Sid Meier’s Civilization VII – Üks käik veel, olgu üks veel…

On südaöö. Mina vaatan kella ja mõtlen, et peaks magama minema, aga otsustan et enne mängu sulgemist teen siiski veel käigu või paar. Ja siis otsustab naaberriik mulle kallale tulla ning sellist olukorda ei saa ju niimoodi siin pooleli jätta. Järgmisel hetkel on kell juba kaks öösel. Mäng, mida mängin, on loomulikult “Sid Meier’s Civilization VII“.

Kes ei teaks “Civilizationi” mänguseeriat. Mina olen seda mänginud algusest peale ja esimesed kolm olid lausa võrratud. Siis aga hakkas see seeria minu jaoks ikka rohkem ja rohkem käest ära minema, sest sinna tekkis liiga palju pahna ja mikromajandamist, mis võttis mängust kogu lõbu välja. Viiendat ja kuuendat osa mängisin ma kõigele lisaks konsoolidel ja seal oli see optimeerimine lausa nii halb, et “Civilization VI” hakkasin ma juba selle käivitamise ajal – tänu meeletult pikkadele laadimisaegadele – vihkama. Seetõttu olid mu ootused “Civilization VII-le” üsna madalad.

Kuigi “Civilization VII” toob endaga kaasa mitmesuguseid muudatusi, on ta õnneks jäänud endiselt käigupõhiseks strateegiamänguks, kus sul tuleb käik käigu haaval kaarti avastada ja oma impeeriumi laiendada.

Peamiseks muudatuseks on nüüd mängu jagamine kolmeks ajastuks: antiikaeg, maailma avastamise periood ja moodne aeg. Igal ajastul on oma tingimused, mille täitmisel saad ajastu vahetumisel punkte, mida saad kasutada oma liidri/maailma parendamiseks. Ühes ajastus saadud kaotus ei tähenda aga veel maailmalõppu. Järgmises mänguetapis saad senise kaotuse tagasi teha, sest seal on uued eesmärgid, kuhu suunas liikuda. Välja arvatud muidugi viimane ajastu, kus kaotuse korral oled mängu täielikult kaotanud. Siinkohal tooksin välja ka ühe mängu puuduse. Kui varem sai kaotuse korral oma maailmas edasi mängida, siis “Civilization VII” tõmbab siinkohal sinu mängule joone alla ja suunab sind tagasi uue mänguga alustama.

Lisaks pakub erinevate tsivilisatsioonide ja liidritega mängimine erinevat mängukogemust. Jah, ma tean, et liidri ja tsivilisatsiooni järgi jagati ka varem erinevaid boonuseid ja üksusi, kuid sel korral pakuvad nad tõepoolest rohkem erinevaid valikuid kui varasemates mängudes, muutes nii iga mängukorra unikaalsemaks kogemuseks. Loomulikult võid uue mängukorra ajal kasutada juba varem kasutatud liidrit ja riiki, kasutades sealjuures varasematest mängukordadest teenituid boonuseid. Nimelt tõuseb sinu kasutaja tase iga mängukorraga ning vastava tsivilisatsiooni juures lukustatakse lahti paremaid boonuseid, mis sind järgmiste mängukordade ajal paremale positsioonile aitavad.

Graafilise poole pealt ei saa “Civilization VII” samuti midagi ette heita, sisse zoomides näevad üksused ja linnaosad päris kenad välja.

Ka muusikavalik on päris hea, muutudes vastavalt sündmustele ja ajastutele.

Positiivse poole pealt peab mainima, et “Civilization VII” on mikromajandamisega tegelemist palju vähem kui viimastes mängudes ja see on hea, sest mikromajandamine ei ole lõbus. Enam ei pea mingite totakate ehitajatega mässama, jube kui tüütu see oli. Nüüd teed kaks klikki ja linnad või muud asustused kasvavad.

Ka armee haldamine on tehtud mugavamaks. Nüüd saab erinevaid üksusi ühe armee juhi alla koondada ja neid korraga kaardil liigutada. Armee juht teenib lahingute järel ka tasemeid, mille järel saad erinevaid oskusi talle lahti lukustada. Samas on ka miinuseid, sest armee juhtide nimesid muuta ei saa ehk siis pead alati eraldi klikkima, et näha, millised boonused millisel armee juhil olid. Miinuseid on rohkemgi. Kui mingi üksuse kuhugi teele saadad, siis hiljem võib tema kaardilt üles leidmine keeruliseks osutuda, sest sinu üksuste nimekirja kusagil pole.

Lisaks puudub mängul võimalus avastajaid laia maailma avastama saata ja sa pead kogu aeg käsitsi klikkima või mingi punkti ette andma, kuhu ta siis liigub, ise ei avasta nad midagi.

Kuigi kasutusmugavust on “Civilization VI” võrreldes palju paremaks muudetud, on siin ka palju puudusi, sest päris mitmeid asju pead ise tuhnima ja avastama. Mäng ise ei taha väga sulle õpetusi jagada, kuidas üht või teist asja teha või nagu ma eespool kirjeldasin, on mängus asju, mida hetkel ei saagi teha. Arendaja on siinkohal lubanud kogukonnale, et mängu parendatakse ja soovitud muudatused viiakse tasapisi mängu sisse.

Lisaks on jätkuvalt mängu laadimisajad pikemad kui ma tänapäeval harjunud olen, sealhulgas ka viimaste Nvidia graafikakaartidega korralikul arvutil. Samas ilmus ka Switchi versioon ja seda on ilmselt niipalju nuditud, et seal jäävad laadimisajad enam-vähem minuti piiresse. Kui aga mängu käima saad, ei pea õnneks enam laadimisaegade pärast muretsema, vaid saad rahulikult mängida kuni järgmise korrani kui uuesti mängu käivitama ja oma maailma laadima pead.

Ahjaa, kui lisaks üksikmängule tahad koos sõpradega mängida, siis loomulikult on olemas ka mitmikmänguvõimalus, kas siis koos arvuti poolt juhitud vastaste vastu mängides või üksteise vastu mängides. Meeskondi hetkel luua ei saa, aga arendaja lubas ka selle uuenduste käigus lisada.

Kuigi “Civilization VII” jätab mulje, et mäng pole veel päris valmis, on ta ääretult sõltuvust tekitav kogemus, mida on hoolimata mitmetest puudustest nauditav mängida. Uus “Civilization” on mind suutnud positiivselt üllatada ja selle mängu seltsis mööduvad tunnid märkamatult. Kuna mul on aeg-ajalt vaja lennata kuni 14 tunniseid otsi (koos vahemaandumistega võivad need vahel lausa 30 tunnisteks muutuda), siis otsustasin “Civilization VII” hankida ka Switchi jaoks, mida on hea mugav lennukisse (või rongi või bussi) kaasa võtta. Nii mööduvad pikad reisid imekiirelt ja lõbusalt “Civilization VII” seltsis. Suurepärane lennukimäng.

Lapsevanematele: “Sid Meier’s Civilization VII“ on soovitatav alates 12. eluaastast, kuid ma julgen seda soovitada ka noorematele strateegiamänguhuvilistele.