Final Fantasy VII Rebirth – söö, chocobo, söö

Aastal 2020. ilmunud „Final Fantasy VII Remake“ ajas mul vana „Final Fantasy“ seeria fännina hamba ikka korralikult verele. Just sellist uusversiooni mina ja lugematud teised sarja austajad näha tahtsidki. Uus graafika, täiustatud stseenid, mitmekülgsematena kujutatud tegelased ja vapustav võitlussüsteem. Samas virisesin ma pisut selle üle, et „Remake’i“ venitati kunstlikult pikemaks ja see oli vahepeal pisut liiga veniv.

Nüüd, neli aastat hiljem, on lõpuks ometi ilmunud ka „Final Fantasy VII“ uusversioonide triloogia teine osa alapealkirjaga „Rebirth“. Teos katab algsest mängust seda osa, kus meie kangelaste kamp Midgari linnast põgeneb ning suurde laia maailma jõuab. See peaks ju ilmselgelt tähendama, et tegu on avatud maailmaga mänguga, eks? Noh, nii ja naa. Alustame õige algusest.

„Final Fantasy VII Rebirth“ jaotab seikluse osadeks. Iga etapp leiab aset mingis regioonis, mis on mängijale avastamiseks valla. Regioonid on täis erinevaid tegevusi nagu avatud maailma mängudele üliomane tornide otsa ronimine, et ümbruskonnast põnevaid suunaviite leida. Koobastest, niitudelt ja linnadest leidub tugevamaid koletisi, kes lukustavad lahti virtuaalkakluseid, mis omakorda annavad häid mateeriaid, mis omakorda annavad võitluses rohkem võimalusi; makokristalle, mida tuleb skannida, et avada maailmas veel uusi huvipunkte, mis avavad omakorda parema varustuse meisterdamise võimalusi; kaardimänguvastaseid, pildistamiskohti ja nii edasi ja nii edasi. Looni pole me veel jõudnudki. Peaaegu iga mõnekümne meetri taga leidub midagi, millega suhelda, kakelda või nokitseda ja väga suur osa nendest tegevustest viib minimängudeni, millest väga suur osa on täiesti kohutav ajaraiskamine. Olgu, kaardimäng ja chocobo’te võiduajamine on tuus, kuid delfiiniralli, konnahüpped, motikasõit, kosmosetulistamine ja tornikaitse on päris jubedad.

Ilmselt sõnavad nüüd paljud lugejad, et ära siis tegele nende kõrvaliste asjadega, kui ei meeldi. Ühest küljest on teil õigus, ma võiks tõesti otsejoones loomissioonidega lõpuni paugutada, kuid siis jääks mul suur osa mängust kogemata ja ülivinge võitlussüsteem täies mahus nautimata, sest nagu te eelmises lõigus lugeda võisite, on kõik tegevused kuidagi üksteisega seotud. Tahad head mateeriat, et enda tegelasi oma käe järgi sättida? Siis pead lahti lukustama mingi regiooni virtuaalvõitluse, mida saab teha vaid kõiki loomi Assess-mateeriaga skannides. Selleks, et kõiki loomi skannida, on sul vaja nad kõik üles leida ja selleks on sul vaja skannida kristalle. Asja ei tee paremaks ka see, et loo läbimise jooksul on kiirreisimine lubatud ainult antud regiooni piires. Kui tahad mujal tegutseda, pead liikuma tagasi eelmisse regiooni, kasutades siis selleks ette nähtud meetodit. Ühes lõpupeatükis avaneb õnneks ka kõikjale kiirreisimise võimalus.

Liikumisele ei tee head ka see, et väga paljud elemendid sellest on tehtud aeglaseks. Tuleb mõni loo-osa? Jah, sa pead aeglaselt kõndima. Näed kaljuseinal kollaseid servi? Jah, sa pead nendest aeglaselt üles ronima. Eriti tobe oli üks ülesanne Gongaga regioonis, kus Cloudil kästi minna vahitorni, et kahtlastena tunduvaid koletisi otsida. Torni tuleb ronida mööda pikka köit ja ma pidin sinna kolm korda tagasi tulema. Muidu on regioonides ringi silkamine äge. Igas piirkonnas on neile omane chocobo-linnuke, kellel on mingisugune liikumisoskus (mägironimine, veega hõljumine, liuglemine) ja kui sa linnu saamiseks vajaliku ülesande täidad, saad teda R1-nupu abil enda kõrvale kutsuda ja siis asub kogu seltskond ratsutades teele. Jah, ka neljajalgne Red XIII. Paar hilisemat regiooni on viskavad lisaks laiusele ka kõrgust juurde ja tunduvad tänu sellele orgaanilised ja elavad.

Olen vist juba kaks korda maininud, et võitlussüsteem on võrratu. Uskuge mind, on tõesti. Kui „Remake’is“ oli sinu kasutuses neli tegelast, siis nüüd on neid lõpuks kokku seitse. Igaüks neist oma omamoodi kasulik ja muudab sinu juhtimise all võitlusele lähenemist. Tifa oskab suurepäraselt vastaste vastupidavusriba vähendada ja neid Stagger-olekusse saata. Aerith on mängu kõige tugevam maag, paugutades vist lõpuks ainsana stabiilselt ekraanile kahjunumbrikombinatsiooni 9999. Barrett kogub tohutu kiirusega ATB-d ehk tegutsemisriba ja suudab alati midagi ära teha, olles nii üks parimaid ravitseijaid ja toetajaid. Võitluses saab ülilihtsalt paremale-vasakule klõpsates tegelaste vahel vahetada, et õige taktika kasutusele võtta. Loomulikult on võimalus ka lihtsalt Cloudiga tugevaid lööke spämmida, aga see pole pooltki nii vahva.

Võitlussüsteemi mitmekülgsus peitub taas mateeriates, mis annavad neid kandvatele tegelastele erinevaid võimeid. Varustuses olevad mateeriapesad sätestavad, mitu värvilist kuuli tegelane enda külge riputada saab ja kuidas need omavahel ühenduses on. Näiteks Elemental-mateeria ja Fire annavad relva küljes ühenduses olles võime iga löögiga tuleelemendi kahju teha, turvise küljes lubab see aga ennast tulemaagia eest kaitsta või lõpuks tuleloitsudel end sootuks ravida lasta. Kombinatsioone on tohutult ja mida rohkem teil on mateeriat, seda ägedamaid võimalusi teil on.

Kui see kõik kõlab sarnaselt „Remake’is“ kogetule, siis on teil täiesti õigus, kuid „Rebirthis“ on lisaks veel üks kiht rünnakuid, milleks on Synergy. Oskustepuul sammhaaval edasi liikudes lukustate te lahti tegelaste koostöörünnakuid, mis lubavad kas mingit võitlejat kaitsta või koos vastasele rohkem kahju teha. Lihtsamad ja kiiremad Synergi Skill’id täidavad mõlema tegelase ATB-riba ning lisavad kummagile ühe sünergiamärgi. Kui sünergiamärke on piisavalt, saab käiku lasta Synergy Ability’d, mis on juba natuke ägedamad koostöörünnakud, lubades näiteks kaks pikka ATB-riba kolmeks lühikeseks jagada, et veel rohkem asju teha või anda mõlemale tegelasele lühikeseks ajaperioodiks lõpmatu MP ehk maagiapunktid, mille eest saab lendu lasta oma võimsamaid ja kulukamaid loitse.

Ka vastased, kelle peal seda võitlussüsteemi kasutada, on mitmekülgsed. Mõni kardab tuld, mõni mürki ja mõnel hakkab igav, kui sa liiga palju peksa saad ja ta lööb su lihtsalt maha. See tähendab, et iga vastane eeldab erinevat lähenemist, sest sa pead jälgima, mis just selle vastase vastu toimib ja plaani ka ellu viima. Regioonikaartidel ringi sibav tavaliste koletiste pudru suuremat vastupanu ei osuta, kuid eliitvastased ja bossid on päris krõbedad tegelased. Õnneks saab mängu raskusastet jooksvalt vahetada. Mina läbisin mängu Normaliga ja pidin paaril korral ka vastaste üleolekut tunnistama. Samas võib kohe alguses valida ka Easy (mis on tõesti kohutavalt lihtne, põhimõtteliselt ei pea isegi bosside puhul eriti mõtlema) või Dynamic’u (mis hoiab vastaste taseme sinu tegelaste taseme kõrgusel) raskusastme. See viimane, Dynamic, on vahel täitsa kasulik, sest paaril korral tuleb ette ülesandeid, kus tuleb võitlus võita teatud nõudmisi täites. Neid on aga keeruline täita, kui sinu tüübid koletised kahe löögiga surma veerele peksavad. Dynamic parandab olukorda. Pärast mängu läbimist lukustatakse lahti ka Hard raskusaste ja see on nüüd tõesti raske (vähemalt minu jaoks). Kusjuures, mina tundsin “Rebirthi” läbides puudust juhuslikest võitlustest. Kõikidel koletistel on maailmas oma kindel koht ja kamp. Kui sa võitled ühes kohas kahe vantsi ja ühe linnuga, on just sealsamas ristmikul alati need kaks vantsi ja üks lind. Võitlussüsteem on aga nii hea, et vastaste banded võiksid olla suvalisemad, et mängijale rohkem rõõmu pakkuda.

Graafika on… ilus. Valida saab kahe režiimi, pildikvaliteeti tõstva ja kaadrisagedust parendava, vahel. Kaadrisagedust parandav režiim on küll eelistatav, sest see on ülisujuv, kuid see langetab märgatavalt pildikvaliteeti ega pruugi kõigile meeldida. Mina kasutasin mõlemat vaheldumisi, sain hakkama küll, aga kui te udusema pildi suhtes tundlikud olete, siis võtke lihtsalt parema pildikvaliteediga režiim. Muusika on aga vapustav. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et mängus on sadu muusikapalu, mis lihtsalt kõrva paitavad ning nii-öelda bängereid leidub ka kohtades, kust neid ei ootaks. Vihjeks näiteks see missioon, kus te jooksete koera järel, et suppi keeta. Selle muusika paneks küll vahepeal taustale ketrama. Ma ootan juba pikisilmi (kikkikõrvu?) mängu muusikaga albumit, sest seda ma tahan küll endale riiulile soetada.

Seega „Final Fantasy VII Rebirth“ on suurepärane rollimäng, millele loobivad kaikaid kodaratesse hetked, kus mängijalt lihtsalt hoog maha võetakse. Selles on süüdi nii mõned peatükid, mis on lihtsalt liiga pikad või lisaülesanderohked või siis lisamissioonid, mis tõmbavad motivatsiooni edasi mängida miinimumi. Kaks erinevat tornikaitselaadset minimängu ajasid mul kopsu eriliselt üle maksa, sest need olid veel aja peale ka. Võeh… Samas on kõik hetked, kus peategelased ekraanil omavahel suhtlevad, imelised ning iga viimane kui võitlus põnev ja paeluv. Välja arvatud paar tükki, kus sind ühte tegelast kasutama sunnitakse. Need võivad julgelt seenele sõita.

Kui teile meeldivad Jaapani rollikad ja „Final Fantasy“, siis on teil see mäng juba ilmselt olemas. Kui veel pole, siis hüpake julgelt sellesse pöörasesse, ärritavasse, kõrvupaitavasse, nukrameelsesse ja põnevasse maailma. „Final Fantasy VII Rebirth“ on väga hea mäng, kuid paneb vahepeal küsima, kui palju sisu on liiga palju ja kas igasugune sisu on hea sisu. Seega arvestage sellega, kui te sellele 50-100 tundi (olenevalt läbitava lisasisu hulgast) kestvale teekonnale asute.

Lapsevanematele: tegu on pika ja teksti täis rollimänguga, mis eeldab mängijatelt korralikku keeleoskust. Verd otseselt pole, aga on mõned vägivaldsemad ja kurvemad stseenid, mis võivad vajada selgitustööd.