WWE 2K25 – tule saarele sa, tule saarele sa…

Kui möödunud aastal hakkasid levima uudised, et kogu WWE toodetav meelelahutus tuleb tükkis täiega Netflixi ja selle kaudu ka juba tolle teenuse eest maksvate klientide teleekraanidele, tärkas minus taas üks pisike wrestlingufänn, kes tegelikult juba pikka aega varjusurmas on olnud. Seni oli minu WWE-nauding piirdunud ju pigem mängudega, sest päristoodangu jälgimiseks tuli osta eraldi WWE Networki pakett. Nüüd toodi aga kõik koju kätte ja ka minu poeg hakkas toimuvale meeleldi kaasa elama. Seepärast on ka “WWE 2K25” saanud meie peres korralikult kasutust, sest suur osa ekraanil nähtust tuleb ju virtuaalselt uuesti läbi teha.

“WWE 2K25” kohta polegi esmapilgul vaja öelda muud, kui et see on suurem, uhkem ja ägedam kui varasemad osad. Mängus on 2K spordimängudele omaselt sedavõrd palju sisu, et kõigega tutvumiseks kulub pühapäevamänguril mitu kuud (sellest ka põhjus, miks te loete arvustust mängu väljatulemise päevast tunduvalt hiljem). Loomulikult on olemas võimalus teha lihtsalt üks matš kahe kuni kaheksa maadlejaga, ent ka siin on valikuvariante tunduvalt rohkem.

Suurimaks uuenduseks (või siis pigem laekapõhjast leitud ja tagasi toodud vanaks asjaks) on naiste ja meeste vahelised kähmlused. Just, nüüd saavad kõik korraga ringis madistada, kuid ärge lootkegi, et kõik naissoost tähed mehi loopida jaksavad.

Maadlejaid on kokku julgelt üle 300 ning neid tuleb tänu allalaetavatele lisapakkidele aina juurde (esimene lisapakk andis meile näiteks vahva tag team’i Motor City Machine Guns), kuid alguses on neist saadaval umbes pooled, ülejäänud tuleb erinevates mängulaadides lahti lukustada.

Lisaks meeste ja naiste vahelisele kähmlusele on lisandunud kaks matšitüüpi: Bloodline Rules ja Underground. Esimene neist tähendab põhimõtteliselt reegliteta löömingut, kus mõlemale osapoolele ajapikku abiväge appi jookseb. Tulemuseks on kaootiline käte ja jalgade segapuder ning suurimaks vaenlaseks on vahel kaamera, mis ei suuda kõike toimuvat kaadris hoida.

Underground meenutab kaklusklubi, sest matš toimub nöörideta ringis, mida ümbritsevad pealtvaatajad. See on minu jaoks käest lastud võimalus, sest siin oleks saanud suurepäraselt katsetada Lumberjack-matši algeid (Lumberjack-matšis on ringi ümbritsevate tüüpide ülesandeks kanda hoolt, et kumbki võitlejatest kuhugi ekslema ei läheks). Undergroundis seisab rahvas aga tukunuiadena paigal ning matš pole eriti põnev.

Areene, kus tapelda, on samuti järjekordselt tohutult, kuid uusima ja vahest lõbusaima lisana on juures WWE Warehouse, mis kujutab endast WWE nänni ladu, kus saab ronida mööda ikoonilisi areenikaunistusi, kasutada relvadena kuulsate maadlejate esemeid ning imetleda ka kõike muud, mida mängutegijad sinna toppinud on. Ahjaa, läbi Barbershopi akna saab ka vastaseid loopida. Elu on lill.

Kui üksikute matšide tegemisest villand saab, on valikuid veelgi. MyGM on tagasi ja on suurem ja parem kui varem. Nüüd saab selles mängulaadis netis ka teiste vastu võidelda, kuid mulle meeldis kõige rohkem saadetevaheliste eriürituste ehk PLEde naasmine. MyGMi eesmärk on oma saade (Raw, Smackdown, NXT) konkurentide omadest paremaks teha, kasutades selleks oskuslikku maadlejate valikut, matšide põnevamaks muutmise võimalusi ning ägedaid vastasseise. Selleks on aga vaja raha ja boonuskaarte ning neid saab hästi teenida PLE-del, kus sinu maadlejad konkurentide omadega vastamisi on. Võidu korral ootab sind suurem lisahüve, millega teiste ees eelis saada. Väga vahva lisa. Samas on jätkuvalt olemas võimalus, et sa kulutad aega ja raha oma meistrite tipus hoidmisele, kuid hooaegade vahelises draftis ehk koosseisude ümber mängimises läheb tüüp/mutt lihtsalt konkurendi juurde üle.

Ka MyRise on veelgi ägedam. Iga-aastane loo-osa keskendub sel korral NXT võimuhaaramiskatsele ning laseb mängijal luua nii mees- kui ka naistegelase. Lugu on täis pöördeid ja humoorikaid momente ning mängija valikutest sõltub, kellega ta kohtub ning kelle kasutamiseks lahti lukustab. Jah, suur osa maadlejatest tuleb just siin lahti lukustada, aga sel aastal ei tundu MyRise enam kohustusena, vaid pigem ägeda ajaviitena.

Showcase keskendub sel korral Bloodline’ile ehk Anoa’ide, Fatude ja Maiviate perekondadele, kes WWEs juba aastakümneid möllanud on (jah, Roman Reigns, The Rock ja Rikishi on näiteks sealt pärit). Kuna tegu on hetkel ülipopulaarse kambaga (YEET!), saab mängija läbida ajaloolisi matše nii, nagu need omal ajal toimusid (Relive History), matšide tulemust muuta üritavaid madinaid (Change History) ja fantaasiamatše, sest teatud vastasseisud jäid WWEs olemata (Create History). Erinevaid matše läbides ja nende ajal ülesandeid täites lukustate samuti lahti igavese hunniku kraami. Mängulaadi juhib ja kommenteerib kuldsuu Paul Heyman ja see muudab kogemuse ülimalt nauditavaks. Mis aga pole ülimalt nauditav, on teatud matšide mängimine, sest mõnel mänguarendajal on tulnud rumal mõte matšide ajal ette antud ülesandeid vahel ajalimiidiga piirata. “Tee 2 tugevat lööki 40 sekundi jooksul”. Okei, löön… vastane teeb Reversali ehk ei lase end lüüa ja väänab minu maha. Animatsioonide tõttu on 20 sekundit kulunud. Ta krabab mu vedelevat keha. Yep, aeg on ümber, auhind jääb saamata, matš on ebaõnnestunud. Kõik täiesti algusest peale. Sellised asjad on idiootsed ja ma loodan, et need roogitakse tuleva aasta mängust välja.

Nonii, jõudsime rahakulutamismängulaadideni. MyFactioni kaardikogumismäng on tagasi ja sirutab käe rahakoti poole, sest ma ju ise tahtsin paari aasta eest “WWE 2K23” arvustades, et siin lukus olevad kostüümid ja tegelased päris mängu jõuaksid. Nüüd ongi nii tehtud ja mäng nõuab erinevate kaartide kogumist, et tegelasi (mida siin Persona kaartideks nimetatakse) teistes mängulaadides lahti lukustada. Samas olgu, anname au, suure osa neist saab kätte ka ilma rahata, vaja on vaid usinalt ja palju mängida.

The Island on aga… ohohoo… The Island, “WWE 2K25” uus mängulaad, on hoopis teisest puust. See PlayStation 5 ja Xbox Series konsoolide eksklusiivala meenutab suuresti “NBA 2K” sarja Cityt, kus on hulk tegevusi, matše ja rahakulutamisvõimalusi. Tahad uut soengut? Selge, 10K virtuaalraha. Meeldib sulle mõni firmadressikas? 20 000 palun. Ühe matši eest teenib umbes 200-300 raha, seega andke aga kuuma või rahakotiraudadele valu. Tahate teiste vastu maadelda? Pole lootustki, kui pappi ei köhi, sest ka tegelase arendamine on seotud virtuaalvaluutaga, täpselt nagu NBAski. Kui sa nüüd mõtled, et okei, ma pigem kasvatan oskuseid tasuta ja ajapikku, siis pole sul The Islandil eriti lõbus, sest maailm on täis “vaalu”, kes on oma tegelased maksimumi pumbanud ja sul pole lootustki neid võita. Ainsaks päästvaks või õigemini intrigeerivaks osaks on fantaasiaareenid, aga neid ei saa tavalistesse mängulaadidesse üle tuua. See meenutab minu eelpool mainitud vana virinat MyFactioni üle ja ma pakun, et paari aastaga on ka siin ületoodavat kraami kamaluga, sundides lahedate asjade nimel mittelahedat mängulaadi ragistama.

Aga aitab mängulaadidest. Kuidas seda kõike mängida on? Lühildalt: väga äge. “WWE 2K25” on konkurentsitult kõige parem maadlusmäng eales, sest siin on nii palju animatsioone, relvi, lööke ja heiteid, et igasugune maadlusfantaasia saab tõeks. Okei, pisut kangeid animatsioonide üleminekuid tuleb ikka ette, aga mäng teeb suurepärast tööd, et matšid tunduksid võimalikult loomulikud. Nurkadesse roomamine, püsti tõusmine ja abivahendite kasutamine toimub sujuvamalt kui varem. Lisaks on nüüd võimalus ka areeni ümbritseva piirdeaia peale ronida, et sealt teisele kaela lennata. Tagasi on toodud ka enamasti matši alguses käivituv Chain Wrestling, mis lukustab maadlejat animatsioonidesse ja nõuab mängijalt kangidega õige “värinapunkti” leidmist, et uude nippi liikuda. Jah, see tundub olevat väike lisa, aga see annab taas realismile väikese põntsu.

Graafiline pool on pigem positiivne. Mulle meeldib väga, et näoilmed muutuvad üha kontekstipõhisemaks ning vastu matti või põrandat ei lennatagi enam kivinäoga, vaid silmad lähevad pahupidi, juuksed lehvivad ja suud vajuvad lahti. Seda kõike toetab uus kaameranurk, mille kasutamise korral parempoolse kangiga vaadet ise suunata saab, lubades matši ajal ägedaid olukordi paremini vaadata. Ahjaa, äge lisa on ka see, et lisaks sellele, et kellelgi kulmu rulli lüües vere lahti saab, kattuvad kõik kehad nüüd ka sinikate ja marrastustega, kui matš pikale venib või pisut brutaalseks muutub. Ainsaks erandiks on meeste ja naiste vahelised löömingud, kus vigastused välja lülitatud on. Ma mõistan, miks, kuid see rikub vahel ära suvaliste tegelaste valimise lõbu.

“WWE 2K25” on suurepärane maadlusmäng. Taaskord, traditsioonilisi kaklusmänge see ei asenda, ent pojaga mängimiseks sobib ideaalselt. Kui te olete enda jaoks samuti Netflixis WWEd avastamas, siis “WWE 2K25” on just see mäng, mis teie riiulis olema peaks.

Lapsevanematele: kuigi teleekraanil on tegu näitemänguga, siis mängus tunduvad kõik löögid valusate ja reaalsetena, mida võimendab ka hästi toimiv sinikate ja marrastuste simuleerimine. Seega tasub arvestada, et mäng näeb välja üsna vägivaldne, ent tekitab eriti nooremate seas suurt hasarti ja hüüdeid “Anna talle tooliga!” Tehke vastavat selgitustööd.