Splatoon 3 – plirts-plärts, käes on…

Oled valmis, sõdur? Siin on sinu värvirull ja vee… värvipüstol. Marss rindele! Ehmunud sõdur sööstab kartlike sammudega lillakaks värvunud lahinguväljale ja vaatab ringi. Plörts! Vastaste snaiper tõmbas ta ühe raksuga maha, kuniks snapiri kambajõmmid lilla värvi oranžiga asendavad ja niimoodi lahingu enda kasuks pööravad. Sõdur, ära maga! Uuesti tagasi! Nooruke sõjamees sööstab juba julgemalt, kombitsad uljalt lehvimas, edasi ja üritab samuti võimalikult palju pinda lillaks värvida. Silmanurgast märkab ta aga vastase erivõimena välja manatud robotit ja ohkab raskelt…

Nagu te aru saite, olen see sõdur mina. Kuna ma tulistamismänge mängin minimaalselt, siis ma üritan ka nende arvustamist vältida. Nintendo “Splatooni” seeriaga teen ma aga vahel erandi, sest seal ei ole alati otsustavaks see, kui täpselt ma jänkuna hüpates kellelegi pöördega kuuli silme vahele saata suudan, vaid hoopis see, kui osavalt ma vastaste kuule vältides pindu oma meeskonna värviga katta suudan ning tunda, et ma teen lahinguväljal midagi ära. Olgu, see on tegelikult ainult üks mänguviis, aga alustame algusest.

“Splatoon 3” on uus osa Nintendo värvilahingu-tulistamismängude sarjast, mida kõikjal maailmas palavalt armastatakse. Enne ja pärast antud osa ilmumist olen kuulnud kriitikat, et see on ju liialt teise osa sarnane ja oleks võinud vahest ainult allalaaditav lisa olla. Kuid tegelikult on täiendusi piisavalt, eriti korraliku üksikmänguosa näol, ning igasugused pisiuuendused on päris mõnusad ja kaoks eelmisse mängu lisades vahest lihtsalt ära.

Erinevalt eelmisest osast keskendutakse “Splatoon 3s” kohe ka nendele, kes ei soovi netimängu sukelduda ning saadaval on päris mahukas lugu. Järjekordselt kaduma läinud elektriangerja otsingutel läbitakse nii 10-12 tunni jagu tasemeid, mis on küll eelsoojenduseks netimängule, õpetades mängijatele erinevaid relvi ja trikke, mida teha saab, kuid on piisavalt heaks pähkliks ka kogenud värvipurtsutajatele.

Tasemed on üles ehitatud kergete puslemaailmatena, kus sa pead kas vastaseid alistama või lõppu jõudma, kasutades sulle antud vahendeid. Vahel saab relvi taseme alguses ka valida, muutes strateegiat märgatavalt.

Lugu algab iseenesest lihtsalt. Salajane Splatsville’i linna kanalisatsiooni all asuv maailm on kaetud mingi plögaga, mis sellega kokku puutudes kõik karvaseks muudab ning see mereelukaid meenutavatele tüüpidele loomulikult ei istu. Selleks hakataksegi nuputama, kes asja taga on ning avastama, mis maailmaga tegelikult tegu on. See kõik on päris vahva ja kui ma “Splatoon 2” puhul ütlesin, et üksikmängu pärast ma seda ei puutuks, siis “Splatoon 3” puhul on ka üksikmäng peaaegu mängu hinda väärt.

Üksinda maailma avastades ja sammhaaval puhastades-lahti lukustades leiate erinevaid kosmeetilisi vidinaid, mida saab netimängus oma kappi toppida ja kui te kord netimängu sukeldute, siis sealt te enam nii naljalt minema ei saa. Samas peate te arvestama, et “Splatoon 3” lapsesõbraliku pinna all peidab ennast juba päris pikk mänguseeria. Kuigi te võite tunda, et isegi algajana suudate midagi ära teha, nopitakse teid kangemate tegijate poolt mängeldes maha. Sageli ongi selline tunne nagu netis nähtud meemides, kus vastaste tiim koosneb terminaatorist, Robocopist ja kahest Chuck Norrisest ja sinu tiimis on Käsna-Kalle, Patrick ja keegi, kes konsooli juurest eemal on. Samas peaks mäng vähemalt idee järgi koostama meeskonnad taseme põhjal. Seega liiga algajad ei tohiks liiga proffidega kokku minna, aga mul on tunne, et nii see kahjuks küll pole.

Seega on vahel frustratsioon kiire tulema ja keegi võib lusika nurka visata ja mängust lahkuda. See tähendab aga, et kogu seltskonna jaoks on raund rikutud, sest siis visatakse kõiki “Connection Errori” saatel mängust välja. Väga veider süsteem, aga Nintendo on otsustanud, et just nii ongi õige. Õnneks ei juhtu seda tihti, nii kord mõnekümne matši jooksul, aga võite siiski arvestada, et kui teile tundub, et internetiühendus katkes, siis tegelikult otsustas keegi mängust lahkuda.

Naudingut aitab aga tõsta see, et lisaks üksikmängule on ka mitmikmängu täiustatud. Lisaks klassikalisele Turf Warsile, kus võidab see meeskond, kes rohkem pinda värvida jaksab, on nüüd pidevalt saadaval ka minu “Splatoon 2” vaieldamatu lemmik Salmon Run, kus neli mängijat arvuti juhitud vastaste lainete vastu jõud ühendavad. Kui varasemalt oli see mängulaad saadaval ainult kindlatel aegadel, siis nüüd võib iga hetk kalamarja rüüstama minna ja see on väga äge ning just selles mängulaadis ma kõige rohkem aega veetnud olengi.

Kui eelmises osas sai relvi enda kasutusse aegamööda uusi tasemeid kogudes, siis nüüd on asi grammi võrra lihtsamaks tehtud. Jah, te võite jätkuvalt minna nii-öelda loogilisena tunduvat rada ja osta endale relvad järjest lahti, kuid iga saadud taseme eest antud münte võib ka koguda, et seejärel osta endale just see relv, mis sulle meeldib, ilma et peaksid kaua ootama.

Relvade testimiseks ja harjutamiseks on oma koht ka näiteks uuenenud mitmikmängumenüüs, kus saab ringi tuustida, teiste sõnumeid lugeda ja müüja käest endale jõudu andvaid lisasid osta. Kui hästi otsida, leiab linnast üles ka väga veidra kaardimängu nimega Tableturf Battle, kus te peate taaskord mängulaua oma värviga katma, aga kasutama selleks kaarte. Hea vaheldus neile, kes teistega madistada ei soovi, vaid tahavad tehisintellekti intellektuaalsemal teel nüpeldada. Kunagi peaks see avanema ka teiste mängijate vastu mängimiseks, kuid seniks tuleb rahulduda arvutiga.

“Splatoon 3” on väga-väga hea tulistamismäng, eriti siis, kui peres soovib tulistamismänge mängida keegi, kellel veel väga vägivaldseid tooteid tarbida ei lubata. “Splatooni” oskuste lagi on küllaltki kõrge ja paari kuu tagant korraldatavad kogu nädalavahetuse kestvad Splatfestid, kus kolm tiimi üldvõidu nimel võitlevad, annavad mõnusa adrenaliinisärtsu. Need mõjuvad otsekui ülbamisõiguste allikana isegi siis, kui sina olid vaid üks mängija nendest miljonitest, kes sinu meeskonna nimel võitles. Samas ei ole see mõeldud minusugustele pühapäevatulistamismänguritele, sest teised saavad liiga headeks ja kui ma julgen nina Turf Warsi pista, saan ma Splatana-nimelise mõõgaga enne vastu vahtimist, kui ma ruutmeetri jagu värvi maha jõuan panna. Õnneks ei tapeta sind enam kohe sündides nagu varasemas osas, sest võitluse ajal sünnitakse nüüd lahinguväljast kõrgemal, eemaldades sünnipaiga valvamise võimaluse vastaste poolt.

Ainus, mis mulle närvidele hakkas käima, oli helitaust. Tean, et netis ülistatakse selle mängu taustamuusikat, kuid ma tahtsin suht ruttu kõik helid vaigistada ja mingi tavalise muusika mängima panna. Graafiliselt pole midagi ette heita, kõik on värviline ja liigub sujuvalt isegi suurema värvilödistamise ajal.

Igatahes, kui te olete varem “Splatooni” mänginud ja see teile meeldis, siis on teil see mäng ilmselt juba olemas. Kui teil seda veel pole, võite julgelt ostma minna, hea on. Kui te kunagi varem mänginud ei ole, siis on “Splatoon 3” parim variant ühest armastatud tulistamismängust ja peaks pakkuma hea mängukogemuse absoluutselt igaühele.

Lapsevanematele: Vere asemel lendab värvi ja kuna mängus puudub vestluse võimalus, siis ei lenda isegi roppuseid. Sobib julgelt igale vanusele, kes oskab värvipritsi-veepüstolit teiste peale suunata ja kui see ka kangidega ei õnnestu, on Switchi liikumistundlikkus abiks.