Olgu, ma tunnistan üles. „The Legend of Zelda“ sarja viimased mängud on minu jaoks absoluutselt kõik avatud maailma mängud ära rikkunud. „Breath of the Wild“ ja „Tears of the Kingdom“ on olnud sedavõrd nauditavad ja ägedad, et kõik muu tundub nende kõrval… viletsamana. Samas pole kõik „Zelda“ mängud alati hiigelsuured kolmemõõtmelised seiklused. „The Legend of Zelda: Link’s Awakening“ sai mõne aja eest Nintendo Switchil uusversiooni ja oli samuti äge, tutvustades üsna vahvat mänguasjalikku pealtvaates graafikastiili. Miks ma neid mõlemaid mainin? Uusimas „Zeldas“, alapealkirjaga „Echoes of Wisdom“, on mõlemad asjad nimelt kokku pandud.
„Echoes of Wisdom“ algab kohe oluliste sündmustega. Sarja kangelane Link on kohe-kohe jõudmas kurjamini, kes Hyrule’i kuningriigi printsessi Zelda vangi on võtnud. Algab lahing, paha saab tappa ja kõik elavad õnnelikult elupäevade lõpuni. Või noh, nii võiks ju arvata. Tegelikult avaneb aga vastase lüüa saades salapärane ava tumelillasse hämarusse, mis Linki endasse neelab. Viimasel hetkel suudab Link aga lõhkuda kristalli, kuhu Zelda vangistatud on ning printsess lippab üha suureneva lõhe eest põgenedes päevavalgusesse. Jah, saite õigesti aru. „Echoes of Wisdomi“ peategelaseks pole mitte rohelise mütsiga kikk-kõrv Link, vaid printsess Zelda, kes peab nüüd kuidagi salapäraste lõhede tekkepõhjuse jälile jõudma ja Linki päästma.
Kuna aga lõhedesse pudenenud inimeste asemele tekivad maailma nende pahatahtlikud koopiad, saadab sama saatuse osaliseks saanud Hyrule’i kuningas printsess Zelda otsemat teed vangikongi. Seal kohtub ta müstilise kuldse lendava pallikesega, kelle nimi on Tri. Tri väidab, et suudab lõhedesse siseneda ja Zeldat aidata, et maailmas taas rahu valitseks. Et printsessil grammike lihtsam oleks, manab Tri tema kätte võlusaua, mis annab Zeldale võime erinevaid maailmas olevaid esemeid ja alistatud vastaseid kopeerida ning esile manada. Olgu, lõpmatult seda teha ei saa, sest Tril on teatud arv energiapunkte, mille eest esemeid luua. Kui selle arvu ületad, hävineb esimesena tekitatud ese/olend. Energiapunkte saab mängu jooksul juurde, seega mida aeg edasi, seda mitmekülgsemaid kombinatsioone või suuremat kuhja voodeid te esile manada saate.
Selline lähenemine avab muidu pealtvaates kahemõõtmelises seiklusmängus väga palju võimalusi, kuidas maailmas liikuda ja võidelda. Kohe alguses õpetatakse sind keldrist lahkudes ronima, kopeerides kaste ja voodeid, et neid siis üksteise otsa ladudes valvuritele märkamatult lesta lasta.
Õige pea saab mängija aru, et sarnaselt „Tears of the Kingdomile“ seab ka siin probleemide lahendamisele piirid vaid olemasolevate vahendite hulk ja mängija kujutlusvõime. Sul on vaja pääseda ühelt kaljuservalt teisele? Lao voodeid üksteise külge, kuni tekib sild. Sul on olemas hoopis lind? Haara tema jalgadest ja lenda üle selle kuristiku. Sul on olemas liikuv plaat? Hüppa aga peale ja sõida nagu printsess. Selline lähenemine võib mõnele mängijale esmapilgul igavana tunduda, sest põhimõtteliselt piisab vooditest, et sellist asja teha, kuid tegelikult võimaldavad esemed vahel päris suuri teekondi vahele jätta. Sest kui mängija avastab, et näiteks veekuubikutes saab ujuda ja ämbliku abil püstloodis seinast üles ronida, on maailm põhimõtteliselt mängu algusfaasis täiesti valla.
Sama jutt kehtib ka võitluse kohta. Mingi odaga notsu jookseb sulle vastu? Mana välja paar looma ja lase neil temaga kaklema minna. Pole hullu, kui nad hukka saavad, saadad kohe uue välja. Zelda ise võib põhimõtteliselt taas voodi välja kutsuda ja ise tuttu minna, kuniks tema võlukäsilane kolle nahutab. Seda muidugi juhul, kui sa taas piisavalt leidlikkust ei viitsi kasutada. Jah, kõik võitlused saab ära teha nii, et sa ise ei liiguta lillegi, kuid tegelikult saab ka kakluse ajal palju kaasa aidata.
Üks Tri võimetest on nimelt maailmas asjadest kinni haaramine ja nende liigutamine. Seda saab kasutada ka vastaste peal. Kõrval on tiik? Võta vastasel natist kinni ja viska ta õige vette. Pole tiiki? Kutsu esile veekuubik ja tõsta vastane selle sisse. Mana välja ogaline pallike ja meelita-tõsta vastane selle otsa. Seega võimalusi jagub.
Ahjaa, kui te ei taha ainult võluelukate toel kakelda, siis mängu jooksul avaneb võimalus kasutada ka Swordfighter Formi, mis Zeldale mõneks ajaks Linki lahti lukustatud võimed annab.
Lisaks toimib mängus ka täitsa pädev füüsikamudel, sest rohi ja puit süttivad, metall vajub vee alla ja puit tõuseb pinnale. Seda saab ära kasutada nii võideldes kui ka erinevate mõistatuste lahendamise juures. Nimelt on maailm täis erinevaid tegelasi, mis Zeldalt midagi soovivad ja see annab põhjuse läbi kolistada erinevad koopad ja majad, kus on sageli vaja midagi ehitada või midagi kätte saada ning ka selleks tuleb kopeeritud esemete arsenali sukelduda.
Selline vabaduse andmine võib põhjustada aga seda, et mängija ei koge mõnda mängu elementi enne kui on liiga hilja. Näiteks saab korjata erinevaid jubinaid, mis Zeldale mingisuguse erivõime annavad, näiteks kiirem ujumisoskus või võimalus savipottidest ja rohust rohkem kalliskive leida. Mina mängisin mängu nii, et ma ei läinud kordagi kohta, kus saab kasvatada korraga kantavate jubinate arvu ja peksin lõpubossi ikka ühe jubina abil ära. Alles hiljem koperdasin õigesse kohta. Sama jutt käis hobuse kohta. Just, sarnaselt mitmele Zeldale on ka siin võimalus endale oma suksu saada. Mina sain selle vahetult enne lõpubossi, sest ma lihtsalt ei sattunud enne talli juurde ja hobust polnud ka otseselt vaja.
Hyrule on ilus, vertikaalselt muljetavaldav ning erinevate tegevuspaikadega. Igas maailmajaos elab mingisugune oma rass või rahvus ja see teeb nende avastamise lahedaks. Maailm ja see, mis tegelastel öelda on, muutub Zelda tegude järel ja vahel tasub elanikega juttu teha, et rohkem lookillukesi välja uurida. Siit tuleneb ka asi, millest mul kõige rohkem kahju on. Link on alati olnud tumm kangelane ja „Echoes of Wisdomis“ on sellel kusjuures ka kindel põhjus, aga Zelda ei ole ju tumm. Zelda räägib ja mängus antakse seda rääkimist ka žestikuleerimisega edasi ning see pani mind küsima, et miks Zeldale pole häält antud? See oleks võimaldanud kangelanna täiesti uuele tasemele tõsta ja „The Legend of Zelda“ mängudes midagi uut teha.
Teiseks miinuseks on pisut kahtlane kaadrisagedus. Jah, me kõik ootame Switchi järglast, mis loodetavasti ka praeguseid mänge paremini mängib, kuid „Echoes of Wisdomis“ on kohti, kus kaadrisagedus hetkeks nõksatab. See pole nii hull, et mängulusti rikkuda, kuid on piisavalt tähelepandav, et tundlikum mängija seda pidevalt nägema hakkaks.
Lisaks on internetis virisetud ka selle üle, et kui esile manatavaid asju kuhjub, on nende seas orienteerumine raske. Minu jaoks ei olnud. Kopeeritud esemeid saab järjestada kas maksumuse, uudsuse või kasutussageduse järgi ja tavaliselt leidsin ma endale vajaliku asja juba paari nupuvajutusega. Jah, asjade ühele pikale reale panemine on huvitav otsus, kuid mängija võib ka menüüsse hüpata, et juba klassikalisema piltidega nimekirja juurde jõuda.
„The Legend of Zelda: Echoes of Wisdom“ on hea mäng. See on lõbus mäng. See võib kohati isegi väljakutseid esitada, kui mõnes koobastikus paraja pähkli otsa satute. Samas on Zeldal alati varuks mingi asi või olend, kes teda aidata võib ja see teeb mõistatuse lahenduste välja nuputamise tõsiselt rahuldust pakkuvaks. Julgen seda soovitada absoluutselt kõigile, isegi neile, kes „Zelda“ mängudega varem kokku puutunud ei ole. Jah, see on tõesti nii hea.
Lapsevanematele: mäng vajab inglise keele oskust, kuid maailmas ringi seigelda suudavad ka pisemad. Õpetage neid lihtsalt abilisi välja kutsuma ja olemas. Mingit jubedat vägivalda ega õudust siin pole.
Ilmus: 26. september 2024
Arendaja: Grezzo, Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED