Olen korduvalt maininud, et mulle meeldib, kui ma tunnen, et mu tegelane on videomängus tugev. Näiteks “Star Wars: Force Unleashed” on üks suurepärane näide. Peategelane Starkiller loobib vastaseid nagu kaltsunukke, rebib uksi mõttejõul ribadeks ning lömastab suuri masinaid. Virtuaalreaalsuses on samuti olnud mõningad sarnased jõufantaasiad, alustades “Sairentost” ja “Robo Recallist” ning lõpetades “Superhoti” ja “Pistol Whipiga”. Nüüd võin ma aga päris kindlalt väita, et virtuaalreaalsuse jõufantaasiate troonile on istunud uus valitseja – “Synapse” PlayStation VR2l.
“Synapse’i” lugu on esmapilgul väga lihtne. Mängija kehastub salaagendiks, kes peab sisenema koomas viibiva ja väidetavalt jubedat terroriakti kavatseva kolonel Peter Conradi mõistusesse ning tema meelte vastupanu murdes teada saama, kus väidetav biorelv asub. Selleks tuleb läbida 9 taset, mis jagunevad kolmeks osaks. Kuna aga Conradi mõistus ei soovi, et sa tema peas ringi tuuseldad, manatakse sinu teele vastaseid, kes üritavad sind takistada ja suure tõenäosusega õnnestub see neil rohkem kui üks kord.
“Synapse” on aga omamoodi segu galeriitulistamisest (“Time Crisis” või siis virtuaalreaalsuses “Crisis VRigade”) ja roguelite’ist (“Hades” või virtuaalreaalsuses minu vaieldamatu lemmik “The Persistence”). See tähendab, et surma saamine on tegelikult mängu loomulik osa, sest sind paistakse tagasi täiesti algusesse, aga sa saad erinevate tegevustega (vastaste nottimine, valuuta kulutamine, kastide loopimine) koguda oskuspunkte, mille eest saab lahti osta kõikvõimalikke lisasid, mis sind järgmise mängukorra ajal tugevamaks teevad.
Üheks esimeseks ostetavaks lisaks on võime kaste ja tünne ja vastaseid mõttejõul loopima hakata ning pärast seda läheb mäng tõeliselt hoogsaks ja kaasahaaravaks, sest sa ei pea enam kõike relvaga kõmmutama, vaid võid tõelise Starkilleri kombel vastaseid laias kaares pilduda (ja neid siis lennu ajal kõmmutada). Mis selle protsessi tõeliselt mugavaks teeb, on PlayStation VR2 sees peidus olev silmade jälgimise tehnoloogia, sest sa sihid “Synapse’is” silmadega. “Synapse” on vist esimene PSVR2 mäng, kus silmade jälgimine on üks mängu mehaanikatest ja see toimib suurepäraselt. Tahad haarata mõnda vastast, et temaga kaaslaseid loopida, aga märkad, et kamba selja taga on hoopis üks tünn, mida mõttejõul pigistades plahvatama panna saab? Suuna pilk tollele tünnile ja asi toimib.
Soovi korral saab tasemetes ringi tuisates ennast ka varjata, andes veelgi rohkem alust võrdlustele galeriitulistamismängudega, kuid mida aeg edasi läks, seda vähem ma varjumist kasutasin, sest see pole lihtsalt nii lõbus, kui jooksujalu taseme läbimine. Nimelt antakse kiirusti tegutsemise eest hiljem ka parem hinne ja autasu. Seepärast ongi mul kahju, et mängus on vaid 4 erinevat vastast. On tavalised püssimehed, ummisjalu sinu poole tormavad pommimehed, lendavad laserimehed (-naised?) ja hiigelsuured kuulipildurimehed, kelle seljast tuleks enne nende poole kuulide lendu saatmist turvis ära rebida. Olgu, tegelikult on põhilised tüübid ju kaetud, aga vähemalt püssimehi võiks erinevaid olla.
Taseme lõpus saad valida ka endale ühe lisaboonuse, mis sind ainult selle mängukorra ajal tugevamaks muudab. Minu lemmikuks (ja ilmselt kõige kasulikumaks lisaks) osutus võime vastane mõttejõul üles tõsta ja teiste märklauaks muuta. See muutis isegi kõige keerulisemad lahinguolukorrad ülilihtsaks, sest kõik kurjamid olid ametis oma (endise) sõbra pihta paugutamisega ja ma sain neid rahumeeli maha noppida. Samas olen ma seda lisa näinud täpselt kaks korda. Enamasti pakutakse mullegi kahjulikku lisa, mis teeb plahvatused ulatuslikumaks ja tugevamaks või siis võimet saada kriitiliste tabamuste eest tagasi 1 elupunkt minu 200st.
Ilmselt olete eelnevast jutust järeldanud, et “Synapse” on lühike. On tõesti. Õigete oskuste ja lisade korral kestab 9 taseme läbimine umbes tunni. Selleks, et tervet mängu lugu kogeda, tuleb mängu läbida kolm korda, sest pärast iga läbimängu avaneb võimalus mängu raskema raskusastmega mängida. Raskusastme tõus väljendub selles, et tasemetes tulevad vastu tugevamad vastased ja juba esimestes tasemetes võib kohata lendavaid vastaseid ja kuulipildureid ning mitte enam ühte korraga. Samuti tõuseb raskustasemega koos ka vastaste võime sind tabada ja vahepeal on üsna ärritav, kui sa näed kusagil kaugel paari täppi, kes hakkavad sind piksli täpsusega pähe tulistama. See aga ei tähenda, et “Synapse” poleks lõbus. Hoopis vastupidi. See kutsub end üha uuesti ja uuesti mängima, sest mängitavus ise on lihtsalt võrratu ja paneb mängija ennast tõeliselt võimsana tundma. Üks väheseid asju, millest ma puudust tunnen, on mingisugune käsirelv, näiteks kasvõi võimalus lähedale sattunud vastaseid relva kabaga nüpeldada.
Graafiline pool on väga tugev. Kuigi palju on kirutud seda, et PSVR2 kasutab taasprojitseerimist, et tõsta 60 Hz kaadrisagedus 120 Hz peale, pole seda “Synapse’is” üldse näha. Tavaliselt tekitab taasprojitseerimine liikuvate objektide ümber sellise topeltkujutise, kuid “Synapse’i” mustvalgelillas seepiamaailmas on kõik kenasti terav ja ilus. Ka hääled on head, sest kolonel Conradi ridu loeb David Hayter ning mängijat juhendava Handleri hääl kuulub Jennifer Hale’ile, seega asja kallal on tõelised häälnäitlemise tipud.
Pean tunnistama, et kohtasin “Synapse’it” mängides ka paari viga. Mitmel korral sattus vastane kas maapinna või mäenõlva sisse ja tulistas mind sealt, ilma et ma saaksin teda vastu tulistada. See pole midagi mängupurustavat, sest eemale joostes telepordivad ka vastased sulle lähemale ning ma suutsin alati peitupugenud mäenõlvast välja meelitada, aga mainimist väärt on asi siiski. Lisaks suutsin ma ühel korral luua olukorra, kus PSVR2 puldid jäidki mulle kätte vibreerima, nagu võimet kasutades juhtub. See nõudis puldi sisse-välja lülitamist, et parandada. Seega pisivigu leidub, arvestage sellega.
Julgen “Synapse’it” soovitada kõikidele, kes tunnevad, et neil pole PlayStation VR2l midagi mängida. Selle esimene läbimängukord on väga vahva ning tänu pidevatele uuendustele ei jää te kuhugi liiga kauaks kinni. Olles mängu aga kolm korda läbinud, on see saanud mul viimase nädala jooksul selliseks teoseks, mida ma lihtsalt vabal hetkel 15 minutit mängin, sest mäng soodustab tänu tasemete vahepeal automaatsele salvestamisele kiiret ampsudena mängimist. Seega igati suurepärane virtuaalreaalsuselamus.
Lapsevanematele: PSVR2 on soovituslik mängijatele alates 12. eluaastast, seega võtke arvesse nii seda kui ka asjaolu, et “Synapse’is” saab virtuaalseid inimesi tulistada, õhkida ja laava sisse kasta. Olgu, verd ja soolikaid ei lenda, vaid vastased hajuvad kildudeks, aga mõte jääb.
Ilmus: 4. juuli 2023
Arendaja: nDreams
Väljaandja: nDreams
Ülevaade tehtud: PS5 + PSVR2
Mängu saab osta siit:
