NBA 2K25 – las ta siis küpsetab

„NBA 2K“. Sari, mis on minu videomängurikarjääri, kui seda võib nii nimetada, saatnud alates oma esimesest osast peale. Ma kirun ja nutan ja mängin seda. Vahel naudin ka. Eelmise aasta väljalase kahjuks ei kuulunud nende nauditavate osade sekka, sest Visual Concepts suutis teha viskamise, mis on korvpallis üks kõige sagedasemaid tegevusi, minu jaoks vastikuks. „NBA 2K25“ aga on vähemalt esimese kuu jooksul suutnud selle vea parandada ja ma olen seda mängu täiega nautinud. Aga hetke pärast kõigest lähemalt.

„NBA 2K25“ on järjekordne ajaröövlist korvpallimäng, kus on sisu nii meeletutes kogustes, et seda ei jaksa ära tarbidagi. Mängijatele pakutakse tavalist 5VS5 NBA-d mitmes eri variandis, kaardikogumismängulaadi, meeskonna majandamist ja enda loodud mängija korvpallimaailma troonile tõstmist. Kõik võimalused on sedavõrd sügavad ja nõuavad nii suurt ajapanust, et inimene, kes tahaks peale „NBA 2K25“ ka midagi muud mängida, ei jõua sügavuti mitmesse mängulaadi süveneda. Nagu te minu eelnevatest arvustustest vast teate, armastan mina mängida just päris NBA meeskondadega 5VS5 kossu, seega minu arvamused mängust tuginevadki suuresti sellel. Samas on mul väike abimees, nimelt minu poeg, kes on usinalt MyTeami kaardikogumismängu mänginud.

Suurem osa mängijatest aga suundub ilmselt MyCareeri valikusse, kus tuleb luua oma tegelane, keda siis kas aega või päris raha kulutades paremaks tuunima saab hakata. 60 reitinguga alustades oled sa nii mängu kui ka NBA mõistes saamatu möku ja 99 reitingu saavutamiseks kulub umbes 400 000 virtuaalraha. Arvestades, et ühe mängu eest saab umbes 700 kuni 1000 virtuaalraha, tuleks mängija üles pumpamiseks mängida… 6 hooaja jagu mänge? Arvestades, et üks mäng kestab umbes pool tundi, tähendab see… 250 tundi? Palju lihtsam on ju pärast täishinnaga mängu ostmist veel 100 euro eest virtuaalraha osta ja need 250 tundi hoopis üle teiste mängijate peade palli korvi surudes veeta, eks? See pole aga „NBA 2K“ mängijatele midagi uut, nagu pole neile uudiseks ka see, et linn, kus tegevus toimub, on täis erinevaid tegevusi, mis sinu tähelepanu nõuavad. Kardisõit? Riiete ostmine? Treenimine, et mänguks lisaenergiat saada? Yep, kõik on ka siin olemas. Mina hoian sellest mängulaadist kaugele eemale, aga ma mõistan, et just siia umbes 95% „NBA 2K25“ fänne suunduvadki.

MyTeami kaardikogumismäng on võrreldes eelmise aastaga parem. Möödunud aastal kontrollis kogu kaarditurgu 2K ise, sest aastate jooksul mängijate lemmikuks kujunenud oksjonid kaotati ära. Nüüd on need tagasi (okei, enne tuleb paar levelit prestiiži koguda) ja sa võid pakist head kaarti tõmmates selle abil kenakese summa teenida, et oma tiimi üldist taset tõsta.

Mängulaade on samuti igale maitsele, alustades üksinda mängitavast Dominationist ja lõpetades netis teiste vastu laamendamisega, seega igav ei tohiks kellelgi hakata. Arvestage aga sellega, et ka siia mängulaadi saab virtuaalraha kulutada, seega peate ilmselt valima, kas mängite MyCareeri või MyTeami, sest mõlema jaoks aega või raha kulutada on päris keeruline.

Päris kossust saab mängida hooaegu nii NBA kui ka WNBA tiimidega ning NBA puhul saab Eras-mängulaadis hüpata ka erinevatesse ajastutesse, sealhulgas ka vastlisatud Steph Curry ajastusse. Väga lahe on kogeda, kui erinevaks on ajastud tegelikult muuta suudetud, alustades siis mängijate liikumisest platsil ja lõpetades ajastutruude teleülekannetega.

MyGM mängulaad lubab aga võtta enda tiiva alla ühe NBA meeskonna majandamise ja sina pead meeskonna bossina andma aru oma ülemustele ning arvestama samal ajal ka mängijate soovide ja nõudmistega, lisades korvpallisimulaatorisse ka omamoodi rollimängu elemendi, kus sinu otsustel võib olla päris suur mõju meeskonna sisekliimale ja tulevikule. Näiteks mul tuli Brandon Ingram kohe virisema, et ta tahaks olla põhiline mees, kes Pelicansi meeskonnas palli puudutab ja ma pidin kahjuks tema südame murdma, öeldes, et ta ei ole päris liidrikoha vääriline. See ajas ta otsekohe mossitama ning mehe motivatsioon ja näitajad langesid.

See kõik oleks aga asjatu, kui korvpall ise nauditav poleks aga seda see sel aastal on. Oh, kuidas on. Eelmisel aastal käima tõmmatud ProPlay süsteem, kus mängijate animatsioone lisatakse videomaterjali abil, on nüüd veelgi võimsam ja arenenum. Seda on näha lisaks viskamisele ja triblamisele ka laudade võtmisel, söötmisel ja palli kaitsmisel ning kui mõni selline pisianimatsioon õigel hetkel tööle läheb, on tulemus võrratu. Ma polnud näiteks vist kunagi varem näinud, et „NBA 2K“ sarjas lükkab korvi all ründelaua eest võitlev äär palli käega kolmese taga passivale semule. See oli nii tuus hetk, sest sama animatsiooni ei korrata pidevalt ja sellised asjad hoiavad kogemuse värskena. Ahjaa, kaugele põrkavad lauapallid on samuti arvustuse kirjutamise hetkel olemas, seega isegi tagamängijad saavad lauapalle noppida.

Mängu muudavad värskeks ka Go-To Shot animatsioonid. Nimelt on viskamisel keskendutud taas parempoolse kangi peale ning kangi üles hoides käivitub iga mängija Go-To Shot, mis on just talle omane viske- ja selleks valmistumise animatsioon. Tegelikult pole see kusjuures Visual Conceptsi jaoks uus… kontseptsioon. Ma olen ka varasemates arvustustes maininud, et nad tegid enne „NBA 2K“ sarja juurde jõudmist „NBA Fast Break 98“ nimelise mängu. Seal oli igas meeskonnas üks staarmängija, kellel oli üks just talle omane viske- või pealtpanekuanimatsioon. Kõik fännid ju teavad Hakeem Olajuwoni Dream Shake viset, eks? Vaat see oli „Fast Breakis“ näiteks olemas. „NBA 2K25“ piirdub Go-To Shot’ide puhul hetkel kahjuks ainult tänapäevaste mängijatega ja korvist eemalt tehtud visetega, seega loodame, et järgmistes mängudes animeeritakse ka legendidele oma firmanipid külge ning lubatakse ka korvi all igale mängijale omaselt hullata. Tänapäevaste tiimide puhul on aga ülilahe vahel selliseid viskeid lendu saata, sest me oleme neid teleekraanilt ju korduvalt näinud.

Kangi alla suunates käivitub aga Rhytm Shot, mis tähendab seda, et viske käigus tuleb kang ka sujuvalt üles liigutada. Vaat see viskamine meeldib mulle väga ja ma ei pelga isegi kaotusseisus olles keskpositsiooniviskeid lendu lasta. See liigutus tundub lihtsalt nii loomuliku ja mõnusana.

Lisaks sellele saab muuta ka viske olemust. Menüüsse sukeldudes saab valida, kas tahad kasutada ainult mängija viskereitingul põhinevat profiili, ainult valitud raskusastmel põhinevat profiili või siis kolme uuemat varianti, mis põhinevad vastavalt madalal, keskmisel ja kõrgel sisseviskamise riskil. Madala riskiga on sajaprotsendilise tabamuse võimalus olematu, ent sisse sopsavad rohkem ka mitte täiuslikud visked. Keskmine on… noh, keskmine ja kõrge riskiga on sajaprotsendilise tabavuse võimalus suurem, kuid mitte täiuslikud visked ei taba. Igaüks teab ise, kui hästi ta viskamise ära õppida suudab ja saab vastavalt sellele viskeprofiili muuta. Üliäge lisa.

Lisaks animatsioonide rohkusele ja täiustatud viskamisele on tehtud veel üks muudatus. Nimelt on nüüd mängijate ja platsi mõõtkava realistlikum ning palliga ja ka pallita on rohkem ruumi tegutseda. Kaitses enda mängijast eemal olles ei jõua korvi all passides enam kolmest takistama ning ründes kaitsjast mööda triblades ei tõmbu teised kummipaelana enam sinu teele ette, muutes taaskord mängu dünaamilisemaks ja lõbusamaks.

„NBA 2K25“ annab seega mängijatele palju rohkem võimalusi ning pakub rohkem mängulaade ja täpsemaid detaile, nõudes vastu kuhjaga aega või raha. Kui te sellega nõus olete või sellest mööda vaadata suudate, leiate käesoleva aasta mängu näol seni parima „NBA 2K“ ning ka arvutimängurid võivad rõõmustada, sest esmakordselt ei pakuta neile mitte PlayStation 4 ja Xbox One’i iganenud versiooni, vaid praeguse põlvkonna konsoolidele mõeldud ägedamat varianti.

Lapsevanematele: “NBA 2K25″ on korvpallisimulaator, mis on sel aastal kasutajasõbralikum kui kunagi varem. Olge lihtsalt mikromaksetega valvsad, sest neid hakatakse kohe pärast mängu käivitamist pakkuma.