Senua’s Saga: Hellblade II – päris hull lugu

0
69

Minu esimene kokkupuude Ninja Theory mängudega oli PlayStation 3 päevil, kui PlayStation väidetavalt stuudio pankrotist päästis ja nende „Heavenly Swordi“ nimelise mängu kogu saba ja karvadega PlayStationi eksklusiiviks tegi. Sellele järgnes loomulikult ka teisi mänge, kuid oma nime poolest on ilmselt märgiline 2017. aastal ilmunud „Hellblade: Senua’s Sacrifice“, sest kahe mängu nimed on ju otsekui vastandid. “Hellblade’i” ainult arvutil ilmunud VR-variant jättis mulle üsna kustumatu mulje ja ma olin väga elevil, kui tolleks hetkeks Xboxi stuudiote hulka liikunud Ninja Theory 2019. aasta lõpus mängu järje välja kuulutas.

Kui te ei tea, millega tegu on, siis võite julgelt esimese osa käsile võtta, sest „Senua’s Saga: Hellblade II“ on selle otsene järg. Mängude peategelane Senua on selles mõttes erand, et enamasti kujutatakse laias mõistes hulludena kurjameid või kõrvaltegelasi. Senua oli aga psühhoosiga elav peategelane ja kangelanna, kelle sihiks oli päästa oma vägivaldselt tapetud abikaasa hing. Mäng üritas anda aimu, kuidas on psühhoosiga elada ja tegi seda häälte ning hallutsinatsioonide abil. Senua peas kõnelevad hääled saatsid tema tegevusi kõikjal ning mängija pidi nii mitmeski kohas mõtlema, kas nähtu on päris või mitte. Ja ärme üldse räägi internetis lahti läinud arutelust mängu temaatika ja lõpu tõlgenduste ja reaalsuse üle. See oli midagi ulmelist.

Igatahes ütles Senua esimese mängu lõpus: „Tulge kaasa, meil on teile veel lugusid rääkida“ ja nüüd ongi ilmunud „Senua’s Saga: Hellblade II“. Just sellise, esimese osaga võrreldes ümber pööratud pealkirjaga, et toonitada seda, et tegu on just Senua looga.

Lugu saab alguse sellest, et Senua on otsustanud tema kodukanti rüüstanud Islandi viikingitele koha kätte näidata ja lasknud ennast vangi võtta, et kiiremini sihtkohta ehk orje võtvate viikingite koduukse taha jõuda. Loomulikult ei lähe aga tema plaan nii nagu ta ette nägi ning naine peab tükkis sisemiste häältega palju eepilisemat võitlust alustama.

Senua psühhoos pole kuhugi kadunud, kuid see ei valitse enam tema elu, vaid Senua ise kontrollib seda. See ei takista aga häältel iga tema tegevust kommenteerimast, naist kord kiites, laites, temas kaheldes, teda naeruvääristades, tema uskumusi ja sihte põrmustades ja talle lootust andes.

Häälnäitlemine on võrratu ja mängu tegemise dokumentaalis on näha, kuidas väga äge ruumilise heli efekt saavutatud on (häälnäitlejad keerlesid ka stuudios ümber mikrofoni). Kohati on aru saada, et Senua elab maailmas, mis erineb suuresti teiste mängu tegelaste ja ka meie omast. See on tema maailm, mis on tema jaoks sama ehe nagu „päris“ maailm.

Kui hääled Senua peas räägivad temaga ja mängija kuulab neid kõrvalt, siis loo jutustaja on mõeldud ainult mängija kõrvadele. Proovin mitte spoilida, aga soovitan tähele panna, mida teile pärast mängu läbimist ja teatud ülesannete täitmist peamenüüs kirjutatakse ja mäng teatud uute valikutega uuesti läbi teha. Päris äge kogemus.

„Senua’s Saga“ lugu on võrratu, täpselt nagu esimese osa puhul. Ma ei salga, et ma tõsimeeli ahmisin seda ja 8-tunnine elamus sai rutem läbi kui ma olin planeerinud. Teemad, mida puudutatakse, on tõsised, valusad ja sünged ning ma kujutan ette, et ka siit sünnib tundidepikkuseid vestluseid erineva sümboolika teemal. See on üks väheseid mänge, kus ma tõesti olen hoolinud sellest, mis peategelasest (ja ka kõrvaltegelastest) saab.

Samas sobibki sõna „lugu“ „Senua’s Sagat“ kõige paremini kirjeldama, sest mängu kui sellist on siin tegelikult vähe ja see, mis siin on, on… kesine. Valdav enamus ajast kulub vaheklippide vaatamisele ja aeglaselt kõndimisele. Mõistatuste lahendamine on sarnaselt esimesele osale lihtsakoeline ega paku eriti pinget ning paaris kohas peab natuke liiga palju jooksma, et õigesse kohta mingit sümbolit vaatama minna.

Sama kehtib ka võitluse kohta. Senua haarab mitmes kohas mõõga järele ja asub üsna intiimse kaameranurga saatel üks-ühele võitlusesse. Võitlus on aeglane, kohmakas ja üsna üksluine, sest vastased kordavad kogu aeg samu animatsioone, aga loo kontekstis see toimib. Kahjuks ei paku see pinget mängu seisukohalt, sest võitlus koosneb pareerimisest, põiklemisest ja vastu löömisest. Vahepeal täitub ka fookusemõõdik Senua puusal asetseval peeglil, millega saab hetkeks rüseluse kulgu aeglustada ja hetkel nuheldava (või hoopis tüütult tuld sülgava) vastase kiiresti maha nottida.

Nii et kui te Senua seikluseid (nii esimest kui ka teist) mängite, siis tehke seda loo pärast, mis on kohe kindlasti kogemist väärt. Silmailu ja kõrvapai aitavad kogemusele veelgi kaasa, sest mäng näeb võrratu välja, kuigi liigub 30 kaadrit sekundis.

Meie veebilehe lugejad ilmselt teavad, et mulle meeldib jubedalt mängudes vee- ja tuleefektide üle viriseda, kuid „Senua’s Saga“ puhul ma ei virise. Vesi peegeldab, kaks kolmandikku veelompidest reageerivad ka sammudele ning sügavamasse vette sumades tekivad Senua ümber veeringid, kui ta liigub. Tuleleegid on samuti kenad ja heidavad varje kõikjale Senua ümber. Väga-väga ilus.

Ainus asi, mis mind tõsiselt häirib, on see, et konsoolil mängides on pildi üla- ja alaservas mustad ribad, nagu kunagi ammusel ajal PlayStation 1 PAL-versioonidel oli. Arvutil toetab mäng arendaja sõnul ka ultrawide-ekraane, kuid konsoolil on pildi eraldusvõime viletsam kui see, mida telerid võimaldavad.

Häälnäitlemist ma juba mainisin, kuid ka ülejäänud helitaust, nagu võitluste ajal kostuvad muusikapalad ja maailma hääled, on imeline. Ruumiline heli on toodud kõikjale maailma ning igasugused krõbinad, sammud, ähkimised ja sosinad kostuvad just nii õõvastavalt kui vaja on.

„Senua’s Saga: Hellblade II“ on seega elamus, mida ma kõikidel täiskasvanud mänguritel kogeda soovitan. Jah, see ei paku pingelist võitluselamust ega tundidepikkust mõistatuste lahendamist ja maailmas edasi-tagasi jooksmist, et kirste avada, kuid Senua lugu on kaasahaarav ja mängumaailmas ainulaadne. Mäng on küllaltki lühike ning minul kulus kõige ära tegemiseks täpselt 13 tundi, aga sellele järgnes kohe teine ja ilmselt tuleb ka kolmas läbimäng. Kui te tahate kogeda videomängu, mis paneb mõtlema ja aitab võib-olla heita parema ja huvitavama pilgu psühhoosiga elavate inimeste maailma, siis on „Senua’s Saga“ just teile.

Lapsevanematele: “Senua’s Saga: Hellblade 2” on igati täiskasvanutele mõeldud mäng. See käsitleb mitmeid keerulisi ja raskeid teemasid ning kuna ekraanil pole mitte ühtegi abivahendit, võib noortel ja kogenematutel olla raskuseid teost nautida. Lisaks on siin ka palju verist vägivalda.

Senua's Saga: Hellblade II

Platvormid: PC, Xbox Series X/S
Ilmus: 21. mai 2024
Arendaja:  Ninja Theory
Väljaandja: Xbox Game Sttudios
Ülevaade tehtud: Xbox Series X

HEA
Nauditav lugu
Paitab nii silma kui ka kõrva
Senua tegelane on võrratult kirjutatud
HALB
Videomängu elemendid on looga võrreldes tagaplaanil
Koledad mustad ribad teleriekraani servades
4

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Captcha verification failed!
CAPTCHA user score failed. Please contact us!