“Kirby Air Riders” on järg ühele obskuursemale Nintendo GameCube’i mängule “Kirby Air Ride’ile”. Eestlasest mängurina pole ma otse loomulikult seda kunagist kultusmängu isegi mitte nuusutanud, sest GameCube polnud siinkandis just väga levinud meelelahutusvahend. Seepärast jäingi ma selle järje välja kuulutamise hetkel kukalt kratsima jäingi. Kaks Nintendo maskottide võidukihutamismängu mõnekuuse vahega? Väga julge samm Nintendo poolt. Kui ma aga mängu arvustamise ja proovimise enda õlgadele võtsin, pidin ma tõdema, et tegu on “Mario Kartist” ikka väga erineva tootega.
Reklaamvideoid kaedes võib tõesti jääda mulje, et “Air Riders” on järjekordne ülikiire kardisõidulaadne üllitis, kuid tegelikkuses on see midagi muud. See on kihutamismäng. See on pealtvaates “Micro Machinesi” vaimne järg. See on “Twisted Metali” laadne linnalahing. See on kõike seda, olles ühtaegu kõige lihtsam ja keerulisem võidusõidumäng, mida ma mänginud olen. Nintendo arvas ise ilmselt sama ja pühendas mängule kaks tunnipikkust Direct-erisaadet, et seda laiemale publikule tutvustada, sest tegu pole teps mitte tavalise kardisõidumänguga.
Jah, roosa rõõmupallikese Kirby läbi looklevate radade juhtimine on tõesti üks osa kogemusest, kuid esimese asjana panete te tähele kahte asja: esiteks on mäng ülikiire, nõudes pmst superkangelastele omaseid reflekse, et mitte virtuaalseks pinball’i-masinaks muutuda, ning teiseks kasutatakse mängimiseks põhimõtteliselt ainult ühte kontekstipõhist nuppu. See meenutab lisaks juba eelpool mainitud teostele ka Kirby looja Masahiro Sakurai teist Nintendo hitti “Smash Brosi”, mis on samuti oma olemuselt kohutavalt lihtne – anna kahte nuppu kasutades vastasele molli ja löö ta areenilt minema ning “Kirby Air Ridersi” kireva ja lärmaka koore all on peidus samuti midagi tehnilisemat ja taktikalisemat, kuid ma pakun, et 90% Switch 2 omanikest ei jõua selle nägemiseni. Põhjusteni jõuame peagi.
Alustuseks mainin ära, et mängus on kolm mängulaadi: Air Ride ehk tavaline võidusõit, Top Ride ehk pealtvaates võidusõit ning City Trial ehk mingi minimänguga tipnev võitlus. Need on täiesti eraldiseisvad mängulaadid ega võimalda mingeid turniire ega Grand Prix’sid, vaid lubavad lihtsalt radahaaval mängida. Road Trip on ühele mängijale suunatud loo-osa, kus kõik kolm mängulaadi kokku sulatatakse ja endale meelepärane jõuproov valitakse, vahepeal ka bossidega nahistades. Air Ride ei ole äge. See tundub tüütu ja tobedana ning ei anna peale sõitjate ja sõidukite lahti lukustamise absoluutselt mingit saavutustunnet, kuid omab diivanil neljakesi räusates mingisugust veidrat dopamiini sisetamise omadust. Top Ride on minu lemmik. Ma kasvasin “Micro Machinesi” ja “Rock’n’Roll Racinguga” ning pealtvaates kihutamisosas töötavad isegi “Air Ridersi” mehaanikad imeliselt (aga nendest juba järgmises lõigus). City Trial on tuus mõte, aga selles mängulaadis on täpselt üks kaart, kus ringi lällates oma näitajaid parendada tuleb. Nimelt on linnas laiali rünnakut, kaitset, lendamist, kaalu jne jne muutvad jubinad ning sa pead teiste mängijatega konkureerides neid korjama. Olles linnas 5 minutit jännanud ja vahel ka sõiduriista vahetanud, käivitub lõpumäng, mis võib olla näiteks võidusõit, kaugushüpe või kõrguslennuvõistlus. Vastavalt kogutud jubinatele saad seal tulemuse kirja, aga üheksal korral kümnest on see lõpumäng kordades lühem kui linnas nännikorjamisele kulutatav aeg. Väga veider lahendus. Ma eeldaks, et minimängud oleks samuti eraldi mängulaad ja neid saaks valida, aga võta näpust, asjade korjamine tuleb alati eelnevalt läbi teha. Samas on just sellel mängulaadil internetis meeletus koguses häälekaid fänne.
“Air Ridersi” lihtsus peitub selles, et sa valid endale tegelase ja sõiduriista (neid saab ajapikku lahti lukustada) ja suundud valitud mängulaadi. Su masin kiirendab ise ja liigub edasi. Mängija eesmärgiks on ühte nuppu kasutades pidurdada, driftida, asju/vastaseid suhu ahmida ja erivõimeid aktiveerida. Parimaks näiteks mängu mehaanikatest on Boost. Nuppu all hoides jääb masin seisma, kogudes täis ühte mõõdikut. Seda lahti lastes sööstab sõiduriist meeletu hooga kohalt. See tundub kohutavalt kohmakas ja halb, kuni avastad, et seda ei tohigi teha sirgete peal nagu “Mario Kartis” harjunud ollakse, vaid seda tuleb kasutada koos driftimisega kurvis, et sealt hooga minema saada. Seda mehaanikat kasutamata hakkabki sõiduk lihtsalt vastu raja servi põrkama ning jätab mulje, et on juhitamatu. Siia kaovadki ära pooled mängu proovijad.
Üheks suuremaks plussiks on asjaolu, et “Air Ridersi” graafikamootor teeb ära selle, mis temalt nõutakse ja kaadrisagedus ei lange ülikiires mängus karvavõrdki. Helitaust on kohutav ja kõrvu kriipiv, kuid kui teile “Kirby” muusika meeldib, siis vahest saate siit mingit naudingut. Mina haarasin juba õige pea vaigistusnupu ja Spotify järele.
Minu silmis puudubki “Kirby Air Ridersil” see miski, mis mind tundideks ekraani ette istutaks. Kambaga mängimine on küll hetkeks lõbus, aga sõidud on lühikesed ja me suundusime enamasti poole tunni möödudes taas “Mario Karti” juurde, sest seal on kõigil võimalik ka mingi nipiga esikohale ronida. Tõenäoliselt on siin tegelikult süüdi smashbrosilik “gid gud” taktika, sest “Air Ridersis” heaks saamiseks on vaja tunde harjutada, radu õppida ja mehaanikaid näppu saada. Tuleb välja, et ühe (okei, äärmisel juhul kahe) nupu vajutamist nõudval videomängul on äärmiselt kõrge oskuste lagi, aga selleni jõudmiseks peab sinna meeletult aega matma, mida aga mina (ja ma pakun, et umbes 90% mängijatest tunneb sama) mängus, kus mulle meeldib täpselt üks mängulaad kolmest, teha ei soovi.
Lapsevanematele: “Kirby Air Riders” näeb välja ülinunnu ja tundub ääretult lihtsana, kuid tegelikult on selle mängima õppimine ja seejärel ka oskuste tööle panemine tõeliselt vaevaline teekond. Pigem on see teos mõeldud neile, kes kunagi ammu-ammu GameCube’il esimest osa mängisid ja sellesse armusid. Tänapäeva noortel on palju mugavamaid ja paremaid mänge.
Ilmus: 20. november 2025
Arendaja: Sora Ltd., HAL Laboratories, Bandai Namco
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
