“Final Fantasy” sari on juba 35 aastat vana. Minu, nagu ilmselt ka paljude teiste jaoks, algas sarja avastamine aga alles PlayStation 1l ilmunud “Final Fantasy VIIga”. Seda mängu sai ahmitud sama usinalt kui õhku ja pärast selle läbimist läksid käiku ka kõik eelnevad osad ning jäin pikisilmi ootama järgmist. Aga kui “Final Fantasy” nime kandvaid mänge on väga-väga palju, on veelgi rohkem olemas nendes mängudes kasutatud ja spetsiaalselt nende tarbeks loodud muusikapalu ja nendest on omakorda tehtud igasuguseid erinevaid variatsioone. Sellega jõuamegi “Theatrhythmi” sarjani.
2012. aastal Nintendo 3DSil alguse saanud mänguseeria alustas “Final Fantasy” muusikapalade fännideni toomist rütmimängu kujul ning nimetatud konsooli puuteekraanil oli seda lausa lust nautida. Nüüd oleme jõudnud selle uusima väljalaskeni, nimega “Theatrhythm: Final Bar Line”, mis enam puuteekraane ei kasuta, kuid on sellegipoolest suurepärane ajaviide. Uurime lähemalt.
“Final Bar Line” peidab endas ilma lisakraami ostmata 385 “Final Fantasy” sarja muusikapala. Need on jagatud kolmeks erinevaks kategooriaks: võitlusmuusika, kus on fookus üksikute nootide ja kombinatsioonide tabamisel; seiklusmuusika, kus tuleb juhtimiskangidega järgida pikemaid noodihoidmisribasid; ja vaheklipimuusika, kus ühe tuntuma muusikapala saatel mängu lugu teile ära spoilitakse. Ahjaa, kui võitlus- ja seiklusmuusika puhul liiguvad noodid vasakult paremale, siis vaheklipimuusika ajal jooksevad need ülevalt alla. Noote tuleb tabada kas nupuvajutuse või kangiliigutamisega, vastavalt sellele, mida ikoonid näitavad, ning vahel tuleb teha ka mõlemat korraga või vajutada kahte nuppu korraga. Noodihoidmisribade puhul tuleb nuppu lihtsalt piisavalt kaua all hoida ja siis õigel hetkel lahti lasta.
Kõikidel lauludel on erinevad raskusastmed. Basic, Expert ja Ultimate on olemas kõigil, Supreme aga ainult osadel. Mina olen suuteline mängu nautima Expert ja väheste lugude puhul ka Ultimate tasemel. Supreme nõuab aga pikka harjutamist ja väga kiiret näputööd. Samas ei karista mäng kuidagi erinevatel raskusastmetel mängimise eest, sest ilmselgelt on eesmärk võimalikult paljudele mängijatele rõõmu ning head muusikat pakkuda.
Kogu muusikavaramu ei ole aga kohe alguses lahti. Sulle antakse Series Questi valikusse sisenedes üks võti, millega sa saad lahti lukustada ühe paarikümnest “Final Fantasy” sarja teosest, milles on mingi arv lugusid. Mõnes teoses on neid 4, teises aga jälle 30. Olles mõned lood edukalt läbinud, antakse teile uus võti, millega te pääsete ligi järjekordsele mängule. Niimoodi tuleb kõik 385 muusikapala lahti lukustada, sest need, mille te Series Questis läbite, avanevad mängimiseks Music Stages valikus, kus saab kõiki lugusid oma suva järgi mängida.
Lisaks on olemas ka kaootiline mitmikmänguvalik Multi Battle, kus edukas nootide tabamine täidab mõõdikut, mis vastaste ekraanidele segavaid elemente paiskab. Tuleb tunnistada, et ma jäin seda valikut mängima kauemaks kui esiti arvasin ja lugude lahti lukustamine jäi mõneks ajaks tagaplaanile.
Kui te nüüd mõtlete, et kas siin mängus muud sisu ka on peale nootide toksimise, siis jah, kogu selle lärmaka pealispinna alla on peidetud ära üks väike RPG-sugemetega mootor. Nimelt kaasnevad kõikide mängudega oma tegelased, keda on kokku üle saja. Neil kõigil on erinevad omadused ja võimed ning te peate nendest koostama meeskonna, kes suudaks ahnitseda loo jooksul piisavalt palju punkte või täita ette antud ülesande, näiteks loo boss 30 sekundi jooksul maha lüüa. Alguses ma ei jõudnud enne loo lõppemist bossini, kuid tegelaste taset kergitades ja neile üha uusi ja uusi oskuseid andes hakkas valmima strateegia, kuidas kuskil lõigus kiiremini sibada, kuidas mõni varasem tugev koll võimsa loitsuga maja nottida ja kuidas mitte mürgi kätte ära surra (hoiatan: mürk on kõige tüütum asi üldse. Selle kätte küll ei sure, aga see tiksutab elupunktid 1ni ning siis tapab iga väiksemgi noodiga eksimine teie tegelased). Seega mikromajandamist jagub.
Aga… kui te tahate veel raha kulutada, saab “Theatrhythm: Final Bar Line’is” olema kaugelt rohkem muusikat kui pelgalt “Final Fantasy” sarja kraam. Nimelt on allalaetavates lisades plaan mängu tuua ka teiste Square Enixi ja SquareSofti mängude muusikat, sealhulgas näiteks “NieRi”, “Live a Live’i” või “The World Ends With You” mängudest. Seega kõrvu tasub kikitada ka üleüldistel Square’i mängude fännidel, sest maiuspalu peaks jaguma kõigile.
Heli on suurepärane ja muusika on mängu tõesti hoolega valitud. Väike sigadus on muidugi see, et näiteks “Final Fantasy VIII” ja “Final Fantasy IX” kuulsamad vokaalpalad ei ole mitte põhimängus, vaid Deluxe Editionis, seega kõiki fännide lemmikuid ilma lisaraha välja käimata kätte ei anta. Samas on muid lugusid piisavalt ja need kõik on suurepärase kvaliteediga salvestatud.
Graafiliselt on mäng väga lihtne ja eelmisi osasid mänginutele juba tuttav. Taustad ja koletised on lihtsustatud multikastiilis ning ekraanil sibavad kangelased on suurte peade ja pisikeste kehadega. Mulle selline stiil meeldib.
“Theatrhythm: Final Bar Line” on seega täiesti raudkindel soovitus nii “Final Fantasy” kui ka SquareSofti fännidele, kuid minu arvates võiksid selle poole kiigata ka need, kes antud sarja mängudega varem kokku puutunud ei ole, kuid armastavad lihtsalt head muusikat. Siit võib leida nii mõnegi klassikalisema maiguga uue lemmiku.
Lapsevanematele: kui teie lapsele meeldib muusika, on see mäng talle.
Ilmus: 10. märts 2022
Arendaja: Arika
Väljaandja:Square Enix
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
