Ha-haa, hei jou, sina seal, tore, et sa lõpuks jõudsid. Ma juba ammu perse püsti ootan siin vapra kangelase tulekut. Aga nüüd on kõik chill, saame teha möllu ja pauku.
Ehk ilmunud on värskeim Borderlandsi mäng. Seerianumbri järgi juba neljas osa. Tegelikkuses aga viies, sest numbrite vahele eksis ära ka Pre-Sequel. Või kuues, kui lugeda Tiny Tina Wonderlandsi sama seeria jupiks. Mis siis, et see ametlikult on spin-off. Või lausa kaheksas osa, sest on olnud ka kaks interaktiivse novelli stiilis Tales from the Borderlands mängu.
Borderlands 4 on taaskord täiemõõtmeline nännikorjamis-tulistamismäng. Enne mängu ilmumist oli õhus küsimus, et kui väga sarnaneb see eelmise osaga, mis on saanud omajagu tulist kriitikat. Olgu selleks siis tüütud tegelased, igav lugu või meeletu nännisorteerimine, mis kohati tundus kui mängu peamine tegevus. Iga väikese tulistamise järel oli maailm värvilisi relvi täis ja tuli muudkui filtreerida, valida ja sorteerida, et milline veidi parem relv nüüd endale kasutusse võtta. Ka seeriale omane huumor tundus Borderlands 3 puhul ajale jalgu jäämas. Positiivne oli siiski see, et mäng erines varasematest. Kindlasti ei saa Gearboxile ette heita seda, et nad ei prooviks ja katsetaks uusi asju.
Veidi on uuendusi saanud ka seeria värskeim osa. On tõmmatud tagasi eelmise episoodi taevast sadava nänni vikerkaare diskot. Mäng ei loobi enam järjest head ja paremat kraami. Pigem sarnaneb nännikorjamine rohkem viimasele Diablo mängule, kus ma enamuse kraamist jätan maha vedelema, sest selle manageerimisest ja realiseerimisest on rohkem tüli kui kasu. Raha on Borderlandsi mängudes niikuinii rohkem sümboolse tähendusega olnud.
Tunnetuslikult meenutab mäng mulle eelkõige Borderlands 2 rütmi. Ei ole siin esimese mängu tühermaad ega hilisemate osade peaaegu iga nurga taga peituvat kaootilist möllu. Vaid madistamine on parajalt tasakaalus. Ka uuendusena toodud avatud maailm on justkui sellise tundega nagu oleks teise osa levelid kokku liidetud. Tonaalsuselt on mäng süngem ja lugugi mõjub tõsisemalt. Seeria tunnuseks olevat peldikuhuumorit ja labaseid popkultuuri viiteid on kärbitud. Kõik mõjub rohkem läbimõeldumalt ja loos on lausa puhtalt tõsiseid momente, kus on huumor täiesti kõrvale jäetud. Visuaalse poole realismile lähemale viimine pole aga vähendanud kõige olulisemat – relvi. Relvi on jätkuvalt nii paljude erinevate välimustega kui pähe tuleb. Ja nad säravad ekraani keskel.
Relvade käsitlemine ongi minu jaoks üks mängu paremaid momente. Lollide ja peata vastaste ebarealistliku füüsika hoolde tulistamine on puhas lust. Vahet pole kui suurt kaliibrit või mitut singulaarsuse granaati kasutan, siis lahingus on tempot ja naudingut. Relvade kasutamises on parasjagu sujuvust ja pehmust. Uue tööriistana lisatud haardekonks võimaldab keskkonnas vedelevaid lõhkevaid objekte haarata ja loopida. Või tõmmata ennast kiirelt õrrele, kust snaipril on lausa pidupäeva tunne alla surma külvata. Tegelaste arendamine on saanud uue maigu läbi relvade ja oskuste tekkivate sünergia. Lisaks on võimalik leida varustust, mis annavad boonuseid kui leiad mitu tükki samast komplektist.
Loomulikult särab Borderlandsi lahing eelkõige sõpradega koos möllates. Kombineerides erinevate tegelaste omadusi ja igaühele endale meeldivat varustust saab ka kõvematest vastastest teha üsna kiire ja lõbusa nüpeldamise. Nii ei võta tõsisemadki bossid vanduma, vaid koostöös saab kiirelt leitud igaühele sobiv taktika. Ilmselgelt ei võta mäng end liiga tõsiselt ja eesmärk on lõbu. Borderlandsi stiilis. Kergelt labane. Lollilt tobe. Naljakas. Kaootiline.
Jah, mängus on ka mõningaid tehnilisi probleeme – mälulekked, ringi teleporteeruvad vastased, mõned koomiliselt rippuma jäävad laibad jms. Isegi Switchi versioon avaldamine lükati ju edasi teadmata tulevikku. Tänu sõnakale Randy Pitchfordile on need probleemid saavutamas juba meemi mõõtmeid……. kuid äkki see ongi asja mõte? See on ju Borderlands!
Senise 30 tunni pealt tuleb tõdeda, et see on Borderlands, mida ma ei osanud tahta, kuid näib, et vajasin. Peakski minema ja uuesti käima panema ja nautima mängu lahingumuusikat, mis tekitab minus pettumuse iga kord kui see koos liiga kiirelt läbi saanud lahinguga lõppeb.
Aga sina armas lugeja, kes sa mõtled kas võtta mu sõnu kui puhast eriidiumi, loe mida arvab mängust Erik.
Eelpool viskas Robert õhku teema, et “kui väga sarnaneb see eelmise osaga”, mainides tüütuid tegelasi, igavat lugu ja nännisorteerimist, pärast maast korjatud relvi ning ajale jalgu jäänud huumorit. Ja pean mainima, et kui esimeses, teises ja ka kolmandas oli lugu, ükskõik kui rumal ja lahjavõitu see lugu kolmandas ka ei olnud, siis neljandas unustage igasugune arvestatav lugu ära, sest seda sisuliselt pole. On mingi TimeKeeper, kes tahab sind miskit tegema panna, ise vaatate/mängite edasi, mis sealt tuleb… Aga sellega kogu see lugu sisuliselt piirdubki, väga nõrk, igav, laialivalguv, kuhugi ära kaduv, mitteoluline loo skelett ütleks selle kohta. Ja ma ei ole siiani kohanud ühtegi lahedat tegelast või dialoogi uues Borderlandsis. Tegelased on tüütud, mittemidagiütlevad, ebaolulised koos oma mõttetute dialoogidega. Ma ei kujuta ette, mis vanuses või millise aine mõju all peaks selle jaoks olema, et nende dialoogide peale itsitama hakata. Mu väiksem poiss on paaril korral kõrvalt kuulanud neid dialooge ja tema küsimus oli kohe, kui vana selle loo kirjutaja oli ja kas tõesti selle sita kirjutamise eest maksti kellelegi raha. Ühesõnaga, enamus mängus olevast jutust, nii vähemalt 80% võib rahulikult skippida, sest see on kõik mõttetu ja ebaoluline.
Mis nännikorjamisse puutub, siis jah seda pole eriti vaja enam teha, nagu Robert kirjutab. Mitte, et nad seda nänni ei loobiks eriti maha, oh ei, loobivad, aga 99% ajast on maha loobitud nänn lihtsalt mõttetu prügi, mida siis järgmise müügiautomaadi juures maha müüa saaks. Aga sellel ei paista ka mingit erilist mõtet olema, sest müügiautomaatidest ei ole mina veel suutnud leida näha ühtegi arvestatavat asja mida osta. Enamus müüdavast kraamist on puhas prügi, sealhulgas ka päevadiilid, mis on pahatihti kordades halvem kraam, kui see mis sul juba peos on. Seega milleks mul seda rahagi selles mängus vaja on, sest osta pole sealt midagi. Olgu, hiljem mängu lõppedes ehk tekib soov kogu oma tegelane lõppmängu jaoks ümber ehitada, siis selle jaoks on tõesti raha vaja.
Lisaks ei ole ma Roberti eelpool oleva väitega nõus nagu oleks Borderlands 4-s vähem mõllu, vastupidi võrreldes varasemate mängudega on uues mängus seda iga nurga peal olevat mõllu kordades rohkem kui üheski varasemas Borderlands seerias (välja arvarud Tiny Tina Wonderlands), ei ole võimalik sammugi astuda ilma, et keegi kusagilt sinu suunas tulistama ei hakkaks ja kui korraks tundubki mingi lõik tühjem, siis visatakse mööduvalt kosmoselaevalt ports vaenlasi sulle. Õnneks võid hõljukiga neist kõigist mööda kimada järgmisesse punkti. Ja vat siin ongi järgmine suur viga Borderlands 4 puhul. See maailm ei kutsu ennast absoluutselt avastama ja see meeletus koguses kogutav nännisitt, mille ikoonidest su kaart kubiseb peletab selle viimasegi soovi seda kaarti avastada ära. Enamasti ei anna see nännisitt sulle mitte midagi ja see on seal lihtsalt mängu kunstlikult pikemaks venitamiseks. Ehk siis üsna pea avastad end punktist A punkti B liikumas ja ignoreerimas kõike muud mis su tee peale jääb.
Robertiga olen vaid ühes osas nõus, see on koosmängimise mäng. Üksinda seda mängida on lihtsalt piin, aga koos mängides on ta vähemalt veidigi lõbusam ja suuremad lahingud saavad kiiremini läbi, mis on suur pluss, sest see mäng EI OLE LÕBUS!
Bugidest rääkides, siis mul kohati hakkab totaalselt ära tüütama juba need bugid, kus mingi vajalik asi lihtsalt ei ilmu ekraanile või lugu on kuhugi mingisse punkti seisma jäänud ja sealt edasi saamiseks on vaja kas mäng taaskäivitada või sõpradega koos seda teha.
Kokkuvõttes, oli see Borderlands 3 mis ta oli, aga neljanda osaga võrreldes oli see rohkem oma raha ja aega väärt. Borderlands 4 mina aga ei soovita, ei üksi ega koos sõpradega. Mingist Randy Pitchfordi lubatud “200 eurot väärt supermängust” pole siin küll haisugi, ma ei tea mida see Randy tarbib, peab ikka kange kraam olema.
Arvustus on pooleli: “Borderlands 4” arvustus on hetkel pooleli. Soovitame hiljem tagasi tulla, kuniks oleme Robertiga lõppmängu jõudnud, siis lisame siia ka oma muljed lõppmängu kohta.
