Mario Kart World – sina saad kilbiga ja sina saad kilbiga ja…

Mis oli viimane mäng, mida te 10 aastat oodanud olete? “Duke Nukem”? “Skull and Bones”? Vahest hoopis “Mario Karti” sarja järgmine osa? Minu puhul on selleks just see viimane.

“Mario Kart 8” Wii U peal oli mäng, mida me mängisime terve perega. See ilmus 2014. aastal, kui mu poeg oli 3-aastane ning noormees hakkas kohe minu ja mu elukaaslase mõõduvõtte jälgima. Ühel hetkel pistsime ka talle puldi pihku ja asusime seda kolmekesi mängima. Kui ka mu tütar sirgus, võtsime ka tema kampa, sest nelja mängija jagatud ekraani mängulaad oli lihtsalt taevalik. Seetõttu ootasimegi sarja järgmist osa pikisilmi. Nintendo Switchi konsoolil seda küll ei ilmunud, sest seal õnnistati meid nii-öelda “parima” versiooniga juba meile tuttavast 8. osast, kuid kui Nintendo kuulutas välja Nintendo Switch 2 konsooli ja sellega koos ilmuva Mario Kart Worldi, oli kalendrisse hetkega tempel virutatud. See, et mäng pandi ka ühe konsoolikomplektiga kaasa, oli vaid kirsiks tordil.

“Mario Kart World” (edaspidi MKW) on igas mõttes sarja muutev osa ja sellele viitab juba ka nimi. MKW on oma olemuselt nimelt avatud maailmaga kihutamismäng. Kui varasemad “Mario Kartid” olid kuni Nintendo 3DSil ilmunud “Mario Kart 7ni” ringrajarallid, siis seal lisandus ka näputäis kindla alguse ja lõpuga autoralli MMi etappe meenutavaid pikki radu. Neid leidus ka “Mario Kart 8s”, kuid “Worldis” on neid palju. Kohe väga palju. Põhjuseks ongi see avatud maailma osa ning paljud rajalõigud on üksteise otsa pikitud. Isegi tuttav Grand Prix valik pakub sõitmiseks ainult ühte kolmeringilist etappi, millele järgneb kolm kindla alguse ja lõpuga läbi maailma kihutamist.

See tekitab veidra olukorra, sest Nintendo on loonud küllaltki ägeda ja värvilise maailma, kus on olemas liivarannad, printsess Peachi loss ja Bowseri kindlus. On üliäge alustada kusagilt kaugelt, näha oma sihtkohta silmapiirile kerkimas ja seejärel ka selle juurde jõuda. Seejärel jõuab kohale karm reaalsus – ägedates sihtkohtades ei lasta eriti sõita. Te jõuate lendavate kilpide ja turboseente välkudes pärale, teete tillukese viimase ringi ja ongi finiš, sest need ägedad huvipunktid on samuti osa kindla alguse ja lõpuga rajast. Jah, ma olen selles pettunud.

Siit tuleb kohe ka teine möödalask, mis ennekõike mõjutab ainult mind. Nimelt pole mängus enam ringiaegu. Miks see minu jaoks oluline on? “Mario Kart 8” on olnud üks minu lemmikuid e-spordi mänge, mis lubab luua erineva võistluse mistahes kohas. Minu isiklikuks lemmikuks on olnud topgearilik pingerida, kuhu ma panen kirja ühe Time Trialis ehk ajasõidus sõidetud ringi. Jah, ringe on küll kolm, aga ma olen kirja pannud ühe kõige kiirema ja see on kõigile meeldinud. Nüüd aga pole isegi Time Trialis ringrada sõites enam ringiaegu olemas. Okei, tegelikult iga ringi lõpus vilksatab korraks ekraani ülanurgas ka lõppenud ringi aeg, aga sõidu lõpus enam eraldi ringiaegu ei kuvata. Samuti on igasugused ajad kadunud ka Grand Prix-valikust ning sellest on tuline kahju, sest jälgitavat statistikat on vähem.

Sellest on muidugi kahju, sest MKW annab mängijale sarja ajaloo mitmekülgseimad võimalused oma sooritusi parandada. Kui varasematest mängudest on driftimine ja trikitamine juba tuttavad, siis nüüd lisanduvad sirge peal drifti-/hüppenuppu all hoides turbo kogumine ja trikitamine, mis võimaldab ka erinevate torude ja rööbaste peale hüpata, seesama torudel-rööbastel libisemine, mis võimaldab teatud kohti kiiremini ja otsemini läbida ning hüppega seinal sõitmine ja sealt maha trikitamine. Kõik need kokku muudavad MKW kohati hullumeelseks “Tony Hawk’s Pro Skaterit” meenutavaks kimamiseks ja annavad mõista, et oskuste põrand on ääretult madal, kuid lagi on kusagil kõrgustes. Kuna rajad asuvad nüüd avatud maailmas, on neidsamu seinu ja torusid ja elektriliine ja sirgeid kõikjal ning internetis käib tõeline võidujooks selle üle, kes suudab Time Trialis üha vingema lõikamiskoha avastada. Mina ise õpin seda süsteemi jõudumööda, aga mul on “Mario Kart 8” driftimine nii käe sees, et ma ei suuda muudele võimalustele keskendudagi ning ennast sundides avastan, et sõidurütm läheb sootuks käest.

Kui te nüüd arvate, et kui te trikitamist ei valda, on mäng täiesti hukas. Noh, teil on õigus, aga samas ei ole ka. Nimelt on mängides alati võimalik vastu pead saada mõne relvaga, seega liigne trikitamine võib lõppeda hoopis rajalt alla pudenemisega, misjärel üliagar Lakitu teid relvitult tee peale tagasi tõstab. Relvi ja kasutatavaid esemeid on samuti rohkem. Kuldne kilp kihutab ees minema, jättes endast maha mündiraja. Megaseen teeb sõitja ja sõiduki ajutiselt hiigelsuureks, lubades rataste alla jääjaid laiaks litsuda. Sulg annab võimaluse korraks hüpata ja õhus trikitada, nii et tagant lähenev roheline või punane kilp ohutult sinu alt läbi vuhiseb. Ahjaa, nüüd ei pea ka enam esemete kasutamisnuppu all hoidma, et asju enda järel lohistada. See juhtub nüüd automaatselt.

Mis aga relvade ja esemete tasakaalu jubedalt rikub, on asjaolu, et sõitjaid on nüüd korraga rajal 24. See tähendab, et esimesed 6 saavad enamasti münte ja banaanikoori, ülejäänud 18 saavad aga asju, millega esimest 6 sõitjat nuhelda. See tekitabki veidra olukorra, kus alguses on targem pigem tahapoole jääda, üritades samas mitte keskmike mäsu sisse pudeneda. Kusagil esikümne serva peal on päris vahva vuhiseda, sest sõitude lõpuosa on netis enamasti kaootiline mäsu. Arvuti juhitud vastastega mõõtu võttes on aga igal Grand Prix’l kaks tegelast, kes on ülejäänutest peajagu üle ja ripuvad eriti lühikese kummipaelaga sinu sabas, olles valmis igal ajahetkel ideaalselt olukorda sobivaid esemeid kasutama. Samas on tehisintellekt väga veider. Kui mängija sõidab hästi, driftib, kasutab asju õigeaegselt ning kasutab seinahüppeid ja trikke, teevad seda ka vastased. Kui mängija aga sõidab nagu algaja ega proovigi driftida, sõidavad ka vastased viletsalt. See on aga halb, sest niimoodi premeeritakse pigem “halvasti” või siis “mitteoptimaalselt” mängimist, kuid see pole ju kellegi õige “Mario Kart”.

Lisaks tavalisele Grand Prix’le on mängus ka kaasahaarav Knockout Tour. See tähendab oma olemuselt viieetapilist kihutamist, kus iga etapi lõpus viimased neli sõitjat välja langevad. Ka seda saab mängida nii üksi, jagatud ekraanil kuni 3 sõbraga või netis võõraste vastu ja ma pakun, et sellest saab minu enim mängitud mängulaad.

Sisu mängus on. Tegelasi on palju, igaühel veel maailmasse laiali puistatud toidukohtadest jagatava toidupaki kasutamisel mitu kostüümi avastamiseks.

Masinaid on samuti palju erinevaid, alustades sarjale nime andvatest kartidest ja lõpetades motikate ning monsterautodega, mida saab juurde sõidu ajal korjatavate müntide eest.

Ootamatult palju on ka uusi tegelasi, eriti Mario mängude pisikurjameid, keda saab siis, kui nõid teid sõidu ajal selleks elajaks muudab (jah, see on just nii juhuslik ja suvaline kui see kõlab). Samas on natuke veider lahendus see, et kostüümid lisatakse tegelaste valikusse uute ruutudena, mitte hiljem valitavate kostüümidena. Netis on kurdetud, et see teeb tegelase valimise keeruliseks, kuid sorteerimisnupp viskab kõik ühe nimega tüübid üksteise alla, võimaldades kiiresti valida õige väljanägemisega Mario või Wario.

Avatud maailmast saab koguda kleepse, otsides üles Peachi münte ja kuldseid küsimärgiplatvorme ning täites siniste P-lülitite antavaid ülesandeid. Ülesanded võivad varieeruda eksprompt võiduajamisest kuni aja peale seinte peal trikitamiseni. Avatud maailmas ringi seiklemise võlu seisnebki suuresti selles, et mängija õpib seal tahtmatult paremini mängima. Esmapilgul tundub maailm tühi, kuid iga natukese maa tagant tuleb ette mingisugune ülesanne või jubin, mis eeldab täitmist/korjamist ja mõnega läks mul omajagu aega. Abiks on kindlasti aja tagasi kerimise võimalus, mis laseb untsu läinud hüpet-trikki uuesti proovida. Aega saab tagasi kerida saab ka arvuti juhitud vastastega rallides, kui seda vaja peaks minema.

Kuna Switch 2 on võimekam konsool kui selle eelkäija, näeb “Mario Kart World” ka tunduvalt parem välja ning jookseb üksinda mängides igast asendist 60 kaadrit sekundis. Mitmikmänguga on lood viletsamad ja tuleb leppida 30 kaadriga sekundis. Erksad värvid, sätendav metall, sillerdav ja lainetav vesi… Kõik on üliilus, nagu ka tegelaste animatsioonid ja näoilmed, mis vastavalt rajal toimuvale muutuvad. Muusika on samuti võrratu ja paneb lausa kaasa õõtsuma. Lugusid peaks olema väidetavalt üle 200, täpselt nagu erinevaid radugi.

“Mario Kart World” püüab sarjale uut hingamist anda ja mulle tundub, et see õnnestub. Kuigi mul endal on teatud virinaid nagu ringiaegade puudumine ja niiöelda viletsama sõidustiili premeerimine, ei viruta need siiski üldpildis surmahoopi, vaid on pigem minu subjektiivne arvamus. Kui teil on Nintendo Switch 2, siis on teil tõenäoliselt ka “MKW”. Kui veel pole, siis soetage see, sest ma usun, et sellest saab ajapikku meeldiv ajaviide kogu perele. Knockout Touril näeme!

Lapsevanematele: Karta pole midagi. Vägivalda on multikate tasemel ja pere pisemad või isegi vanemad saavad kasutada erinevaid abisid, mis kohe mängu käivitades sisse lülitatud on. Osavamatel sõitjatel tasub need välja klõpsata.