Metroid Prime 4: Beyond – mootorratturneiu Marsilt

Kusagil külmal ja hallil Eesti krooni ajal omandasin ma järelturult Nintendo Gamecube’i koos hunniku mängudega. Kuigi ma pigem tahtsin sealt “Zelda” ja “Mario” mänge, siis sain kaasa ka igasugust muud pudi nagu “Resident Evilid”, “Turok” ja “WWE Day of Reckoning”. Ahjaa, mingid veidrad “Metroidid” olid ka. Naljatan. Otse loomulikult olin ma “Metroid Prime’ist” kuulnud (“Metroid Prime Hunters” Nintendo DSil oli nimelt ülituus), aga polnud varasemaid osi mitte kunagi mänginud, seega… jäid nad minust ka nüüd riiulisse tolmu koguma. Ühel hetkel omandasin ma aga “Metroid Prime Trilogy” Nintendo Wiile ja siis sai ka “päris” osad ära proovitud.

“Metroid Prime 3” ilmus aga 2007. aastal ja pärast seda oli vaikus. Ilmus küll näputäis “tavalisi” “Metroidi” mänge, kuid FPS-vaatest märuliseikluse jätku tuli oodata ligi 20 aastat. Nüüd on kauaoodatud ja hoolega lihvitud teos valmis ja mul ka Nintendo Switch 2 peal läbi tehtud. Ilmselt pole mina otseselt õige fänn seda arvustama, sest nagu te esimesest lõigust järeldada võite, pole ma ka “Metroidi” puhul suurem asi FPSi sõber, kuid vahest ongi õige lugeda sellise Nintendo fänni arvamust, kes lihtsalt häid mänge otsib. Lõpmatusse ja kaugemalegi veel!

“Metroid Prime 4: Beyond” algab uhkelt. Kangelanna Samus Aran maandub keset lahingumöllu, eesmärgiga turvata iidset artefakti, mida kosmosepiraadid himustavad. Põhimehaanikaid õppides jõuamegi vidinani ning kohtume ka metroididest ümbritsetud kurjami Syluxiga (okei, kui te “Prime Huntersit” mänginud olete, olete temaga juba kohtunud). Sylux ei suuda aga sihtida ja artefakt lennutab Samuse ja mõned teised ruumis viibijad õnnetu tabamuse järel tundmatule planeedile. Peagi saab selgeks, et tegu on Viewrosega, kus elutses nüüdseks hävinud larmornide rass ja Samus on nende Väljavalitu, kes ohte ja koletisi ja Syluxit trotsides rassi pärandi päästma peab.

Kui te olete varem “Metroide” mänginud, siis reeglina kaotab Samus miskipärast mängu alguses kõik võimed ja nii on ka sel korral. Kõik võimed tuleb taaskord üles otsida, et planeet üksipulgi läbi tuhlata ja kuidagi koju tagasi pääseda. Lisaks võimetele on vaja leida võtmeid, et teleporter tööle saada ja koguda rohelisi kristalle, et lamornide teadmised endaga kaasa võtta.

Võimete ja kristallide korjamise käigus on aga näha, et õmblused kipuvad tänu pikale valmimisajale kärisema. Nimelt räägiti, et “Metroid Prime 4” on vähemalt üks kord uuesti algosakesteks lammutatud ja otsast alustatud, sest mingil hetkel võttis Retro Studios teatepulga Bandai Namcolt üle ning hakkas ise tööle. Minu jaoks kumavad mängust aga läbi segased või koguni vastukäivad ja poolikud elemendid ja ideed, mis mängimise üsna veidraks teevad. Nimelt tundub mäng olevat otsapidi jätkuvalt kusagil aastas 2007, sest kõik mehaanikad ja lahendused tunduvad… vanadena ning kui teile meeldisid “Prime’i” eelmised kolm osa ning te ei soovi muutuseid näha, võib ka “Prime 4” täitsa hea tunduda.

Oma olemuselt on “Prime 4” ikka “Metroidi” mäng. Võitlus nõuab nupuvajutusega vastaste külge lukustamist ja nupu all hoidmist, kuni nad kutupiilud on. Mingit suuremat strateegiat tavavastased ei nõua, isegi erinevate elementide laske pole tarvis kasutada. Mõni boss küll püüab õpetada, et kuule, tee nüüd ennast palliks ja kasuta siin pommi, aga vähemalt Normal tasemel murdsin ma tema vastupanu ka niisama kõmmutades. Laskude vahetamine on kiire ja mugav, aga selleks pole ju eriti vajadust, kui kõik tavakuulidega maha tappa saab. Lisaks sünnivad vastased alati täpselt samadesse kohtadesse ja samal arvul, seega kui te tegevuspaiku taaskülastate, teate täpselt, mis teid kusagil ees ootab.

Miks peaks tegevuspaiku taaskülastama? Sest kui elemendirelvad on vastastega võitlemisel üsna armetud, toimivad nad suurepäraselt (vähemalt mänguloojate peas) võtmetena. Tegelikult pean ma siinkohal pisut pidurit tõmbama ja rääkima avatud maailmast. Esimeseks tegevuspaigaks Viewrosel on džungel, kust Samus korjab üles sinna temaga ühel ajal lennutatud nohikmehaaniku Mylesi. Myles leiab kiirelt sobiva ruumi, kuhu ta tekitab nii-öelda kodubaasi, kus Samus peab oma käsirelva täiustamas käima ja kuhu ajapikku veel sõdureid koguneb. Mylesi lakkamatu jutuvada saatel (Samus Aran on vait kui sukk) astutakse džunglist välja… kõrbe. Ma vihkan mängudes kõrbealasid. Vihkan! “Metroid Prime 4” kõrb on suur keskne plats, mis ühendab viite tegevuspaika. Kiirreisimine mängus puudub, seega te peate punktist A punkti B alati ise minema. Kõrbes on ka eelpool mainitud rohelisi kristalle, mida tuleb korjata, et džunglis kasvava teadmiste puu seeme kaasa noppida. Olles käinud Mylesi soovitusel teises tegevuspaigas vabrikus ja sealt üles korjanud uue turvise ja motika, on kõrb ja maailm meie ees valla. Vähemalt Mylesi sõnul. Ta isegi ütles mulle, et nii, nüüd võid minna, kuhu tahad. Oleks ma vaid teadnud, et ta peab silmas, et kõrbe piires…

Tegevuspaikade läbimine käib nimelt rangelt paika pandud rada pidi. Jah, te võite motikaga sõita ükskõik millise tegevuspaiga juurde (üllatus-üllatus, need asuvad kaardi neljas erinevas nurgas), kuid ühte sisenedes ootab teid ees sein ja teise sisenedes langeb alla sild. See tähendab, et edenemiseks on teil vaja kindlat tüüpi elemendilasku ja teekonnal kuidagi lõigata ei anna. Nii asutegi risti-põiki motikaga kõrbes ringi sõitma. Esmalt suts ühte tegevuspaika, paar laadimisekraani, võtate sealt ühe kiibi, siis tagasi välja, sest edasi ju ei saa, vidinaga tagasi metsa Mylesi juurde, kes relva ära tuunib, siis uue lasuga teises tegevuspaigas tee lahti teha, uus kiip korjata, uuesti metsa naasta, relva tuunida ja… See kõik on kohutavalt tüütu. Palun laske mul vähemalt metsa kiirreisida, ma tõesti ei taha motikaga kõrbes jaurata. Tegelikult tuleks ära mainida, et kõrbes jauramine on kohustuslik, sest sealt peab koguma rohelisi kristalle, mis on vajalikud nii mängu elementide parendamiseks kui ka “päris” lõpustseeni nägemiseks.

Kui selline maailma ülesehitus tundub tuttavana, siis “Breath of the Wild” oli üsna sarnane, ainult et seal sai tegevuspaiku tõesti suvalises järjekorras külastada. “Metroid Prime 4: Beyond” tundub aga segapudruna erinevatest aastakümnete jooksul tekkinud ideedest, mis kohe kuidagi hästi kokku ei sobi. Samus kogub endale kaaslaseid, kes kindlas kohas mingiks ajaks temaga koos võitlevad, aga hiljem neid enam kodubaasist kaasa kutsuda ei saa. Avatud maailm, mis nagu kutsuks ennast avastama, kuid avastamisrõõm piirdub üksikute robotitükkide ja maa-aluste mõistatustubadega, kus on taas vaja kindlat võimet, et neid lahendada. Hulganisti uksi ja avausi tegevuspaikades, kuhu tuleb hiljem õige lasuga/võimega naasta, aga mille eest on tasuks kõigest veel 5 raketti või lasku (mida kuradit ma teen nendega, kui mul tuleb torust juba 40 raketti?). Ma pakun, et ühel hetkel on “Prime 4” olnud päris avatud maailmaga mäng, kus oleks saanud kasutada ka päästetud sõdureid, sest miskipärast on jätkuvalt olemas mehaanika, et kui arvuti juhitud kaaslane sureb, pead sa ta kibekiirelt ellu äratama, muidu on mäng läbi.

Ahjaa, aastast viiking on pärit ka “Prime 4” salvestamissüsteem. Mina kogesin seda üsna mängu alguses, kui käisin ära ühes salvestustoas ja asusin siis vabrikust motikat otsima. Mässasin ringi hulk aega, panin vabriku tööle ja hakkasin üles tagasi ronima, kuid hakkasin ühes kohas katsetama elektriplatvormidel hüppamisega ja lasin Samusel surra. Kui mäng end uuesti laadis, leidsin end vabriku salvestustoast hetk pärast sinna sisenemist ja kogu progress oli kadunud. Seega… automaatsalvestus mängus on, aga see ei tööta nii nagu mängija arvab. Jah, bossivõitluses surres visatakse sind uuesti võitluse algusesse, kuid maailmas hukka saades jätkad sealt, kust ise viimati salvestasid. Kuidagi… iganenud lähenemine ja mängija ajast mitte lugu pidamine.

Mis on aga hea, on mängu tehniline teostus. “Metroid Prime 4: Beyond” ilmus nii Nintendo Switchil kui ka Switch 2 peal ja töötab mõlemal imeliselt. Switchi versioon jookseb ka iidvanal konsoolil 60 kaadrit sekundis ning Switch 2 variant küündib koguni 120 kaadrini sekundis. Maailm ja tegevuspaigad on kaunid ja valgusefektid isegi lummavalt ilusad. Eriti meeldib mulle Samuse näo peegeldus kiivri visiiril, kui mängija mõne plahvatuse sähvatuse sisse jääb. Sihtida saab nii kangiga, güroskoobiga kui ka Switch 2 puldi hiirefunktsiooniga. Kõik töötab lausa lennult, seega võite puldid Switch 2 küljest eemaldada ning neid maha asetades saab mäng aru, et tahate hiirefunktsiooni proovida. Minu jaoks polnud see kuigivõrd mugav, sest Switch 2 pult on kitsas ja minu hiigelkämblad ei ulatu korralikult nuppe vajutama, kuid võimalus on vähemalt olemas.

“Metroid Prime 4” on seega talutav, ent samas pettumust valmistav kogemus. Sarja fännid ampsavad seda ilmselt hea meelega, kuid niisama head mängukogemust otsivad inimesed, kes 20 aasta taguseid osi pole mänginud, ei leia siit kahjuks tänapäeva nõudmistele vastavat teost. Ma ei saa siin kahjuks ka sooduka ootamist soovitada, sest tegu on Nintendo enda mänguga, mida ilmselt haruharva paari euro võrra alla hinnatakse.

Lapsevanematele: vägivalda on multikatulistamise jagu. Verd ei lenda, jäsemeid ka mitte ja vastasteks on igasugused veidrad olevused. Sobib hästi ka esimeseks tulistamismänguks, kui selle järele soovi on. Mõistatused pole rasked ja kuhugi toppama jäämist ei tasu karta, sest mängusisene abimees Myles asub juba minutilise ooteaja järel uurima, et kuule, kas sa mitte seal kohas ei tahaks ära käia.