Marvel Tōkon: Fighting Souls – Kus Capcom?

25. august 2026, 21:51

“Marvel Tōkon: Fighting Soulsil” lasub pea kohal üks suur vari, mille alt välja ronida. Iga uus Marveli võitlusmäng satub paratamatult võrdlusse “Marvel vs. Capcomiga” – eriti “Marvel vs. Capcom 2” ja 3-ga, mis on kujunenud žanri ajatuteks klassikuteks. Arc System Works on aga liikunud natuke teises suunas. Selle asemel võtab “Tōkon” klassikaliste tag-võitlusmängude tuttavad ideed, kuid lihtsustab retsepti ja toetub kõvasti Marveli tegelaste uuele kujundusele ning visuaalidele. Tulemuseks on võitlusmäng, mida on erakordselt lihtne alustada, kuid milles on peidus ka pisut vürtsi, et kogenumad saaksid oma vastase kallal korralikult ebainimlikke asju teha.

Esmapilgul näeb “Tōkon” välja nagu traditsiooniline tag-võitlusmäng: mõlemal poolel on kamp Marveli tegelasi, rünnakud katavad terve ekraani, tegelasi saab võitluse ajal vahetada ning kombod kestavad kaua. Tuttava ülesehituse all on Arc System Works aga teinud mitu olulist muudatust. Kõige tähtsam neist on see, et kõik sinu tegelased toimivad sisuliselt ühe eluriba najal. See tähendab, et võitlus ei seisne niivõrd üksikute tegelaste säilitamises, kuivõrd kogu meeskonna ressursside ja initsiatiivi haldamises. Veelgi olulisem on see, et kogu meeskond ei pruugi matši alguses kohe saadaval olla – tegelased tuuakse võitlusse järk-järgult. Vastase klohmimine ja areeni seina murdmine võivad aidata uusi liikmeid avada, sama teeb ka raundi kaotamine. Kui kogu kamp on kokku kogutud, saad ligipääsu rohkematele tandemrünnakutele. Sellest tulenevalt on matši algus rahulikum, kuid hiljem tempo järjest tõuseb, sest mõlemad mängijad saavad kasutada oma täiskoosseisu. See tähendab ka seda, et pead mõistma, millal vastast nahutada või millal eelistada oma meeskonna kokkupanemist.

Arc System Works on teadlikult vähendanud tavalist kaklusmängu keerukust. Mängijad võivad tegelaste võimete tegemiseks kasutada traditsioonilisi kombinatsioone, kuid saadaval on ka lihtsustatud variandid. Samuti on olemas automaatsed kombod, mis võimaldavad algajatel sooritada lihtsalt nuppe plõgistades ägedaid trikke. See on oluline, sest võitlusmängude puhul lubab selline ligipääsetavus mängida ka sõbra vastu, kes esimest korda puldi kätte võtab. Ta saab sooritada lööke, vastase õhku lüüa ning teha suurejoonelisi rünnakuid kohe algusest peale. Kui aga mängija süsteemidega tutvub, hakkab mäng paljastama oma tõelist palet: loevad positsioneerimine, mõõdiku haldamine, abirünnakute ajastamine, tegelaste erimehhanismid ja meeskonna ülesehitus. Üks olulisemaid teadmisi pole pelgalt oskus mingit liigutust teha, vaid ka see, millal ja kus seda teha. Samal ajal ei takista lihtsustatud juhtimine pühendunud mängijatel arendada palju keerukamaid tehnikaid.

Arc System Works on pööranud palju tähelepanu sellele, et iga tegelase võitlusstiil peegeldaks tema identiteeti. Spider-Man põhineb kiirusel ja liikuvusel. Storm kontrollib ruumi tuule ja välguga, Ghost Rider aga suudab vastast oma kettidega distantsilt nüpeldada. Hästi kokku pandud meeskond ei koosne tingimata kolmest individuaalselt tugevast tegelasest – pead mõtlema sellele, kuidas nende võimed üksteist täiendavad. Teise tegelase abil võib pikendada kombot, katta lähenemise või sundida vastast ebamugavasse kaitsepositsiooni. Sellist sügavust vajabki üks pika elueaga võitlusmäng.

Välimus on veel üks valdkond, mis on Arc System Worksi kõige tugevam pärusmaa. Tegelased on saanud selgelt animest mõjutatud välimuse, kuid nad on endiselt äratuntavad. Animatsioon on võimas, kaotamata seejuures Marveli kangelaste isikupära, ning rünnakud on üles ehitatud nii, et isegi suhteliselt lihtsad kokkupõrked tunduvad suurejoonelistena. See on eriti oluline mängu puhul, mille keskmes on superkangelaste fantaasia. Vaatemäng täidab ka mängulist eesmärki. Hiiglaslikud rünnakud annavad edasi mängu keskse idee: “Tōkon” tahab, et tunneksid end võimsana. Oluline on ka see, et mäng ei kopeeri lihtsalt “Dragon Ball FighterZi” või “Guilty Geari” välimust, kõik on kohandatud Marveli jaoks.

Suurim nõrkus on tihtiesinev mure: üksikmängu kogemus on kesine. See annab tegelastele mõningase konteksti ning pakub ligipääsetava viisi mängu põhialuste õppimiseks, kuid siin pole midagi, mis muudaks “Tōkoni” atraktiivseks mängijale, keda kaklusmängu mängimine teise mängija vastu tegelikult ei huvita.

Lisaks on mängus arkaadi tüüpi sisu, kuid suurem osa kogemusest keskendub lõpuks ikkagi korduvatele matšidele teiste mängijate vastu. Kunagi oli selline asi standardne, kuid tänapäeval konkurente vaadates ootaks midagi pisut rohkemat. Võitlusmängud ongi üles ehitatud kordamisele: õpi tegelane selgeks, võitle, kaota, saa aru, miks kaotasid, harjuta, tule tagasi ja proovi uuesti. Mängija, kes otsib suurt Marveli-seiklust pika looga, peab pakutavat paketti ilmselt napiks. Mängija, kes tahab veeta tunde meeskondade ja vastasseisude õppimise ning oma oskuste täiustamisega, leiab siit alustuseks piisavalt tegemist.

Lõppkokkuvõttes tundub “Tōkon” olevat loodud eelkõige kaklusmängufännidele, kes eelistavad elusaid vastaseid. Õppida tuleb individuaalseid tegelasi, katsetada meeskonna kombinatsioone, harjutada tandemrünnakute ajastamist, hallata resurse, kasutada võimeid ja õppida kaitsemehhanisme. “Tōkon” on üles ehitatud nii, et algaja saab end abituna tundmata mängima hakata, samal ajal kui mängu lagi on piisavalt kõrgel, et premeerida neid, kes tahavad mängu tõsiselt võtta.

Kas Marvel on saanud väärilise uue võitlusmängu? Kõige lihtsam võrdlus “Tōkoni” puhul on “Marvel vs. Capcom”, kuid see võrdlus võib tegelikult Arc System Worksi saavutust pisendada. “Marvel vs. Capcom” sai legendiks, sest ühendas tohutu tegelaste nimekirja ja suurejoonelised meeskonnalahingud. “Tōkon” püüdleb ilmselgelt selle poole, et osa sellest samast maagiast kinni püüda, kuid ei ürita seda üks-ühele taastada. Selle 4v4 ülesehitus, ühine eluriba ja meeskonnasüsteem annavad mängule teistsuguse identiteedi. Lihtsustatud juhtimine muudab selle uustulnukatele vähem hirmutavaks, samal ajal kui tegelaste eripärad pakuvad piisavalt avastamisruumi kogenud mängijatele. “Tōkon” ei pea asendama “Marvel vs. Capcomi” ja kuigi ta nii suurtele kõrgustesse ei pürgi, on tal oma põhjus eksisteerida.

“Marvel Tōkon: Fighting Souls” on kõige paremas vormis siis, kui ta teeb täpselt seda, mida Marveli nimi lubab: vaatemängu. 4v4 ülesehitus annab traditsioonilistele tag-võitlusmängu põhimõtetele suurema pöörde ja ühine eluriba hoiab tähelepanu kogu meeskonnal. Lihtsustatud juhtimine teeb mängu erakordselt ligipääsetavaks ka neile, kes on šanrist ainult pinnapealselt huvitatud. Esitlus on sama muljetavaldav, muutes Marveli tegelased ilmekateks animemaitselisteks võitlejateks. Üksikmäng on suhteliselt napp ning mängijatel, keda teiste vastu võitlemine pool ei huvita, võivad mängimise põhjused üsna kiiresti otsa saada.

Lapsevanematele: Mängul on PEGI 12 vanusepiirang ja kui sinu lapsele meeldivad Marveli kangelaste filmid või koomiksid, on mäng visuaalselt ja sisult täiesti sobiv. Vägivald on siin kujutatud koomiksimadinana, ei mingit verd.