Super Mario Bros. Wonder – käib kah

“Super Mario Bros. Wonder” olevat läbi aegade kõige kiiremini müüdud Mario mäng üldse. Ma kahtlustan, et oma osa selles on mängida eeltellimiste soodustustel ja pärast ilmumistki on mängu võimalik osta letihinnast kuni 35% soodsamalt. Selline soodustus on Nintendo mängude puhul midagi enneolematut. Loomulikult mängib siin rolli ka Nintendo fännide suur hulk, Nintendo Switchi on tänase seisuga müüdud 130 miljonit konsooli. Ja… Super Mario ju loomulikult.

Ka hindeid on mängule lahkelt jagatud, Metacriticus on, käesoleva arvustuse kirjutamise hetkel, kriitikute keskmiseks hindeks 93 punkti. Positiivsete hinnetega ei ole tagasi hoidnud end ka kasutajad – 9.2 punkti. Aga… mulle ei meeldi. Ei, päris ausalt räägin, mina ei näe “Super Mario Bros. Wonder’is” küll mitte midagi imepärast, mille tõttu peaks aru kaotama ja maksimumhindeid jagama või seda esimesel päeval poodi ostma tormama minema.

Ühesõnaga, kui te nüüd lootsite siit leida ülistavat arvustust oma lemmikule, siis sellest arvustusest te seda ei leia, selle jaoks on olemas teised arvustused. Aga miks ta mulle ei meeldi, siis sellest kohe lähemalt.

Alustuseks on tegemist… oh üllatust, 2D platformeriga ja need kes mind veidi rohkem teavad, siis igasugused platformerid ja tunde peksmist vajavad bosskollid on enamasti need asjad, mida ma üldjuhul vältida püüan. Ma olen platformereid eelmisel ja ka käesoleval sajandil juba piisavalt palju mänginud, et neist on korralik tüdimus peal juba. Neid võis mängida siis, kui ma veel noor olin ja reaktsioonikiirus hea oli ning muud paremat kraami oli vähe. Nad ei paku minu jaoks midagi uut, ma olen seda kõike juba nii ‘miljon’ korda teinud. Nagu seesama “Super Mario Bros. Wonder” – jookse, hüppa, karga, otsi/püüa mingeid lollakaid münte ja tähekesi, antud mängus siis lillekesi, vahepeal põruta peaga vastu kuubikuid ja hüppa torust sisse. Pealegi, meil ju on juba olemas suurepärane Super Mario Maker 2, mis peaks täitma ka kõige suurema platformeri fänni kõige suuremad unistused.

Ühesõnaga, 2D platformer ei ole kindlasti see mäng, mida me hetkel oleksin tahtnud mängida ja arvustada, sest minu jaoks on hetkel ilmunud või kohe ilmumas kordades paremaid ja huvitavamaid mänge, mida ma “Super Mario Bros. Wonderi” asemel parema meelega mängiksin, kuid mille aega see nüüd omakorda vähemaks sõi. Õnnetuseks aga ei olnud hetkel meil kedagi, kes seda heameelega mänginud oleks ja mängu arvustamise enda peale võtnud oleks, nii et siin ma siis olen.

“Super Mario Bros. Wonderi” lugu on… meh. Taaskord kogunevad ühel päikeselisel päeval Mario ja tema sõbrad kokku ja… taaskord ilmub kohale pahalane, kes kellegi/millegi ära röövib ja Mariol ja tema sõpradel tuleb siis võtta ette teekond, et pahalane jälle peatada. No kaua võib? Äkki lõpetaks juba need kogunemised, ilmselgelt ei sünni neist midagi head kunagi. Või äkki pistaks ta nagu päriselu Bowseri kuhugi trellide taha?

Olgu, tegelikult pole asi siiski päris nii hull, kui ma ehk selle pildi nüüd alguses maalisin. Aga see oli vajalik selleks, et te ei ootaks mingit ülistavat oodi siit, nagu enamus arvustusi seda teinud on.

Tegelikult leiab “Super Mario Bros. Wonderist” kohati täitsa ägedaid tasemeid, nagu alguses see lillekeste ja muusika tase. Kahjuks on suurem osa neist huvitavamatest ja nauditavamatest tasemetest kõik peidus mängu teises pooles.

Nintendo on soovinud luua midagi uut, ammutades siinkohal inspiratsiooni fännide loodud tasemetest, teha midagi erinevat, kuid samas jääda oma seniste juurte juurde. Tulemuseks on uusi ideid täis topitud mäng, kus on täiesti erinevad tasemed, mis püüavad sulle pakkuda unikaalset kogemust koos uute ainulaadsete mängumehaanikatega. Tulemus ei ole just kõige meeldivam. Ja täpselt siia see põhjus peidetud ongi, miks mulle “Super Mario Bros. Wonder” ei meeldi.

Tegemist peaks olema Lille kuningriigiga ning kui mängukaardil on suudetud seda edasi anda, siis kahjuks ei saa sama öelda aga tasemete kohta. Need on nii erinevad, et tundub nagu tegemist oleks pigem üksikute tasemete kogumikuga, mitte aga ühtse seiklusega. See ei riku mitte mängu üldmuljet vaid pahatihti rikub see ka sinu mängurütmi. Olles leidnud oma rütmi eelnevates tasemetes hüppad järgmisesse ja… plärts suure hoo pealt vastu klaasseina, sest uut taset tuleb mängida sootuks teisiti kui eelmisi, leida taas üles see rütm taseme läbimiseks. Ja mulle ei meeldi see.

Samuti ei meeldi mulle uus kraam. Olgu, mul pole midagi Wonder Floweri vastu, mis võib su mängutaset tundmatuseni muuta, kuid need märgid (badged), mis sulle spetsiaalseid võimeid jagavad – alates hõljumisest kuni suuremate või seinahüpeteni välja – rikuvad vahepeal selle mängu minu jaoks ära, sest mäng sõltub nendest liiga palju. Oleks siis, et ma saaksin neid käigupealt vahetada. Et kui oled kogemata vale märgi aktiveerinud, millega sul uues tasemes pole mitte midagi peale hakata, siis ei jää sul muud üle kui hambad ristis lõpuni punnitada või lihtsalt alla anda ja uuesti alustada, sest tasemes endas neid vahetada ei saa.

Ning kohe üldse mitte ei meeldi mulle tasemed, mida pead õppima, mida suure tõenäosusega ühe jooksuga läbida ei õnnestugi. Jookse hüppa karga põmm surma, üks eluka jälle vähem algame algusest või salvestuspunktist otsast kuni järgmise uue kohani kus surma saab. No tüütu on.

Õnneks, kui väga tüütuks muutub ja rohkem enam ei taha, saab sealt tasemest välja ronida ja tegelast vahetada. Valida saab Mario, Luigi, printsesside, seente, neli erinevat värvi Yoshide ja Nabbiti vahel. Neil viimastel nimelt puuduvad elud, nad ei saa kunagi surma, kui nad just auku ei kuku. Aga… erinevalt teistest tegelastest pole neil olemas ka erivõimeid nagu teistel tegelastel on. Nii et sellega peate arvestama. Samas kui soovid mingist nõmedast tasemest lihtsalt läbi joosta, siis polegi need erivõimed olulised.

Rääkides eludest ja müntidest… mündid pole üldse olulised. Vähemalt mitte nii olulised kui varasemates mängudes. Endiselt saad neid korjata ja elude vastu vahetada, aga sama saab teha ka lilledega, mida on palju vähem vaja elude jaoks. Muudkui osta aga juurde. Selle elude värgi oleks võinud tegelikult mängust üldse välja jätta. Ma ei mõista miks see seal üldse on.

Aga elud pole üldsegi ainuke asi mida lillede eest osta saab. Saad omale osta ka märke, mitmikmängu nänni või seemneid, millega uusi tasemeid avada.

Ahjaa, peagu unustasin, seda saab ju mitmekesi mängida, kuni neli mängijat. Ja siis saab omavahel tegevusi kombineerida ja see on palju lõbusam kui üksi mängida. Soovitan soojalt üksinda mängimise asemel.

Kokku on seda mängu kuni 10 tunni jagu, aga kui saate korduvalt surma ja tahate läbi tuhnida kõikvõimalikud nurgatagsued, et kätte saada kõik mida koguda annab ja näha ära kõik saladused, siis tuleb arvestada rohkemate tundidega.

Hoolimata mitmetest puudustest pakub “Super Mario Bros. Wonder” huvitavaid hetki. Kui teile Mario platformerid meeldivad, teile meeldib selles maailmas ringi seigelda, tuhnides läbi kõik nurgatagused, sest fännidele määritakse easter eggidega korduvalt mett moka peale, siis leiate te siit enda jaoks ühe täitsa korraliku mängu. Aga… kohati sõltub see mäng liiga palju uuest kraamist, mida siia mõnuga topitud on ning see ei pruugi kõigile sobida. Tegemist ei ole kindlasti mitte halva mänguga, aga hoolimata mängu nimest ei ole ta mitte midagi imepärast. Võin kihla vedada, et juba järgmiseks aastaks on see mäng paljudel unustatud ning seda ei puudutata tulevikus enam kunagi.

Lapsevanematele: “Super Mario Bros. Wonder” sobib igale vanusele. Eelkõige pigem ongi ta rohkem lastele suunatud, kuid sobib ka täiskasvanutele koos lastega mängimiseks. Üksinda ilmselt kaotab mäng oma võlu kiirelt.