Üsna vahetult enne mängu ilmumist püüdis Nintendo avalikkuse tähelepanu teatega, et nad ei kavatsegi ette öelda, kes on „Princess Peach: Showtime!“ arendaja. Küll kõik selle mängu ilmudes teada saavad. Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et ju see oli mingi lihtne turundustrikk, sest mängu teinud stuudio Good-Feel ei ole midagi tähelepanuväärset. Nad on teinud varemgi igasuguseid Yoshi, Kirby ja teisi Nintendo brändi mänge ja küllap teevad ka edaspidi. Mulle tundub, et nende värskeim teos on täpselt stuudio pärusmaa, aga veidi arusaamatuks jääb, mis oli sellise turunduse eesmärk. On ju Good-Feeli varasemaid teoseid üsna hästi vastu võetud? Või oli see Nintendo püüe lihtsalt nalja teha?
„Princess Peach: Showtime!“ võiks kirjeldada kui seikluslikku mõistatus-platvormimismängu. Nagu mängu nimi reedab, leiab mängija end printsess Peachi rollist. Peach on parasjagu oma kaaslaste Toadidega teel etendusele Sparkle’i teatrisse. Sinna jõudes tabab teatrit aga kurja võluri Grape’i ja tema käsilaste rünnak. Jäänud koos teiste külalistega teatrisse lõksu, kohtub Peach teatrivalvuri Stellaga, kes palub teatri vabastamisel printsessi abi. Loomulikult on mängija nõus aitama ja nii algab seiklus teatri puhastamiseks võlur Grape’ist, tema käsilastest ja mitmest bossist, kes esitavad printsessile väljakutse.
Teel kohtumisele võlur Grape’iga tuleb Peachil läbida teatris viis korrust. Neist igaühel tuleb läbida valik minimänge, mis on lavastatud pisikeste teatrietendustena. Selles, et mängu keskkond on kui rekvisiitidega täidetud lava, on midagi vahvalt lõbusat. Mitmel puhul on kasutatud isegi selliseid moodsaid võtteid nagu pöörlevad lavasektsioonid. Vastavalt minietenduse temaatikale saab Peach endale ka sobiva kostüümi ja sellega kaasnevad võimed. Nii on võimalik kehastuda kauboi-Peachiks või merineitsi-Peachiks, ninja-Peachiks, detektiiv-Peachiks, meistervaras-Peachiks või veel hoopis kellekski muuks. Iga võime on seotud just konkreetse teatritükiga ja hoiab mängu värskena. Erinevalt paljudest teistest mängudest ei ole siin läbivat progressi, mille jooksul lukustad lahti uusi võimed, vaid igal tasemel antakse kasutamiseks kindel võime, mis hetke pärast käest ära võetakse.
Minimängude läbimisel tuleb kasutada nii nuputamisoskust kui ka teha veidi platvormimist. Laias laastus on levelid üsna lineaarsed ja lihtsakoelised, kuid selleks, et kõik kogutavad esemed kätte saada, tuleb siiski olla tähelepanelik ja veidi ringi kolada. Esineb ka kogenud mängurile päris korralikku väljakutset esitavaid sektsioone, mille puhul peab tasemeid mitu korda läbima, et täpselt aru saada, mis kus asub ja kuidas nänn kokku korjata.
Mängu raskusaste on läbivalt väga paindlik ja teeb selle kergelt kättesaadavaks ükskõik millise tasemega mängurile. Kui kogenud mängurile pakub teos raskemate mängude kõrvale lustakaid vahepalasid, siis pisematele on mängu lisatud õlekõrred, mille abil mängus edeneda. Näiteks pakub mäng pärast mõningaid ebaõnnestumisi varianti suurendada oma elusid. Samuti on võimalik end tasemetest kogutud müntide abiga läbi osta. See kehtib ka korrustevahelistele bossivõitlustele.
Nii ei jää keegi ühelegi korrusele kinni ja kõik jõuavad lõpuks rõõmsalt keldrisse. Seal saab veel korra läbida nüüdseks juba tuttavate võimetega uusi leveleid, enne kui sind kurja võlurit alistama lubatakse. Võib olla peitubki just siin mängu nõrgim lüli, sest kasutades juba tuttavaid kostüüme ja võimeid, jõuab mängijani tõdemus, et uudsus on kadunud. Oma lihtsuse tõttu kaob nii mängust ka selle võlu. Kui kokkuvõttes jagub lugu läbides mängu umbes 6-7 tunniks, siis veidi lühema kogemuse puhul jääks ehk isegi parem mälestus. Alternatiivselt võiks mängus olla rohkem erinevaid Peachi tegelasi, et vältida korduvaid elamusi.
Aga mida mina ka tean? Äkki on parem sihtgrupp hoopis 7-aastased neiud? Tsiteerin ühe sellevanuse mänguri sõnu: „Kõige toredam on, et bossidega ei pea võitlema. Samuti on tore tegelasi päästa. Väga meeldib Peachiga uisutada ja vee all laulda. Ninja meeldib ka, sest saab tüüpide taga luurata ja kui punased kõvemad tüübid maha lüüa, siis nad muutuvad palkideks. Kookidele glasuuri lasta ja küpsiseid meisterdada on ka vahva. Võidelda ei meeldi, sest see on hirmus. Kaotada ka ei meeldi, kui ei õnnestu tegelasi päästa. See meeldib küll, et lõpubossist sain ise jagu. Issile kindlasti soovitaksin mängu. Arvan, et see on 7+ vanusele mäng. Või isegi 5+, sest sealt saab ennast läbi osta.“
Kui mängu sisuline pool on mõnus heatuju meeleolu (heh, Good-Feel), siis tehnilise külje kohta võib jagada ka teravamaid kommentaare. Tihtipeale tekib tasemetes tunne, et asjad on väga viimase piirini paika pandud. Hüppamise ja nii mõnegi muu tegevuse puhul pole sisuliselt mingit eksimisruumi ja ajastus peab olema väga täpne. Või on asi hoopis selles, et juhtimine võiksid olla tundlikum? Mitu korda leidsin end olukorrast, kus kuhugi üles hüppamine vajas ka pingevabas olukorras mitut katset. Samuti annab nii lihtsakoelise mängu puhul tugevalt tunda Switchi vanus. Täiesti ootamatult tabab kõiki laadimisekraane lag ja mängupilt on tuntavalt hägune. Muus osas jookseb mäng nagu kord ja kohus.
Kokkuvõttes on tegemist toreda mänguga, mida võib julgelt ka pere noorimatega jagada. Ülearu kõrget hinda selle eest maksma aga ei tormaks. Kui lapsele ehk jagub põnevust tasemeid korduvalt läbida, siis kogenumale mängurile saabub väsimus kindlasti hulga kiiremini.
Lapsevanematele: “Princess Peach: Showtime!” sobib alates 7. eluaastast, pakkudes lustakat seiklust printsess Peachi seltsis. Pisematele on mängu lisatud õlekõrred, mille abil mängus edeneda. Näiteks pakub mäng pärast mõningaid ebaõnnestumisi varianti suurendada oma elusid ning kui peaksid soovima mõnda soa vältida, sealhulgas bossivõitlusi, siis neist saab tasemetest kogutud müntide abiga läbi osta.
Platvormid: Switch
Ilmus: 22. märts 2024
Arendaja: Good-Feel
Väljaandja: Nintendo, Nintendo of America Inc.
Ülevaade tehtud: Switch
