WWE 2K22 – see lööb serviti

“WWE 2K20” sai kriitikutelt ja fännidelt haledalt peksa. See oli vigane, katkine ja lohakalt tehtud. Sellest hoolimata tõmbasin ma aga kardinad ette ja mängisin salaja, et keegi jumala eest ei näeks, erinevaid matše ikka päris pikalt. Lootsin, et tuleva aasta variant on parem, kuid lootuseks see jäigi. Nimelt pühiti “WWE 2K21” täielikult vaiba alla ära ja varasemalt “NBA 2K” sarja putitanud Visual Conceptsile anti lisa-aasta, et mängukogemust lihvida. Lubati, et see lööb teisiti. Nüüd on “WWE 2K22” väljas ja oi, kui valusalt ja mõnusalt ta lööb. Hoopis teine tera.

Sarnaselt teistele “WWE 2K” ja “NBA 2K” sarjades olevatele teostele on ka “WWE 2K22” tohutult suur mäng. Siin on üle 160 maadleja (kellest paljud pole enam WWE palgalgi), hunnik erinevaid areene (sealhulgas COVID-19 perioodil kasutatud veebikaamerapiltidega Thunderdome) ning konkreetne kuhi valikuid ja matšivõimalusi, mida esmapilgul ei jõua ära mängidagi. Ahjaa, ilmselt on siin ka ajaloo suurim ja sügavaim loomelaad, kus võid endale luua ükskõik millise maadlustähe, areeni, tiitlivöö või riietuse, mida hing ihkab. Ja kui arvad, et ise ei saa hakkama, siis Community Creationsi all on keegi seda juba raudselt teha proovinud.

Kui Drew Gulak (keda ma pole vist isiklikult kordagi maadlemas näinud, häbi mul olgu) on sulle mängu põhitõed selgeks õpetanud, on aeg sukelduda erinevatesse mängulaadidesse. Play Now ehk ühe matši laad annab sulle kõik seni lahti lukustatud maadlejad ja matšitüübid, seega kui sa tahad kedagi tolidega materdama hakata, siis võtke No Holds Barred ja läks. See mängulaad on mõeldud põhimõtteliselt simuleerima seda, mida te telekast näete. Kaamera liikumine, pürotehnika ja näoilmed on üritatud lihvida nii heaks kui tänapäeva tehnoloogia lubab ja ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et “WWE 2K22” näeb täiesti fantastiline välja ja kaadrisagedus ei lange vist hetkekski ka siis, kui üle nelja maadleja korraga areenil rähkleb. Nahk, tekstiil, higipiisad, läiked, saapapaelad… kõik on viimse detailini üles vuntsitud. Ainult juuksed on jätkuvalt poolpidused ja nii-öelda PlayStation 2 tasemel, aga see on ilmselt videomängude üleüldine probleem, sest kui tegu pole just Pixari multikaga, on arvutigraafikaga karvad suht koledad.

Kui tahate aga mängu veel rohkem ära uppuda, siis ootavaid teid Universe, Rey Mysterio Showcase, MyGM, MyRise ja MyFactions. Igaüks neist võiks vabalt olla eraldi mäng, sest kõigi jaoks teil nagunii aega ei jätku.

Universe jaguneb omakorda kaheks, lubades mängida nii ühte maadlejat juhtides arvuti poolt ette söödetud matše kui ka ise valida, kellega kedagi karvupidi kokku saata ja keda juhtida.

Rey Mysterio Showcase keskendub kuulsa maadleja karjäärile ja 12 mängu tegijate poolt välja valitud matšile. Selle mängulaadi muudab eriliseks selle loo jutustamine, sest päris mäng vaheldub videolõikudega ehtsatest matšidest, mis sind mingisse olukorda panevad. Rey ise jutustab kaasa ja kommenteerib nii oma vastaseid kui ka tundeid, mis teda mingeid matše läbides valdasid. Kui te olete näiteks tema ja Eddy Guerrero vastasseisu fänn, siis peaksite seda mängulaadi eriti heldinult mängima, sest kohati tundus see olevat ka lausa Eddy Showcase.

MyGM annab teile ühe viiest tegevjuhist, kelle erivõimeid kasutades peate te võimalikult uhke ja fännidele meeldiva saate kokku klopsima. Te saate koostada matše, panna kedagi ülbitsema ja valida drafti raames ka endale uue maadlejate nimistu. Kahjuks on (vähemalt hetkel) see natuke üheülbaline, sest matšitüüpe on täpselt kaks (üks-ühele ja kaks-kahele) ning teatud tüüpi maadlejad saavad maadelda ainult teatud tüüpi maadlejate vastu, et reitingud hästi kerkiks. Tundub, et suuri pisikeste vastu madistama saates läheb rahvas eriti leili, aga seda ju nädalast nädalasse teha ei viitsi. Aga tülpimust aitab parandada uute või siis pigem vanade superstaaride palkamine, nende moraali üleval hoidmine ja rahva soovidele vastu tulemine. MyGM on neetult sügav mängulaad ja siia võib feimi ja sulli koguma jäädagi.

MyRise jaguneb taas kord kaheks. See mängulaad palub teil ise tegelase luua ja te saate teha nii mees- kui ka naismaadleja, kelle lood on täiesti erinevad. Eesmärgiks on loomulikult amatööri staatusest täheks tõusta, kuid siin on lugu natuke NBAstatud ning põhimõtteliselt võid sa ka kohe John Cenat või muud tähtsamat nina kimbutama minna. Ma oleks tahtnud näha natuke rohkem virelemist ja viletsamate tiitlite nimel heitlemist, kuid ilmselt on fantaasia ülal hoidmise nimel mängijale vabad käed antud.

MyFaction on vana hea kaardimängulaad, kus te kogute erinevaid WWE maadlejaid ja koostate neist endale meeskonna ning üritate arvuti juhitud vastaste vastu võimalikult ägedaid matše korraldada. Just nimelt, arvuti juhitud vastaste vastu. MyFactionit nimelt ei saa teise inimese vastu mängida ja see teeb selle virtuaalraha kasutava mängulaadi väga veidraks. Miks ma peaks tahtma arvuti vastu mängimiseks päris raha eest virtuaalraha ostes kaardipakke avada? Äkki keeratakse hiljem raskusastet nii üle võlli, et ma ei saa ilma supertähtedeta enam läbi? Kes teab? Igatahes, ka see mängulaad on tegelikult üüratult suur ja kaardipakkida avamine on nõmedalt sõltuvust tekitav.

Mul on veel üks hea uudis. Lisaks lõpmata sügavatele mängulaadidele on ka mängitavus väga-väga hea. Visual Concepts on teinud võitlussüsteemi mitmeid muutuseid ja suurem osa neist teevad mängu paremaks. Sul on nõrgad löögid, tugevad löögid ja heited, mis nüüd kaklusmängudele omaselt kombosid moodustavad. Neid pole mängimiseks absoluutselt vaja, kuid kombode animatsioonid on fantastilised ja mitmekülgsed. Kui te olete löögiseeriat sisse saavaks pooleks, siis teadke, et ka kaitset on muditud, kuid see on natuke… veider.

Olgu, selgitan lähemalt. Varasemates mängudes oli süsteem selline, et peksa saamise ja peksmise eest saite endale pareerimisi ehk Countereid, millega vastase lööke ära nullida. Tänu sellele olid matšid inimeste ja kõrgema taseme CPU vastu pigem sellised, kus võitis see, kes suutis vastase Counterid ära kulutada, ise ühe löögi pareerida ja siis vastasele mingi tugevama vopsu anda. Nüüd on Countereid lõputult ja nende ajastus on minu meelest muudetud tunduvalt leebemaks ning see muudab matši sujuvamaks ja loogilisemaks, kuid see pole ainus muutus kaitsemängus.

Nimelt saab kombosid ja lööke omapoolse nupuvajutusega katkestada. Kui vastane haarab teid näiteks heiteks kinni, saate teie omapoolse heitenupu vajutusega sealt vabaks rabeleda. Kui teile üritatakse kombot teha, võite õiget lööginuppu vajutades kombo katkestada. Kui te ei counterda, on selleks mõeldud nupp blokkimiseks ja R1-nupuga (PlayStationil) saab löögi eest ära põigata. See kõik kokku tähendab, et mängus on meeletus koguses animatsioone, mis on ühest küljest hea ja teisest halb. Hea on see, et maadlus näeb välja tõsiselt dünaamiline ja sujuv ja kohati isegi realistlik, kuid teisalt jäävad maadlejad sageli animatsioonidesse kinni, eriti CPU juhitud vastaste puhul ja sellised üksikud komistused riivavad üsna teravalt silma.

Kõige tähtsam on aga see, et “WWE 2K22” on väga lõbus nii üksinda kui ka teiste inimestega mängides. Mitmikmäng muutub hetkega kaootiliseks, eriti mängulaadides, kus tuleb mingi kohver või meistrivöö redeliga lae alt alla tuua ning pilked, naer ja meeleheide on sagedased. Aga just seda peabki üks korralik maadlusmäng fännidele pakkuma – tsirkust ja leiba.

Lapsevanematele: Kui teil kasvab kodus mõni maadlushuviline, kes WWE profiliigat fännab, siis siin pole mitte mingit kahtlustki – ta naudib iga “WWE 2K22” seltsis veedetud sekundit. Tegelikult julgeks ma olla veelgi kindlam: tänu nupuklõbistamist soosivale võitlussüsteemile suudab selle põhitõed paari minutiga ära õppida igaüks ja ma julgen seda soovitada isegi täiskasvanute peomänguks, kui teil rohkem pulte on.