2020. aastal, keset meeldivalt rahulikku koroonaviiruse levikuperioodi, avaldas Nintendo parima ajaviite- ja mittemidagitegemismängu „Animal Crossing: New Horizons“. See oli täis erinevaid ülesandeid, mida sa pidid iga päev tegema, et mängus edasi jõuda, aga tempo oli täiesti sinu enda teha. Oleme pikalt midagi samasugust oodanud ning nüüd on see ilmunud. „Pikmin 4“ on järjekordne Nintendo hea tuju mäng, mida võib enamasti täiesti omas tempos nautida.
Tegelikult tuleb siin minna pisut ajas tagasi. „Pikmin“ on nimelt juba üsna vana seeria, selle esimene osa ilmus 2001. aasta lõpus Gamecube’i-nimelisele konsoolile. 2004. aastal ilmus „Pikmin 2“ ning 2013. aastal „Pikmin 3“. Esimesed kaks mängu anti 2023. aastal juunis välja ka Nintendo Switchile, kuid seda tehti vaat et muutmata kujul.
Esimene „Pikmin“ nimelt ei ole ühestki otsast rahulik hea tuju mäng. Selle peategelane kapten Olimar teeb hädamaandumise võõral planeedil, mis on ilmselgelt Maa. Sealt avastab ta pikminite-nimelised taimeolendid, kellel on vastavalt värvidele erinevad võimed, ning avastab, et just need elukad suudaksid aidata tal tükkideks purunenud kosmoselaeva uuesti kokku lappida. Nipp on aga selles, et „Pikmin 1“ paneb mängijale peale ajalimiidi: 30 piiratud kestusega mängusisest päeva. Kui ühel neist midagi untsu läheb, on juba üsna keeruline ree peale tagasi saada, sest algab ülesmäge võitlus. Mina ei salli mängudes peale sunnitud ajalimiite. Need on nõmedad. Seepärast ma ei nautinud seda mitte üks põrm ja ma ei soovita seda kellelegi, peale mänguajaloolaste, kes tahavad näidata, kuidas üks mänguseeria aja jooksul paremaks muutuda saab.
„Pikmin 2“ teeb asja mõnusamaks. Lugu läheb edasi otse „Pikmin 1“ lõpust, kus Olimar avastab koju naastes, et tema leivaisa on kõrvuni võlgades ja ta peab koos uue kaaslase Louie’ga ohtlikule võõrale planeedile naasma, et võla katteks aardeid koguda. Uusi mehaanikaid eriti palju pole, on lisandunud ainult koopad, mida läbides erinevaid pusleolukordi läbi närida. Seega ma soovitan julgelt „Pikmin 1 ja 2“ ajaloohõlma unustada ning võtta käsile midagi palju ägedamat – „Pikmin 4“.
Sarja neljas osa sobib suurepäraselt ka esmakordselt taimeolendeid orjastama tulevatele kosmosesangaritele, sest vanade tegelaste kasutamise asemel saate te selle endale ise luua.
Põhiloo eesmärgiks on üles leida kapten Olimar, kes on kadunuks jäänud, kuid selle käigus leitakse terve trobikond teisi tegelasi, kes kuuluvad kas eelmisse päästetiimi või on niisama sinna planeedile sattunud/ise Olimari otsima tulnud. Ühesõnaga kamp saamatuid.
Mida rohkem tegelasi te üles leiate, seda mitmekülgsemaks muutub teie baas. Päevade limiiti enam pole, kuid te peate jätkuvalt arvestama sellega, et öösel ilmuvad välja erinevad pikmine nosivad elukad, kelle teele te sattuda ei taha ning peate päevaseid asjatamisi sättima nii, et te ööseks kosmoselaeva juurde tagasi jõuaks.
Päevased asjatamised hõlmavad nii puslede lahendamist, et uusi läbipääse avada, võitluseid kui ka pikminite kasvatamist. Oma tegevuste eest saate te vahendeid, millega leiutada uut varustust ning õpetada uusi oskuseid oma kahejalgsele kutsule Oatchile, kes on suuresti mõnus liikumis- ja ründesõiduk ja hiljem ka asjade tassija. Lisaks saab Oatchit endast eraldi juhtida, seega mõned ülesanded kasutavad seda ka ära, sest kaks pead (või siis sõjaväge) on ikkagi kaks pead.
Pikminidel endal on samuti erinevad oskused, seega te peate läbi mõtlema, millise kambaga (korraga saab kaasa võtta kuni 3 tüüpi pikmine) kuhu joosta. Valged pikminid on näiteks mürgi vastu immuunsed ja helesinised pikminid suudavad jäätada veekogusid. Vastaseid kohates on nad kõik võrdsed, seega võite julgelt kamba Oatchi selga laadida ja temaga kedagi rammida, mis pikminid eluka kallale paiskab. See kiirendab võitlemist tunduvalt ja te ei pea nii tihti armast hinge taeva poole kerkimas nähes kurvastama. Noh, tegelikult pole selleks üldse põhjust, sest „Pikmin 4“ lubab eksimuste korral aega kindlate intervallidega tagasi kerida. Läks midagi untsu, klõpsti minut ajas tagasi ja proovime uuesti. Nii ei pea päeva enam lõpus otsast alustama, kui midagi väga valesti läheb.
Üks huvitav pikminiliik on heleroheliselt helendavad pikminid, kes on kasutatavad öistes ülesannetes, kus tuleb kaitsta päeval leitud kaaslaste ravimiseks vajalikku ainet valmistavaid pesasid ehk Lumiknolle. Ei ole just väga keeruline, aga täitsa lahe lisa. Siin lähebki vaja Oatchi mujal juhtimist, sest tema saab suunata ühte Lumiknolli kaitsma, kuni peategelane teist turvab. Loo käigus on seda vaja teha vaid loetud korrad, kuid keegi ei keela teil öiseid ülesandeid omal käes korduvalt läbida.
Lühidalt, kõike saab teha omas tempos, vajadusel aega tagasi kerides, nii kaua kui soovite, kui te ainult öö ja päeva vaheldumist jälgite. Tasemetes maha löödud vastased ei tule maailma järgmisel hommikul tagasi ning pidevalt avanevad läbipääsud ja uued teed lubavad maailma kogu aeg kiiremini avastada. Rahuliku kulgemise vahelduseks/erandiks on Dandori-võitlused, kus teid pannakse loo ajal vastamisi arvuti juhitud tegelasega, kellega te peate võidu asju koguma.
Dandorit saab mängida ka jagatud ekraanil sõbra vastu ning kuna see mängulaad on juba aja peale, on siin tarvis head planeerimis- ja ringiliikumisoskust, mõeldes, kuhu minna ja mida teha. Eriti mõnus on lasta vastasel mingi sein maha lõhkuda ja siis ise august läbi lipata ja paremad esemed pihta panna. Lisaks planeerimisele võib muidugi kasutada ka maailmast leitavaid „üllatusmune“, kust saab kas teile kasulikke või vastasele kahjulikke asju. Alguses võib Dandori ajalimiit ja planeerimisele rõhumine ehmatada, kuid pärast paari korda saab juba vabalt hakkama.
„Pikmin 4“ rääkides tuleb ära mainida ka ühte huvitavat asjaolu. Kui põhilugu on suhteliselt lühike (meie läbisime selle umbes 18 tunniga, kuid netis väidetakse, et saab ka tunduvalt kiiremini), siis pärast lõputiitreid avanevad uued maailmad, mille läbimisel näeb mängu „päris“ lõppu. Seega kui te arvate, et olete mängu läbi teinud, siis arvake uuesti. Lisaks saab jõudu proovida ühes minu vihatud kõrvalloos, mida ma vast ei puutu, aga spoilerite tõttu jätan ma täpselt mainimata, millega tegu on. Samas, kui te mu juttu „Pikmin 1“ kohta lugesite, siis vast mõistate, miks ma seda ei salli.
Seega „Pikmin 4“ on selle aasta Nintendo hea tuju mäng, millest õhkub igal sammul positiivsust (välja arvatud siis, kui sa oled tuleohtlikku olukorda kaasa tarinud mittetulekindlad pikminid ja need paaniliselt leekides ringi kappavad). See on suurepärane asi, mida õhtuti voodisse heites pool tunnikest või tund mängida, et mängu maailmas natuke progressi näha. Siin pole midagi väga keerulist peale paari bossilahingu ja needki saab paari korraga selgeks. Mängupilt on väga kena ja kaadrisagedus ei kõigu grammigi ning terve kogemus on muudetud sedavõrd mugavaks, et seda võivad mängida nii vanad fännid kui ka uued pikminisõbrad.
Lapsevanematele: kui teie lapsed huvituvad strateegiamängudest ja ressursikogumisest, on „Pikmin 4“ lausa suurepärane ajaviide. Mäng hoiab just parajalt käest kinni, lastes aeg-ajalt mängijal valida just selle mängustiili, mida tema soovib, ning suunates täpselt õigesse kohta siis, kui olukord seda nõuab. Ropendamist ja vägivalda pole, peale väikeste taimeolendite poolt putukate vemmeldamise ning seejärel nende jäänuste oma pessa vedamise.
Ilmus: 21. juuli 2023
Arendaja: Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED
