Now we are ready to head for the Horn
Way, hay, roll an’ go
Our boots an’ our clothes boys are all in the pawn
To be rollicking randy dandy-o
Assassin’s Creed IV: Black Flagi peetakse üheks seeria parimaks mänguks. Eks ma laias joones olen selle hinnanguga nõus, kuid siiski ühe olulise mööndusega. Ma pole seda kunagi pidanud kuigi heaks Assassin’s Creed mänguks. Eelkõige on tegemist olnud ikkagi suurepärase piraadimänguga, kus saab merd seilata, teisi laevu ja merekindluseid rünnata ja rüüstada. Kogu see salamõrtsukate osa oli tänaseks juba 13 aasta vanuses mängus alati kehvavõitu. Seda nii tehnilise teostuse kui ka loo poolest.
Nüüd aga on meieni jõudnud mängu veidi pikema nimega uus versioon Assassin’s Creed Black Flag Resynced. Mulle tegelikult pole kunagi istunud loopõhiste mängude korduvalt läbimine. Seni üldse ainult kahte mängu niimoodi topelt ette võtnud. Plague Tale Requiemi mängisin kohe New Game+ läbi, sest lootsin, et ehk õnnestub kogutav kraam kätte saada ja lugu oli tõesti äge. Cyberpunk 2077 tegin aga uuesti täiesti algusest siis, kui tuli välja Phantom Liberty lisalugu.
Cyberpunki ja Black Flagi puhul on muidugi oluline märkida, et tegemist on avatud maailmaga mängudega, mis tähendab, et lugu võib neis muu tegevuse kõrval kohati päris tahaplaanile langeda.
Algupärane Black Flag oli muideks üldse mu teine Assassin’s Creed mäng, mille ostsin pärast seda kui konsooliga kaasa tulnud Origins oli mulle üsna sügavalt muljet avaldanud. Seda enam oli vanema mängu lugu pettumus. Kuigi jah, see kannatas kindlasti ka mängu tehnilise poole tõttu, mis tegi hiilimise ja võitlemise päris kohmakaks.
Tehniliselt on mängu uusversioon kindlasti tubli samm edasi. Uuem mootor pakub juba visuaalselt ägedamat elamust ja selgelt on õpitud värskemate osade võitlusmehhaanikate disainist. Ka pigem seeria vanematele mängudele austust avaldanud Mirage oli üsna käepärane.
Tänu tehnilistele uuendustele ja osade elementide redisainile töötab ka mängu lugu paremini. Kahtlemata aitavad ka uued lisatud vahestseenid. Kohe mängu alguses tõmbab lugu mind edaga kaasa ja tekib mõnus soe tunne taas Edward Kenwayna mööda Kariibide džungleid joosta. Asi ei ole ainult sellest, et ma lugu ette tean. Esimese hooga pakuks, et uuema mootori graafilised võimalused lihtsalt toovad karakterite nüansse paremini välja.
Midagi on aga selle uue Black Flagi osas imelikku. Olles mänginud kõiki uuemaid seeria osasid, paistavad mängu puudused tugevalt silma.
Visuaalse poole pealt häirib kõige enam see, et ikka väga palju tuleb ette seda kuidas tegelased liiguvad läbi keskkondade ja maailmas olevate esemete. Sellist praaki on ikka hulga rohkem kui teistes värskemates mängudes. Jah, ma võtsin võrdluseks ka Shadowsi uuesti ette, sest sinna on vahepeal lisasisu tulnud. Teisest küljest on osad elemendid jällegi justkui suuremad kui nad visuaalselt välja paistavad. Ehk veidi tuleb ette Elden Ringile sarnast asjade taha kinni jäämist. Kui viimasena mainitus on seda kõike muidugi võimalik osava kaamera käsitlusega vältida, siis Black Flagis on kaamera liiga järsk. Isegi laevaga merel lahingut pidades on mõnikord keeruline aru saada, et kas ma sihin nüüd laeva ninas oleva kahuriga või külgedel asuva arsenaliga.
Sellegi poolest on kogu piraatluse osa jätkuvalt märgatavalt rahuldustpakkuvam kui õnnetuses nimega Skull & Bones. Jah, olen tagasi selles lõksus, et isegi kui parasjagu ei mängi konsoolil piraadiks olemist, lähen Youtube ja panen mõne meremehe laulu peale.
Heave a pawl, o heave away
Way, hay, roll an’ go
The anchor’s on board an’ the cable’s all stored
To be rollicking randy dandy-o
Tehnilist kohmakust on mängus aga veelgi. Lähivõitluses on samuti karakterimudelite omavaheline interaktsioon üsna poolikult viimistletud. Ma isegi ei viitsi vaadata kuhu Edward oma mõõgaga täpselt lööb, sest see oleks lihtsalt liiga häiriv. Ka vastase elu lõpetavates kiiretes vahestseenides on animatsioonid veidrad – mõnikord lööb Edward oma mõõga koos poole käega vastase sisse kinni. Muus osas on võitlused okeid. Ei midagi, mille pärast koju kirjutada. Ega midagi, mille pärast ülearu kritiseerida.
Midagi on aga kogu selles asjas paigast ära. Ubisoft on küll kinnitanud, et mäng on ehitatud täiesti nullist ja algupärase teosega pole uues üldse ühist koodi. Kuid siinkohal ma tahaks teada, mida nad sellega täpselt mõtlevad. Tehniliselt võttes võib ju öelda jah, et kuna mäng on uues mootoris, siis on kood kõik uus. Aga samas tundub see mäng käe all vana ja aegunud.
Võib-olla on asi lõppviimistluses.
Võib-olla parandab mängu ilmumisega kaasnev Day 1 paranduste pakett neist puudustest ühtteist või isegi suurema osa ära.
Võib-olla mõjuks mäng paremini kui ta olekski veidi rahulikumas tempos ja kohmakam aga lihtsalt viimistletum.
Mida ära patchida aga ilmselt ei suudeta, vähemalt mitte mingis lühemas ajaperspektiivis on puudujäägid loos. Seda just asjade järgnevuse osas. Looga seotud vaheklipid ei lähe sageli kuidagi kokku sellega kuidas mängija maailmas ringi liigub. Võib-olla on see norimine ja avatud maailmaga mängus tuleks sellega leppida. Mind aga häirib kui ma jälitan suurt laeva ja pärast vaheklippi, mis on näidanud selle luuramist, olen tagasi merel kahe kilomeetri kaugusel.
Seevastu maailmas ringi liikumine on päris mõnus. Noh, seda juhul kui suudad kaamera kontrollimise puuduseid eirata või mingil määral tuled pildi juhtimisega toime. Mööda katuseid ja muid takistusi on päris mõnus joosta ja kiired hüpped kusagilt allapoole maandumiseks mõjuvad kohati isegi sujuvamalt kui Shadowsis. Parkuuri osas on uue mootori võimalusi ja lihvi selgelt tunda.
Samuti on mitmed tüütud kõrvaltegevused teinud sammu edasi. Üheks suuremaks pinnuks Black Flagis oli minu jaoks laulunootide taga ajamine, kuid uues versioonis on see lausa nauditav tegevus. Ei pea jooksma ülearu pikki sektsioone ja väga kenasti on näha, mis suunas tuleb liikuda.
Mängu on lisatud ka omajagu uut sisu. Seda nii põhiloo kui kõrvalmissioonide näol. Ära on kaotatud ka mängu kõige tüütum osa – Abstergo kontoris ringi tuiamine. Üldse kogu moodsa maailma osale on kriips peale tõmmatud, jätkates Shadowsis ettevõetud uut lähenemist. Ega ma ei teagi, et keegi oleks mängude seda elementi nautinud. Black Flagis oli see lihtsalt veidi naljakas, sest said end tunda kui Ubisofti programmeerija.
Kokkuvõttes on jätkuvalt tegemist ühe Ubisofti parima avatud maailma mänguga ja kuigi senine esmamulje teeb mind mängu osas ettevaatlikuks, jätkan kindlasti seda seiklust, et kogeda kõike, mida on otsustatud meile sel korral pakkuda.
Man the stout caps’n an’ heave with a will
Way, hay, roll an’ go
Soon we’ll be drivin’ her ‘way down the hill
To be rollicking randy dandy-o
