õige nurga ja kiiruse kuidas keeglikuuli visata ja… oledki superstaar, kes järjest strike loobib ja “kalkuneid” (kolm järjestikust strike’i) korjab. Ägeeeee! Tegelikult ei ole äge, hoopis igav ja mõttetu on. Parem lähen päris keeglit mängima. Olgu, keegi on aru saanud, et niisama kuuli veeretamine pole huvitav ja mängu huvitavamaks tegemiseks on lisatud ka spetsiaalne mängurežiim, kus sul tuleb siis erinevatel raskusastmetel erinevate väljakutsetega rinda pista. Aga ma ei näe ennast ka seda väga pikalt mängimas.

Paremaks läheb kogemus siis, kui avan chambara-nimelise mängu. Tegemist on siis 1vs1 võitlusega kus vastased üksteist vahtkummist piikidega peksavad, kuniks üks neist kaotab ja näiteks mänguplatvormilt alla vette kukub. See on natuke teistlaadi ja vast olemasolevatest mängudest huvitavaim, eriti kui seda teise mängija vastu mängida. Seda võib ju mõnel õhtul isegi koos sõprade või pereliikmetega mängida.

Olemas on ka jalgpallimäng, mis tutvustab sulle hunnikut erinevaid liigutusi ja lööke. Kui need kõik nüüd meelde jätta ja harjutusi tehes jalgpalli mängimine selgeks õppida, siis on see üks neist mängudest, mis ilmselt paljudele siit kõige rohkem huvi pakkuda võiks. Sisuliselt on tegemist… “Rocket League” autojalgpalliga… Peaaegu kogu loogika on sama, kui turbod ja mööda väljaku äärt sõitmised välja arvata. Aga muus osas püüad sa samamoodi suurt palli vastaste väravasse ajada ja pahatihti tahab see pall igale poole mujale lennata, näiteks sinu enda väravasse, mitte vastaste väravasse. Lõbus mäng, mida võrgus koos teistega mängida.

Kui võrgus mängida ei taha, saab kõiki neid mänge mängida ka arvuti vastu. Valida saab kolme erineva raskustaseme vahel.

Kui sulle sõbrad külla tulevad, siis sõltuvalt spordialast ja olemasolevate Joy-Conide arvust saab neid kuni nelja mängijaga koos mängida. Siin muidugi võib esile tulla ka üks teine tõsisem probleem. Kui paljudel meist on kodus olemas suur avatud elutuba, kuhu mahuvad neli inimest kõrvuti niimoodi mängima, et nad puldiga vehkides teineteisele kogemata ei virutaks? Ilmselt mitte just väga paljudel ja seetõttu kukub ta paljude jaoks seltskonnamängude nimekirjast välja, sest on olemas palju ohutumaid, vähem ruumi võtvaid, mugavamaid ja mis peamine, kordades lõbusamaid mänge, mida külla tulnud sõpradega koos mängida.

Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!

Joy-Conide täpsus on muidugi ka selline nagu ta on, ei ole see ka selles mängus parem, eriti kiiremate spordialade puhul.

Mängu visuaalne pool on küll värvikirev ja sõbralik, aga ei midagi erilist. Heli on selline väga minimalistlik ja tavaline. Mitte, et ma siit nüüd midagi muud väga oodanud oleks, aga… Ühesõnaga heli ja visuaalne pool jääb kesiseks, mängul puudub omapära.

Mis puutub uudistesse, et “Nintendo Switch Sports” võib teie teleka ära lõhkuda, siis paanikaks pole põhjust. Tegemist on tavalise klikimagnetiga. Kui sa niisama “Switch Spordist” video või artikli teed, siis kes sellele ikka klikib, aga tee video või kirjuta kuidas see telekaid lõhub (teada on seni vaid 2 juhtumit, kus mängijad on puldi telekasse visanud) ja kohe klikke tuleb. Sest kõik tahavad näha või lugeda, et keegi on neist rumalam. Ühesõnaga, see mäng ei lõhu teie telekat ära, kui te just mingi eriline lödinäpp pole, kelle puldid kogu aeg mingis suunas lendavad või maha kukuvad. Ja ka selleks on õnneks lahendus olemas, nimelt tulevad Switchi Joy-Conid käepaeltega, mille kasutamine tagab, et ka kõige hooletumal mängijal ei lendaks puldid peost.

“Nintendo Switch Sports” ei ole otseselt halb mäng. Kui teile meeldis väga “Wii Sports” ja olete sellele kannatamatult Switchi peale järge oodanud, siis ignoreerige kõike seda, mida ma eespool kirjutasin, sest ilmselt jääte te mänguga rahule. Kõikide teiste jaoks aga on olemas palju paremaid spordimänge, kus samad minimängud on juba esindatud ja palju paremini.

“Nintendo Switch Sports” oleks pidanud ilmuma kohe koos Nintendo Switchiga, äärmisel juhul oleks võinud ta panna kaasa Nintendo Switch OLEDiga, sest ka sellest oleks abi olnud. Kuid tänaseks on “Nintendo Switch Sports” oma ilmumisega ikka lootusetult hiljaks jäänud ning 40-eurone hinnasilt selle juures ei õigusta end kohe mitte kuidagi.

Lapsevanematele: Tegu on “Wii Sports” järjega Nintendo Switchile. PEGI reitingusüsteemi järgi sobib see mängijatele alates 7. eluaastast, kuid see on sobilik ka noorematele mängijatele. Siinkohal soovitan kasutada Joy-Conidega kaasas olevaid käepaelu, et olla kindel, et laps kas kogemata või mängu peale vihastades pulti teleka või millegi/kellegi muu suunas ei lennutaks.