Mega Mani te vast ju ikka teate? Capcomi mängukangelane on juba aastakümneid jooksnud, hüpanud ja pahasid tulistanud, võttes vahepeal aega ka külalisesinemisteks mõnes erinevate ettevõtete tegelastega kaklusmängus ja strateegiarollikas. See viimane žanr on talle eriti tuttav, sest tegelikult on Mega Mani mängude seas koguni terve seeria strateegiarollikaid nimega “Mega Man Battle Network”. See sari ilmus Nintendo pihukonsoolil Game Boy Advance’il ja pakkus võrreldes seniste jookse-hüppa stiilis mängudega sootuks uut kogemust.
“Mega Man Battle Networki” sarjas on kokku kuus mängu, kuid alates 3. osast hakati pokémonilikult välja andma kahte varianti ühest mängust ning erinevatel variantidel on erinevad vastased ja võimed, kuid sama lugu. Seega tegelikult on sarjas nii-öelda 10 mängu ja need kõik on nüüd topitud Nintendo Switchi mängukaardile, et ka uus mängurite põlvkond sinise märulikangelase seikluseid kogeda saaks. Juurde on lisatud veel kunstigaleriid ja muusika kuulamise valikud, et vanade fännide nostalgiat veelgi enam tagant utsitada.
Tegelikult pole “Mega Man Battle Networki” peategelaseks üldsegi Mega Man ise, vaid hoopis poisiklutt nimega Lan. Lan elab maailmas, kus kõik on digitaalne ja võrku ühendatud ning inimestel on oma netivalvur ehk navi, kes võrgus nende käepikendusena seikleb. Sarnaselt lugematutele multikatele on Lan koolipoiss, kes satub koos oma navi Mega Maniga erinevate seikluste keerisesse ja nagu multikates lähevad ka tema maailmas panused iga hooajaga… köhh, mänguga üha suuremaks. Lani ülesandeks on siis pärismaailmas ringi sibada, erinevate inimestega rääkida ja õiges kohas ennast võrku ühendada, et Mega Man oma asju ajada saaks.
Mega Mani tööks on võitlemine. Võitlused toimuvad kõikides 6 või 10 mängus 3×6 ruudu peal, millest pool kuulub alguses sulle ja pool vastastele. Mängija peab Mega Mani juhtides vastaste rünnakute eest ära põikama, samal ajal nende liikumist ette ennustades ja õigesse kohta tuld andes. Tuld võib anda nii tavarünnakuga kui ka kaardipakist tõmmatud kaarte kasutades, mis on siis, kui see toimib, üllatavalt lõbus mehaanika. Maailmast leiab nimelt erinevaid uusi kaarte, mida oma kaardipakki panna ning suur osa mängu lõbust tuleb kaartidevahelise sünergia leidmisest, sest kui tavaliselt saab aktiveerida käigus ainult ühe kaardi, on neil tegelikult erinevad liigid ja kui sa tõmbad enda käigu ajal kätte ühe liigi kaarte, võid need järjest aktiveerida. Mõned sellistest järjestustest loovad ülitugevaid rünnakuid, mis natuke krõbedamate bossilahingute juures marjaks ära kuluvad.
Aga… sa sõltud siinkohal kaartide südamest. Kui ikka õiget kombot ei tule ega tule, pead niisama vastastel elupunkte maha toksima ja pakiehitusel tulebki arvestada sellega, et kaheksal korral kümnest ei tõmba sa sobivaid asju ning siis peavad su rünnakud ka niisama pädevad olema. Mida kaugemale seeriaga minna, seda rohkem tuunitakse ka selle võitlust ja sina saad koguda näiteks erinevaid esemeid, et Mega Mani tugevamaks muuta või kasutada kakluses kaarte, mis on küll ülitugevad, aga mille tulemusena Mega Man tulistab juhuslikke vastaseid. Samas jääb selline tuunimine ikkagi pinnapealseks ja võitluse kondikava püsib kõikide mängude lõikes põhimõtteliselt samana, mis on suurepärane, sest võitlus on tegelikult lõbus ja taktikaline ning mul polnud isegi juhuslike võitluste läbimise vastu midagi.
Nagu ma eespool mainisin, on tegu paarikümne aasta vanuste Game Boy Advance’i mängudega. See on ühtlasi ka miinuseks. Nimelt olen ma muutunud neetult mugavaks ja eeldan tänapäeval kõikidelt mängudelt mingisugust automaatset salvestust. Isegi Nintendo Online’i mängud on vajadusel tagasi keritavad ja/või salvestavad mängu kinni pannes automaatselt koha, kust jätkata saab. “Mega Man Battle Network” seda ei tee. Tegu on puhta GBA pordiga ja kuigi mängu saab iga hetk menüüst salvestada, tuleb seda teha käsitsi.
Kujutage nüüd ette, kui tige ma enda peale olin, kui ma olin ühe digitaalse koobastiku läbinud, bossi maha nottinud ja olin kusagil teise seikluse poole peal, kui mulle sattusid vastu vastased, kes mind nobedalt maha tapsid (sest võitlusest saab põgeneda vaid siis, kui sa tõmbad põgenemiskaardi) ja mäng mind ESIMESE digitaalse koobastiku ukse ette tagasi viskas. Siis tuli mulle meelde, et ma salvestasin ju seal… Nojah, omad vitsad peksavad, aga ma eeldaks vähemalt mingisugust mängijate ajast lugu pidamist.
Kui te tõesti kusagil hätta jääte (sest vahel tuleb ette konkreetselt ootamatuid raskusastmehüppeid), on ühe uuendusena lisatud võimalus oma tavarelva kuulide jõudu sajakordistada ja see muudab ka kõige nõmedama koobastiku läbimise lapsemänguks.
Lisaks soovitan ma mängida kindlasti Switchi pihukonsooli režiimis, sest jällegi, tegu on vanade väikesele ekraanile mõeldud mängudega ning kuna graafika silumiseks on kasutatud mingit filtrit, mis muudab piirjooned ja detailid häguseks, ei ole seda suurema ekraani peal üldse hea mängida. Pihukonsoolirežiimis oli kõik täiesti talutav.
“Mega Man Battle Network” on väga hea mäng, mis on Eestis vast natuke tundmatuks jäänud, sest minu mäletamist mööda ei olnud Game Boy Advance siinkandis kuigi levinud. Tegu on meeldivalt lõbusa, värvilise ja taktikalise rollimängusarjaga, kus on antud žanri fännidele mängimist rohkem kui kamaluga. Füüsilist koopiat soetades saate ühel kaardil kõik mängud korraga kätte, digitaalselt saate osta need kahe eraldi osana. Kui teile on kunagi Jaapani rollimängud ja/või taktikalised rollimängud meeldinud või te meenutate heldimusega vanu multikaid nagu “Medabots” või “Digimon”, on “Mega Man Battle Network” isegi tegelasega mitte lähemalt tuttav olles väga hea ajaviide.
Autori märkus: võtke minu hinnangu juures arvesse, et kuna siin kogumikus on 10 mängu, millest igaüks on 10-20 tundi pikk, siis pole ma neid kõiki üksipulgi läbi mänginud, vaid erineva numbriga väljalasete algustunde avastanud ja erinevusi võrrelnud.
Lapsevanematele: “Mega Man Battle Network Legacy Collection” on väga vahva ja lapsesõbralik rollimängusari, mis meenutab vanu tuttavad hommikusi multikaid. Samas peitub lihtsa pealispinna all taktikaline võitlussüsteem, mis eeldab korralikku keeleoskust ja viitsimist sulle antud vahendeid tundma õppida. Seega arvestage oma pere mänguhuviliste kannatusega.
Ilmus: 14. aprill 2023
Arendaja: Capcom, Digital Eclipse, Backbone Entertainment
Väljaandja: Capcom
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED
