Xenoblade Chronicles 3 – Lanz tahab midagi toekamat

Armastan Monolith Softi rollimänge. Kohe väga. Kui Nintendo 2022. aasta veebruarikuus oma tulevasi mänge tutvustades ka “Xenoblade Chronicles 3“ treileri internetiavarustesse paiskas, siis ma reaalselt kiljusin rõõmust. Antud mängusari on minu jaoks nagu vanemad „Final Fantasy“ seeria osad, mille kohta ma samuti kogu infot ahmisin ja osa väljatulekuni jäänud päevi lugesin.

„Xenoblade Chronicles 3″ võitlussüsteem on ilmselt üks parimaid, mida ma näinud olen ja selle maailma suurus ja pakutav silmailu on täiesti fantastilised, kuid… olles loo läbinud, pean ma tunnistama, et ma olen tohutult pettunud. Miks nii? Miks „Xenoblade Chronicles 3“ mind rõõmust ja teotahtest kuivaks väänas, nagu kasutatud ja räsitud pesukäsna? Eks lugege edasi.

„Xenoblade Chronicles 3“ leiab aset Aioniose-nimelises maailmas. Kui mängu esimest korda näidati, kommenteerisid selle loojad, et tegu on ühenduslüliga varasemate osade vahel, sest maailmas on mitmeid eelmisest kahest mängust tuttavaid kohti ja elemente.

Kaks vaenujalal riiki-rahvust, Keves ja Agnus, sõdivad. Seda on tehtud juba kaua, liiga kaua, et keegi algustki mäletaks. Sõda, häving ja surm on kõik, mida tuntakse. Mõlema poole sõdurid elavad 10 aastat ehk tsüklit ja kui nad lahingus ei lange, ootab neid kuulsusrikas naasmine neid loonud kuninganna rüppe (loe: surm). Iga tapmine toidab lahingus osalenud väeosa Leegikella (Flame Clock), mis annab neile nii jõudu kui ka prestiiži. Rohkem vastaseid surmavate väeosade reiting on kõrgem ja nad saavad kuningannalt tasuks paremat varustust-söögikraami ning kui Leegikell hääbuma peaks, hukkuvad sellega seotud sõdurid. Seega sõda ja tapmine on kõigi osapoolte jaoks elu vältimatu osa.

Mängu peategelasteks ongi Kevesi sõdalased Noah, Lanz ja Eunie ning Agnuse poolt esindavad Mio, Taion ja Sena. Noah ja Mio on rolli poolest langenute ärasaatjad, kelle ülesandeks on nukra flöödiviisi saatel langenuid mälestada, kuid Noah’s tärkab oma tööd tehes üha rohkem ja rohkem kahtlus, et kas selle hädavajaliku, ent samas nii arutu sõjamasina toitmisel on ikka mõtet? Kas elul on midagi enamat pakkuda, kui surm?

Ühe missiooni käigus, mil meie kuus kangelast omavahel esimest korda kohtuvad, trehvavad nad vana meest, mis on nende silmis täiesti ulmeline, sest nii vanaks ei saa ju keegi elada, ning ennast Moebiuseks nimetavat ropu suuga koletislikku kurjamit. Vanahärra vabastab nad veidrat masinat käivitades Leegikella ikkest, annab neile võime ühe vastaspoole liikmega jõud ühendada ja Ourobourose-nimeliseks robotiks muutuda. Pärast koletise tagasi löömist soovitab vanamees neil tõe teada saamiseks kauguses terendava hiiglasliku mõõga suunas teele asuda. Kuna Moebius kasutas miskist võlujõudu, peavad nii omad kui ka võõrad meie kangelasi nüüd samuti vaenlasteks, seega teekond ei saa olema kerge.

Sellega saab alguse teekond, kus kahe vaenupoole sõdurid peavad oma jõud ühendama ja mõistavad, et maailm on sootuks siiruviirulisem kui nad seni arvanud on ning nad otsustavad proovida ka teisi väeosasid Leegikella võimu alt vabastada. See aga eeldab taplemist. Palju taplemist. Seega kui enam sõdureid otseselt tappa pole vaja ja Noah ütleb isegi mängu alguses, et nüüd tuleks sõduritega kokkupõrkeid võimalikult palju vältida, lennatakse julmalt peale kõigele, mis kangelaste poole kahtlaselt vaatab ja kustutatakse nii loomade kui ka inimolendite eluküünlaid. Selle juures on hea muidugi see, et võitlussüsteem on fantastiliselt hea, mitmekülgne ja areneb mängu käigus pidevalt edasi.

Tegelastel on tavaline automaatne rünnak ja mängija ülesandeks jääb neid ainult lahinguväljal ringi liigutada ja õigel hetkel kas löökide või aja jooksul täituvaid erivõimeid ehk Arte aktiveerida. Igal tegelasel on oma klass, mille raames õpib ta sellele omaseid omadusi. Kui mängus avaneb võimalus klasse vahetama hakata, saate te ka oma senise klassi omadusi Master Artide näol uut ametit õppides kasutada ja neid ühe oma tavalise Artiga ühendada, luues Fusion Arti, millel on mõlema võime omadused.

Kõlab segaselt? Tore. Tegelikult see ei ole seda, sest suurem osa võitluseid hõlmab lihtsalt ekraanil asuvate mõõdikute jälgimist ja nende täitumisel vastava löögi aktiveerimist, soovitatavalt positsioonilt, mis selle jaoks kõige mõistlikum on. Ühel hetkel avaneb Artide „tühistamise“ võimalus, ehk kui teil on mitu mõõdikut täis, saate te enne ühe löögi lõppu aktiveerida teise löögi, mis kiirendab relvaga vemmeldamist ning täidab kiiremini uusi ja veel tugevamaid mõõdikuid.

Ei tasu unustada, et üks vanamees andis teile mängu alguses võime Ourobouroseks muutuda. Jah, te saate seda teha ka võitluse ajal ning nendel on omakorda Artid, mida õppida ja aktiveerida, kuid Ourobourose kujul saate te olla ainult piiratud aja ja see kaotab ära kaks vastavat tegelast, seega tavavõitluste ajal ma Ourobourostele eriti ei mõelnudki. Löögikäsnadest bossivõitluste ja kangemate vastaste ajal kuluvad need aga marjaks ära, kasvõi kiire ravitsemise eesmärgil.

Lisaks on olemas eelmistest „Xenoblade’i“ mängudest tuttav Break-Topple-Daze-Launch-Smash kombo. Osadel löökidel on olemas mõni ülalpool nimetatud omadustest, mis lubab teil vastase kaitse murda, ta pikali lüüa, uimaseks taguda, õhku paisata ja nii edasi. Probleem on selles, et minu mängukogemuse põhjal olid umbes 90% vastastest sellele kas immuunsed või surid nad enne ära, kui ma midagi teha jõudsin. Tegelikult on selle kombo eesmärk selles, et ühte neist efektidest omav vastane on nõrgem ja saab rohkem peksa. Eriti mõnus on pärast Launchi teha kurjamile ka ülim rünnak ehk Chain Attack, mis laseb teil rahulikult oma tegelaste võimeid aktiveerida ja kerget mõistatusmängu mängida, et kolme kuni viie käiguvooru jooksul vastastele miljonite elupunktide väärtuses kahju teha. Hilisemad bossid ongi võidetavad põhimõtteliselt ainult Chain Attackidega, sest neil on nii palju elu, et tavalöökidega jääkski neid taguma.

Kui lisada suurepärasele võitlussüsteemile veel lisahüvesid andvate toitude valmistamine, näitajaid kergitavate juveelide meisterdamine ja jõudu kasvatava varustuse kasutamine, on siin mikromajandamist maa ja ilm. Kui silme eest liiga kirjuks läheb, on alati võimalus vajutada ühte nuppu, mis tegelasele mängu arvates parima kraami selga viskab. Mina kusjuures kasutasingi enamjaolt seda. Sest kuigi võitluse käigus saab tegelasi vabalt vahetada, näiteks kui te tahate ise kindlasti ravitseja olla ja ta õigesse kohta manööverdada, siis mina jäin tavaliselt kahjutegija rolli ja sättisin alati oma ründajad endale käepärasemaks.

Selleks, et eelpool mainitud klasse juurde saada, leiate te maailmast erinevaid kangelasi, kes pärast mõnda nendega seotud ülesannet teiega liituda tahavad. See lubab teil oma tegelasi veelgi enam muuta ja kangelasi saab kasutada ka seitsmenda kambajõmmina, kes pahasid mollida aitab. Mõned neist on head, mõned paremad, kuid nende ja nendega seotud väeosade või tegevuspaikade avastamine on vahel põnevamgi kui mängu enda lugu.

Aga nüüd te tahate kindlasti küsida, et kui lugu tundus väga põnev ja võitlussüsteem on fantastiline, siis miks mulle see mäng ei istu? Põhjus on mängu toonis. Nimelt on „Xenoblade 3“ läbivateks teemadeks elu ja surm. Seetõttu on kogu mängu toon melanhoolne, rusuv ja lootusetu ning seda 100 tundi või rohkemgi kogeda oli minu jaoks tõeline piin.

Olgu, ma tean, et ma ütlesin, et „Xenoblade 2“ animenaljad olid vahel kohatud, kuid antud mängu puhul ma lausa anusin endamisi kasvõi ühte nalja või positiivset asja, sest… „Xenoblade 3“ maailmas on kõik halvasti. Kõik. Ja mina olen oma olemuselt liiga positiivne inimene, et sellisest asjast rõõmu tunda. Seepärast ei loe ma ka näiteks Kafka teoseid. Ma ei talu sellist rusuvat meeleolu. Vahepeal tundub, et loos tuleb küll paar helgemat hetke, kuid siis mõtled sa sellele, kuidas nendeni jõuti või mis nendele järgneb ja masendus hiilib taas ligi. Minu jaoks oli see Jaapani rollimängus väga ootamatu, sest isegi sarnaste teemadega maadlevatel „Final Fantasy“ osadel olid oma positiivsed noodid täiesti olemas. Ma ei osanud oodata, et üks mäng võib olla läbi ja lõhki nii tõsine, ehk nagu ma internetis kirjeldasin: „Läksin vaatama „Väärituid tõpraid“, aga mängima pandi „Schindleri nimekiri“. Mõlemad head filmid, aga see teine pole kohe mitte ühestki otsast minu maitse.

Sisu on mängus palju. Juba lihtsalt põhilugu võib mängida vaat et sada tundi, kuid väeosadesse tekib neid külastades erinevaid lisaülesandeid, mis eeldavad tavaliselt paaris kohas ära käimist ja siis sinna naasmist, vahepeal midagi üles korjates või kedagi maha lüües. Teate küll, tavaline Jaapani rollimängu kraam.

Kõik lisaülesanded annavad teile raha, esemeid ja kogemuspunkte, mida lõkketule ääres istudes lisaks lahingutest saadule kasutada saab, tõstes tegelaste taset veelgi. See on nüüd aga omamoodi kahe teraga mõõk. Neile, kes otsivad mängust pinget, ei ole seda lisakogemuspunktide asja üldse vaja, sest seeläbi saab oma tegelaste taseme kiirelt ja vahest ka ootamatult tõsta nii kõrgele, et mäng ei paku teile enam absoluutselt mingit pinget. Internetis on hala selle üle küll ja küll. Mina olen aga veidi teistsuguse mõtlemisega. Minu jaoks on Jaapani rollikad alati olnud sellised enda leveli võimalikult kiiresti kasvatamise ja ennast ülitugevana tundmise mängud ja mulle meeldib see tunne, et ma ei pea tavamaailmas ringi sibavate merisigade ja linnukeste tapmise pärast liialt higistama. See, et loo bossid seetõttu möödaminnes laiaks litsutakse, on väike kõrvalnäht lihtsalt, millega mina olen nõus leppima. Teiste jaoks võib see olla aga miinus, seega arvestage sellega, enne kui te tegelasi liialt kasvatama asute.

Graafika on kohati fantastiliselt ilus ja kohati… noh, ütleme, et karvane on veel vähe öeldud. On näha, et Monolith pigistab vanast heast Switchist viimase välja ja kui mäng näeb hea välja, näiteks vaheklippides tegelaste nägusid ja ilmeid näidates, näeb see ikka väga hea välja. Mingi suurema koletisega tapeldes tõmbub kaamera aga eemale ja pildikvaliteet langeb märgatavalt, et kaadrisagedust üleval hoida ja see riivab vahel kohutavalt silma. Aga üldmulje on tegelikult hea ja ilmselt ei räägi minu tehtud pildid siin kindlasti õigust, sest minu kogemuse põhjal ei ole „Xenoblade 3“ lihtsalt selline mäng, millest sobival hetkel ilusaid pilte saaks.

Muusika on aga võrratu. Sel korral on Yasunori Mitsudaga (ma peaks talle vist koju mingi altari tegema või midagi) liitunud veel rodu häid heliloojaid ja üheskoos on nad loonud tõeliselt lummava helitausta. Lugesin ühest intervjuust, et tegelikult meisterdasid nad oma kätega ka peategelaste Noahi ja Mio flöödid, et luua täiesti ainulaadne heli, läbi mille Mitsuda ennast väljendada saaks.

„Xenoblade Chronicles 3“ on seega fantastiliselt hea Jaapani rollimäng, kust leiate tohutu suure maailma, mitmekülgse võitlussüsteemi, huvitavad tegelased ja lademetes sisu. Samas on mängu toon selline, et olgu ta nii hea kui tahes, ei suutnud ma seda nautida. Ilmselt olen ma selles osas konkreetne vähemus, seega ärge kartke, tegu on rollimängusõprade jaoks kohe kindlasti kogemist väärt mänguga ja kui teile eelmised „Xenoblade’id“ on meeldinud, peab ka antud teos teie riiulis oma koha leidma.

Lapsevanematele: Mäng käsitleb elu ja surma ning on oma tooni poolest väga tõsine. Lisaks tuleb palju lugeda ja kuulata, seega veenduge, et teie peres mängima hakkav isik seda teha viitsiks.